Peeter Päll: ütle üks ilus vallanimi. Õpetusi algajatele vaderitele

Peeter Pälli sõnul olid tulemused ootuspärased. Foto: Peeter Langovits / Postimees / Scanpix

Esialgu tundub, et seekord saab see teoks. Valdade ühinemine-ühendamine ehk vallareform. Väga kergelt võib siiski vahel minna nii, et kõik osalised on suure vaeva ära näinud, juba kõiges kokku leppinud, ja siis küsib keegi nagu Kiire venna ristsetel: «Aga mis siis maimukesele nimeks saab?» Kui nüüd Tootsi ettepanek ei ole küllalt hea, kes siis hakkaks köstriks, kes ütleks, et nii ei lähe mitte?

Et nimevaidlusi tuleb, selles võib ette kindel olla. Nimest ei saa üle ega ümber ja see on kirgi küttev teema. On ju meeles veel see, et valitsus vaidles mõni aeg tagasi tunde ühe valla nime teemal või et Halliste ja Abja vald jätsid omal ajal ühinemata, kuna nimes ei suudetud kokku leppida. Ka nüüd võib ette tulla olukordi, kus näiteks osa maakonna valdu tahab maakonna nime omale kaaperdada ja teine osa tunneb ennast paljaksröövituna.

Või et vallad A, B ja C tahavad ühineda, aga soovivad, et nimeks ei saaks ei A, B ega C, sest kõik peavad ju võrdsed olema ja parem siis juba mingi üldsõnaline mittemidagiütlev nimi, kui et naabri nimi peaks neist üle käima. Või siis lepitakse nimeks A-B-C, liites kõik nimed kokku. Tulemuseks on kompromiss, mis ei meeldi kellelegi. Et vallareforme sünnib keskmiselt kaks korda sajandis, siis tuleb selle mitte kellelegi meeldiva nimega võib-olla veel kaua elada. Lõpuks harjub muidugi ära.

Nimeküsimust maksaks arutada algusest peale või hiljemalt siis, kui on selge, kes ühinevad. Ideaalne vallanimi võiks olla ilmekas ja lühike, ent ajalooga nimi. Sellele vastavad meil kõige paremini vanad kihelkondade ja valdade nimed. Neil kõigil on ajalugu enam kui sada aastat, paljudel mitusada.

Teine sobiv põhimõte võiks olla see, et kui on kokku lepitud vallavalitsuse asukoht – mis on ju ka raske otsus –, siis võiks vallanime selle järgi valida. Nii on meil juba saadud palju vallanimesid ja miks mitte nii jätkata.

Kui need kaks viisi miskipärast ei sobi, siis võiks otsida ühinevate valdade territooriumilt ka mõnda tuntumat kohanime, mis oleks ühtlasi ajalooline, köitev ja ühendav. Mul oli näiteks kahju, et Kõrgessaare valla ja Kärdla linna ühinemisel ei tulnud kõne alla niisugune kahe vahele jääv suur loodusnimi nagu Tahkuna. Aga see valik on mõistagi kõige subjektiivsem ja variante võib olla liiga palju.

Praegu näib sageli kaalutavaks võimaluseks olevat see, kui lisada maakonnanimele mingi ilmakaar, näiteks Lääne-Harju või Ida-Järva. Ega seda ju ka täiesti välistada ei tasuks, aga kuidagi halliks ja segadusse ajavaks võivad meie vallanimed niiviisi kujuneda küll. Kujutagem endale ette Lääne-Harju, Lääne-Järva, Põhja-Lääne ning Lääne-Lääne valla esindajate kohtumist. See on umbes sama tobe nagu kunagine Põhja politseiprefektuuri Lõuna politseijaoskond.

Kas võiks ka täiesti uue nime peale mõtelda? See oleks, nagu öeldakse, julge otsus, sest uus nimi tekitab algul kindlasti võõristust. Ent sedagi on Eesti ajaloos juhtunud, et nimi on uus, näiteks 1938.–39. aasta reformi ajal tehti neid ridamisi. Mõned küll vanade nimede põhjal, aga Rajangu (endine Laatre) vald sai Pärnumaal selle nime seetõttu, et Raja nimi oli juba ära võetud. Tihemetsa nimi sündis seepärast, et Tihekõnnu ei meeldinud. Jne.

Kas võiks leppida kokku selles, mis «ei lähe mitte»? Minu meelest võiksid siia kuuluda Eesti kohtade ajaloolised võõrkeelsed nimed. Tuleb ju tunnistada, et neidki on mõnda kaalutud. Kuid ehtida ennast ladina- või saksakeelsete sulgedega oleks esiteks narr ja teiseks meie, eestlaste enda ajalugu pisendav. Pole ju meie süü, et kirjalikud ajalooallikad olid alguses võõrkeelsed ja eestikeelsed kohanimed sinna sageli ei jõudnudki. See ei tähenda, et meid pole siin maal elanud.

Kuidas suhtuda liitnimedesse, kui liituvad vallad panevad oma nimed kokku? Jätaks selle vihuviimaseks variandiks, kui lõpuks selgub, et ainult üle kellegi laiba saaks ühineda muu nime alla. Tooks siia näite meie perekonnaõigusest. Üldiselt ju abikaasad valivad ühise perekonnanime, ainult üksikutel juhtudel (tõsi, see suhe kogu aeg muutub) valitakse muu variant. Mis saaks, kui abikaasad aina liidaksid oma perekonnanimesid abiellumisel, on kerge ette kujutada.

Lohutuseks võiks arvata, et keegi ei jää siia ilma sündimata seepärast, et tal pole nime. On kõik lapsed nime saanud ja saavad vallad ka. Mõnel juhul on sünnivalud lihtsalt suuremad, aga neid võiksid ämmaemandad aidata ennetada.