Raul Eamets ja Tanel Paas: Eesti kõige lasterikkamaks riigiks Euroopas?

Raul Eamets Foto: Kristjan Teedema / Postimees

Eesti tõstmisest Iirimaa ja Prantsusmaa kõrvale, kuid mitte jõukuse, vaid sündimuse poolest, võiks saada järgmiste riigikogu valimiste edukaim loosung, kirjutavad Raul Eamets ja Tanel Paas.

Mõte, et kolmandate laste sündimist saab kiirendada, paneb paljude sotsiaalteadlaste pulsi kiiremini lööma ja standardvastus on, et raha eest ei hakka keegi rohkem sünnitama ja siin ei ole midagi arutada. Üldse tundub raha eest sünnitamisest rääkimine ebaeetiline.

Hoolimata aga nendest hoiakutest, uuris rühm entusiaste seda teemat küsitlusuuringutega. Asja eestvedaja oli MTÜ Eesti Sündimusuuringud, kelle tegevuse ajendiks on olnud Eesti demograafiline olukord. Statistikaameti 2014. aasta rahvastikuprognoosi järgi väheneb 30 aasta jooksul Eesti rahvaarv 125 000 inimese võrra ning 65-aastaste ja vanemate osakaal, mis praegu on 18 protsenti, tõuseb 2040. aastaks 27,6 protsendini. Negatiivsete demograafiliste suundumuste valguses saigi eraisikute initsiatiivil 2013. aastal alguse MTÜ tegevus, mille eesmärk on olnud perepoliitika kaudu rahvastikuarengut mõjutada.

Eesti perepoliitika nõuab kiireid muudatusi, kuna rahvastikuandmete põhjal on veel kuni kümme aastat kolmanda lapse saamise eas kõige suuremad grupid, kus on vahemikus 8000 – 10 000 naist. See on kui «demograafiline aken», mille potentsiaali tuleks maksimaalselt ära kasutada, et vältida «demograafilise vetsupoti» stsenaariumi.

2013. aastal tehti Eesti Sündimusuuringud MTÜ tellimusel esimene küsitlusuuring, mille raames küsitleti silmast silma intervjuudes 504 kahe lapse ema ja 260 isa. 2014. aastal küsiti samu küsimusi veel ühe lapse emadelt ja isadelt ning 2015. aastal kolme lapsega emadelt. 2013. aastast saati on küsitletud kokku 2024 lapsevanemat ning eesmärk on olnud uurida, kas suurema rahalise toetuse mõjul sünniks rohkem kolmandaid lapsi.

Perede majanduslikku olukorda mõjutavaid meetmeid on palju: need varieeruvad eri teenustest (nt lastehoid), maksusoodustustest jne kuni lastega kaasnevate kulude hüvitamiseni (nt rahalised otsetoetused). Meie keskendume oma uuringutes rahalistele toetustele. See ei tähenda, et ülejäänud meetmed ei oleks olulised, kuid uuringutulemused viitavad, et märkimisväärselt suuremad otsetoetused võiks sündimusnäitajatele mõju avaldada.

Kui vaadata akadeemilist kirjandust, siis on paljud uurijad väitnud, et otsetoetuste ning sündimuskäitumise vahel ei ole otsest mõju. Samas jääb otsetoetuste kritiseerijatel tähelepanuta pisisasi, et vähemalt Euroopa riikides, mis on tuntud suhteliselt helde sotsiaalkindlustuse süsteemi poolest, panustatakse lastega kaasnevate rahaliste kulude hüvitamiseks nii vähe, keskmiselt 3–6 protsenti, et need saavadki olla vaid piiratud mõjuga.

Aluse ootuseks, et tõhusam perepoliitika võiks soodustada kolmandaid sünde, annavad Eesti emade väärtushinnangud. Meie uuringute tulemuste põhjal on ühe lapsega emade ideaal Eestis keskmiselt 2,06 last, kahe lapsega 2,62 ning kolme lapsega 3,25 last naise kohta. Lisaks on enamik Eesti naisi näiteks nõus, et emaks olemine on naise elus kõige tähtsam roll. Kui naised ei väärtusta lapsi ega pereelu, siis tõenäoliselt on lastega seonduvate kulutuste kompenseerimisest vähe kasu. Väärtushinnangud on selge näide, et suuremad toetused alates kolmandast lapsest ei tähenda «laste ostmist», vaid märkimisväärne lisatoetus võimaldaks paljudel peredel täita oma unistus.