Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raul Eamets ja Tanel Paas: Eesti kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas?

49
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raul Eamets | FOTO: Kristjan Teedema / Postimees

Eesti tõstmisest Iirimaa ja Prantsusmaa kõrvale, kuid mitte jõukuse, vaid sündimuse poolest, võiks saada järgmiste riigikogu valimiste edukaim loosung, kirjutavad Raul Eamets ja Tanel Paas.

Mõte, et kolmandate laste sündimist saab kiirendada, paneb paljude sotsiaalteadlaste pulsi kiiremini lööma ja standardvastus on, et raha eest ei hakka keegi rohkem sünnitama ja siin ei ole midagi arutada. Üldse tundub raha eest sünnitamisest rääkimine ebaeetiline.

Hoolimata aga nendest hoiakutest, uuris rühm entusiaste seda teemat küsitlusuuringutega. Asja eestvedaja oli MTÜ Eesti Sündimusuuringud, kelle tegevuse ajendiks on olnud Eesti demograafiline olukord. Statistikaameti 2014. aasta rahvastikuprognoosi järgi väheneb 30 aasta jooksul Eesti rahvaarv 125 000 inimese võrra ning 65-aastaste ja vanemate osakaal, mis praegu on 18 protsenti, tõuseb 2040. aastaks 27,6 protsendini. Negatiivsete demograafiliste suundumuste valguses saigi eraisikute initsiatiivil 2013. aastal alguse MTÜ tegevus, mille eesmärk on olnud perepoliitika kaudu rahvastikuarengut mõjutada.

Eesti perepoliitika nõuab kiireid muudatusi, kuna rahvastikuandmete põhjal on veel kuni kümme aastat kolmanda lapse saamise eas kõige suuremad grupid, kus on vahemikus 8000 – 10 000 naist. See on kui «demograafiline aken», mille potentsiaali tuleks maksimaalselt ära kasutada, et vältida «demograafilise vetsupoti» stsenaariumi.

2013. aastal tehti Eesti Sündimusuuringud MTÜ tellimusel esimene küsitlusuuring, mille raames küsitleti silmast silma intervjuudes 504 kahe lapse ema ja 260 isa. 2014. aastal küsiti samu küsimusi veel ühe lapse emadelt ja isadelt ning 2015. aastal kolme lapsega emadelt. 2013. aastast saati on küsitletud kokku 2024 lapsevanemat ning eesmärk on olnud uurida, kas suurema rahalise toetuse mõjul sünniks rohkem kolmandaid lapsi.

Perede majanduslikku olukorda mõjutavaid meetmeid on palju: need varieeruvad eri teenustest (nt lastehoid), maksusoodustustest jne kuni lastega kaasnevate kulude hüvitamiseni (nt rahalised otsetoetused). Meie keskendume oma uuringutes rahalistele toetustele. See ei tähenda, et ülejäänud meetmed ei oleks olulised, kuid uuringutulemused viitavad, et märkimisväärselt suuremad otsetoetused võiks sündimusnäitajatele mõju avaldada.

Kui vaadata akadeemilist kirjandust, siis on paljud uurijad väitnud, et otsetoetuste ning sündimuskäitumise vahel ei ole otsest mõju. Samas jääb otsetoetuste kritiseerijatel tähelepanuta pisisasi, et vähemalt Euroopa riikides, mis on tuntud suhteliselt helde sotsiaalkindlustuse süsteemi poolest, panustatakse lastega kaasnevate rahaliste kulude hüvitamiseks nii vähe, keskmiselt 3–6 protsenti, et need saavadki olla vaid piiratud mõjuga.

Aluse ootuseks, et tõhusam perepoliitika võiks soodustada kolmandaid sünde, annavad Eesti emade väärtushinnangud. Meie uuringute tulemuste põhjal on ühe lapsega emade ideaal Eestis keskmiselt 2,06 last, kahe lapsega 2,62 ning kolme lapsega 3,25 last naise kohta. Lisaks on enamik Eesti naisi näiteks nõus, et emaks olemine on naise elus kõige tähtsam roll. Kui naised ei väärtusta lapsi ega pereelu, siis tõenäoliselt on lastega seonduvate kulutuste kompenseerimisest vähe kasu. Väärtushinnangud on selge näide, et suuremad toetused alates kolmandast lapsest ei tähenda «laste ostmist», vaid märkimisväärne lisatoetus võimaldaks paljudel peredel täita oma unistus.

Enne kui minna konkreetsete toetuste suuruse või nende mõju juurde, tuleb selgeks rääkida põhiline. Laste saamise vaatenurgast peab iga naise puhul kõigepealt olema täidetud kolm tingimust. Esiteks peab olema naine sobivas vanuses, teiseks peab tervislik seisund lubama lapsi saada ning kolmandaks peab olema püsipartner. Kui üksainuski neist teguritest puudub, pole ka mõtet materiaalsest toetamisest rääkida.

