Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Emajõe Saadik: unistus demokraatiast ehk Venemaa lappimata armid

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
26. juuli 1994: Eesti president Lennart Meri ja Venemaa president Boriss Jeltsin kirjutasid Moskvas alla kokkuleppele, mille järgi lahkusid Eestist viimased okupatsioonivõimude esindajad. | FOTO: Toomas Volmer

Üheksakümnendad on periood, mida peetakse määravaks kümnendiks Venemaa ja lääneriikide suhete kujunemisel. Külm sõda oli lõppenud, Venemaa oli öelnud lahti kommunismist ning tundus, et loodud olid kõik tingimused Venemaa muutumiseks läänelikuks demokraatlikuks ühiskonnaks, kirjutab Müürilehes Emajõe Saadik*.

Viimaste aastate välispoliitilised sündmused on need ootused purustanud. NATO peasekretär Jens Stoltenberg on suhete halvenemise kohta Venemaaga öelnud, et kui külma sõja kõige külmemal perioodil sai venelastega julgeolekuteemadel pragmaatilist dialoogi pidada, siis nüüd on see Venemaa presidendi Vladimir Putini ettearvamatu poliitika tõttu võimatu. Putin näeb, vastupidi, kõikide praeguste kriiside põhjustajana NATOt ja lääneriike, kes on tegelenud pärast külma sõja lõppu niinimetatud nähtamatu seina nihutamisega ida poole, viidates sellega NATO laienemisele endistesse idabloki riikidesse. Veebruaris toimunud Müncheni julgeolekukonverentsil süüdistas Venemaa peaminister Dmitri Medvedev läänt otseselt uue külma sõja tekitamises. Mis on ajendanud Venemaad praeguste kriiside puhul lääne suunal näpuga viibutama ning kuidas mõjutasid üheksakümnendatel tehtud otsused ebaõnnestunud demokratiseerimist?

Medvedev Müncheni julgeolekukonverentsil intervjuud andmas. Foto: Scanpix

Nii mitmete ajakirjanike kui ka Medvedevi mainitud «teine külm sõda» on Venemaale sobiv retoorika, sest see võimaldab Ukraina ja Süüria konfliktide kaudu end läänele vajaliku partnerina näidata. Venemaa eesmärk on saada tagasi ihaldatud võimupositsioon maailma poliitikas, kus lääneriigid ja Venemaa oleksid välispoliitiliselt samal pulgal nii nagu külma sõja ajal. Putin on toonud oma kurikuulsas doktriinis välja, et soovib taastada külma sõja aegse bipolaarse maailmakorra ning näeb ennast USA kõrval tasakaalustava jõuna. Fakt, et Venemaa ja lääneriikide suhted olid Müncheni julgeolekukonverentsil üheks enim mainitud teemaks, näitab, et Venemaa viimaste aastate välispoliitilised avantüürid lähevad üha rohkem korda ka lääneriikidele ja eelkõige Ameerika Ühendriikidele. Paljusid on tabanud üllatusena, et külm sõda on taas välispoliitikas teemana laual, sest pelgalt 20 aastat tagasi oli Venemaa see riik, kes külma sõja kaotas, ning tundus, et ajalugu on sellega justkui kirjutatud.

Pärast külma sõja lõppu oli vast loodud Vene Föderatsioon suurtes raskustes. Riiki räsisid hüperinflatsioon, tarbekaupade puudujääk poelettidel, poliitiline ebastabiilsus, majanduslik mahajäämus ning meeletu korruptsioon. Peale selle pidi riik tulema toime oma mõjusfääri kokkukuivamisega, sest iseseisvusid mitmed riigid, mis kuulusid varem Nõukogude Liidu koosseisu ning mis otsisid nüüd abi läänelt. Nõukogude Liidu lagunemisest tingitud kommunistlikust ideoloogiast lahtiütlemine ja demokraatiale üleminek põhjustas identiteedikriisi. Lääs suhtus Venemaal toimunud murrangutesse ettevaatusega, ühelt poolt muutus vaba maailma suurim vastane demokraatlikuks maaks, kuid teisalt oli Venemaa jätkuvalt tuumapommi omav ebastabiilne riik, mida ei usaldatud. Venemaa demokratiseerumisest sai ilus kuvand, mida lääneriigid näha tahtsid. Reaalsuses ei saanud Venemaa iseseisvudes riigi ülesehitamisega nullist alustada, sest Nõukogude Liidu õigusjärglasena päris ta ka oma eelkäija probleemid.