Samas on selge, et perepoliitikaga ei saa neid kolme tegurit otseselt mõjutada. Uuringu tulemused näitasid, et kolme lapsega pered elavad Eestis tihti paremini kui kahe lapsega pered, mis seab kahtluse alla väite, et kolme lapse ema lahkub sünnitusmajast vaesuspaberitega. Isegi kui arvata maha lapsetoetus, on keskmise pere sissetulek kõige kõrgem kolme lapsega peredel ja kõige madalam kahe lapsega peredel. Arvestades sissetulekust maha kulutused lastele, selgub, et ühe lapse ja kahe täiskasvanuga leibkonnad ning kolme lapse ja kahe täiskasvanuga leibkonnad saavad majanduslikult samaväärselt hakkama (muudeks kulutusteks jääb keskmisel perel umbes 1100 eurot). Kahe lapse ja kahe täiskasvanuga peredele jääb pärast lastele kuluva summa mahaarvutamist 872 eurot kuus. Siit saab teha ühe lihtsa järelduse: kolmandat last saavad endale praegu lubada ainult majanduslikult paremas olukorras olevad pered.

Kõige lihtsam võimalus perekondade majanduslikku olukorda parandada on rahalised toetused. Ühe ja kahe lapsega naiste uuringutes esitati vastajatele küsimus: «Kas Teie isiklikult oleksite valmis saama kolmanda lapse, kui otsese lapsetoetuse summa, mis riigi poolt igakuiselt makstakse, oleks 400 eurot kuus?»

Kui 400-eurose toetuse korral saaks enda sõnul teise lapse 53 protsenti ühe lapse emadest, siis tegelikult saab rahvaloenduse andmete järgi teise lapse 70 protsenti. Kahe lapse emade puhul jõuaks toetuse maksimaalse mõju korral tegelik laste arv järele ideaalile. Ideaalis soovib veel lapsi saada 54 protsenti, tegelikult (rahvaloendus) saab 35 protsenti ning toetuse korral saaks veel lapsi 55 protsenti kahe lapse emadest.

Kui inimesed käituksid täpselt oma ideaali järgi, siis tähendaks see 1,78 korda rohkem kolmandaid lapsi. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli 45-aastastel naistel, kes suure tõenäosusega rohkem lapsi enam ei saa, keskmiselt 1,83 last. Kui kolmandaid lapsi sünniks 1,78 korda rohkem, kasvaks samasuguses grupis laste arv maksimaalselt 2,083ni. Seega võiks suure pere toetusega ühe aastakäigu naiste seas sündida lõpuks ligi 2100 last rohkem ning laste arv naise kohta tõuseks taastootmispiiri lähedale. Rõhutame, et see juhtuks siis, kui kõik käituksid nii, nagu nad küsimustikus vastasid.

Veel üks oluline tegur, mis mõjutab sündimuskäitumist. Vaadates Eesti abortide statistikat, on tähelepanuväärne, et esimese ja teise lapse puhul on sünde oluliselt rohkem kui aborte. Kuid alates kolmandast lapsest on neid sündidega enam-vähem võrdselt. Võib eeldada, et kuna abort on Eestis pereplaneerimise meetod, siis tehakse see otsus sageli majanduslikel kaalutlustel. Suuremad toetused alates kolmandast lapsest võiks sellest tulenevalt soodustada sünnitamise kasuks otsustamist.

Hea uudis on aga see, et valitsus on otsustanud 2017. aastal hakata kolme- ja enamalapselistele peredele maksma 200 euro suurust lasterikka pere toetust. Tegemist on kahtlemata sammuga õiges suunas, ehkki see on Eesti Sündimusuuringud MTÜ ettepanekust väiksem. 2015. aastal riigikogus heaks kiidetud seaduseelnõu põhjal moodustab toetuse suurus kolme lapsega peredele 75 protsenti Eesti Sündimusuuringud MTÜ ettepanekust ehk kokku 300 eurot (200-le lisandub veel lapsetoetus). Kindlasti on mõju väiksem kui ette pandud 400 euro puhul, aga liigutakse õiges suunas. Peale lasterikka pere toetuse oleks vaja perepoliitikat veel edasi arendada, et «demograafilise akna» potentsiaal täielikult realiseeruks.

Miks ei võiks meie järgmiste valimiste kõige edukama partei hüüdlause olla «Eesti kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas!»? Praegu on loosung veel vaba, kiirustage, härrad ja daamid!

Tagasi üles