Pärast Venemaa Föderatsiooni loomist oli üldine usk Venemaa demokraatiasse suur. Lääs nägi Jeltsinit reformimeelse juhina, kes suudaks vaatamata katsumustele Venemaa liberaaldemokraatiani juhtida. Majanduslikes raskustes Vene ühiskond oli üheksakümnendate alguses demokraatia suhtes positiivselt meelestatud. Arvamusküsitlused näitasid, et 1991. aastal toetas rohkem kui pool venelastest demokraatlikku valitsemisviisi, samal ajal kui autoritaarse juhiga riigikorda pooldas 39% vastanutest. Samas tasub tõdeda, et venelaste meelestatus oli tingitud suuresti lootusest, et uus riigikord aitaks kaasa majanduse ja heaolu paranemisele.

Venemaa president Boriss Jeltsin, USA president Bill Clinton, Ukraina president Leonid Kutšma ja Suurbritannia peaminister John Major kirjutamas alla deklaratsioonile, millega lubati garanteerida Ukraina suveräänsus pärast tuumarelvast loobumist.

Tuntud ja tituleeritud majandusteadlase Jeffrey D. Sachsi, kes andis Nõukogude Liidu lagunedes majanduslikku nõu paljudele endistele idabloki riikidele, näiteks Sloveeniale, Poolale ja ka Eestile, kutsus Venemaa majanduspoliitika minister

Venemaale 1991. aastal. Sachs oli teeninud oma tegutsemisega Poolas nii mõneski mõttes imemehe staatuse. Ta oli aidanud Poolal seada edukalt sisse turumajanduse ja oli vahemeheks läbirääkimistel lääneriikidega Poolale vajaliku majandusabi saamisel. Venemaa lootis, et koostöö Sachsiga võiks kanda vilju ka seal. Sachs on kirjutanud, kuidas ta mõistis kohe, et kui teiste idabloki riikidega oli reformide tegemine raske, siis Venemaa puhul on kõik mitmeid kordi keerulisem. Peamiste põhjustena tõi ta välja Venemaa suuruse, varasema turumajanduskogemuse täieliku puudumise ning nafta ja gaasi hinna languse maailmaturul.

Sachs töötas koos Venemaa majandusministri Gaidariga välja laiaulatusliku reformikava, mille abiga viia Venemaal sisse turumajandus. Selleks et Venemaa aga vähemalt uuesti jalule aidata, oli vaja läänelt rahalist toetust. Kõnelustel ilmnes, et lääs pole Venemaa aitamisest aga sugugi nii huvitatud, nagu seda oldi teiste endiste idabloki riikide puhul. Suureks probleemiks kõnelustel läänega oli Venemaa välisvõlg. Nimelt päris vast loodud Venemaa Föderatsioon Nõukogude Liidult pärast selle lagunemist ligi 65 miljardi dollari suuruse välisvõla, mida Venemaa oli IMFi hinnangul suuteline juba olemasoleva rahavooga tagasi maksma. Seda väidet peab Sachs naeruväärseks ja usub, et IMF oli saanud Ameerika Ühendriikidelt selged suunised Venemaad mitte toetada.

Jegor Gaidar oli vastuoluline isiksus. Vasakpoolsed kritiseerisid teda erastamise ja hindade liberaliseerimise tõttu, parempoolsed aga reformide poolikuse pärast. Foto: Scanpix

Oleks vale väita, et lääneriigid eesotsas Ameerika Ühendriikidega Venemaad majanduslikult üldse ei toetanud, lihtsalt tugi Venemaa majanduse ülesehitamisel oli palju väiksem, kui riik vajanuks. Sachsi hinnangul oli Venemaa jalule aitamine viieaastane projekt, mis vajas ühtekokku 150 miljardi dollari suurust toetuspaketti. Reaalsuses toetasid Ameerika Ühendriigid umbes 25 miljardi dollari suuruse rahasüstiga ja IMF 10 miljardi dollari suuruse laenuga. Erinevaid toetuspakette loodi veel, kuid muude abirahade kogus oli marginaalne.

Põhjuseid, miks Ameerika Ühendriigid Venemaad reaalselt aidata ei soovinud, on välja toodud mitmeid. USA poliitilises eliidis esines kahtlusi Venemaa mentaliteedi muutuses. Venemaa poliitikas oli jätkuvalt endisi kommuniste, kes olid opositsioonis president Jeltsiniga. Võimalik stsenaarium, mille suhtes olid ettevaatlikud nii lääneriigid kui ka Jeltsin, oli kommunistide riigipöördekatse. Nimelt kogus Venemaa Föderatsiooni Kommunistlik Partei üha rohkem rahva toetust, võites 1993. ja 1995. aasta riigiduuma valimistel enamuse. Selleks et säilitada oma positsioon ja vältida liigse sisepoliitilise surve alla sattumist, pidi Jeltsin olema läänega suheldes karmim. Ühendriikide käitumises mängis rolli võitjamentaliteet, mistõttu nähti Venemaad kui alistatud vaenlast. Praktilise põhjusena on vene juurtega Ameerika Ühendriikide akadeemik Stephen Sestanovich toonud välja selle, et Venemaa ei kuulunud lihtsalt Ühendriikide külma sõja järgse Euroopa-strateegia plaanidesse. Ühendriikide soov oli liita endised idabloki maad teiste Lääne-Euroopa riikidega kindlasse liitu, mis ennetaks tulevasi kriise Euroopa riikide vahel ja hoiaks neid ära (umbes nagu Euroopa Liit on seda teha suutnud). Venemaa oleks saanud juba ainuüksi oma suuruse poolest sellises liidus liiga domineerivaks liikmeks.

Iroonilisel kombel rääkisid Jeltsin ja Gaidar üheksakümnendatel Venemaa soovist liituda NATOga, mis juba endistesse idabloki riikidesse laienemist planeeris. Venelased nägid NATOs võimalust taastada oma välispoliitiline positsioon. Ühelt poolt suhtus lääs Venemaa soovi positiivselt, sest NATO liikmena kuulunuks tuumarelva omav Venemaa lääneriikidega lõpuks samasse sõjalisse koalitsiooni. Sama põhjus tekitas läänes aga ühtlasi muret. NATO oli juba välja kujunenud ja edukalt funktsioneeriv rahvusvaheline organisatsioon, mida Venemaa võimalik liitumine võinuks destabiliseerida. Venemaa ühinemise korral oleks lääs pidanud ühtlasi väga pingsalt järele mõtlema, kas NATO liitlasväed oleksid vajadusel valmis sõdima Venemaa eest näiteks Aasias, juhul kui Venemaa peaks oma naaberriikidega konflikti sattuma. Peamiseks valukohaks Venemaa ühinemise küsimuses said aga venelaste enda nõudmised. Venemaa tingimused olid, et liikmesriigina ei hakkaks nad täitma ei Brüsseli ega Washingtoni käske ning lisaks oleks neil suurem sõnaõigus lääne tegevuses. Seetõttu polnud Venemaa reaalne NATOga liitumine Ameerika Ühendriikidel ega Lääne-Euroopa riikidel kunagi tõsiselt laual, sest Venemaa nõudmised olid liialt absurdsed. Venemaa flirtis ideega NATOga liitumisest veel uue sajandi alguses, kui presidendiks sai Vladimir Putin, kuid ka siis ei jõudnud osapooled reaalsete tegudeni.

Lääneriigid on väitnud, et nad püüdsid olla suhetes Venemaaga ettevaatlikud ja neid välispoliitilise partnerina arvestada. Kardeti, et lääne kui «võitja» suhtumine Venemaasse võib tekitada neis kõrvalejäetu tunde, mis võib olla ohuks Venemaa noorele demokraatiale. Selleks et vältida Venemaa võimalikku alandamist, liideti Venemaa G7-ga ning kutsuti ka APECi (Aasia ja Vaikse Ookeani Majanduskoostöö foorum) liikmesriigiks. Sellegipoolest süüdistatakse läänt siiani Venemaa liiga väheses välispoliitilises kaasamises. Jeltsini mitmed väljaütlemised olid tõestuseks, et Venemaa tahtis läänega paremaid suhteid, kuid lääs ootas pelgalt sõnade asemel tegusid. Neid Jeltsini valitsuse ajal ka tehti.

Aktiivse kehakeelega Jeltsin 1995. aastal G7 kohtumisel Halifaxis küsimustele vastamas. Foto: Scanpix

Jeffrey Sachs kirjutab, et kui ta aastatel 1991–1993 Moskvat nõustas, tulistasid venelased end ise korduvalt jalga. Venemaa toonast käitumist kirjeldab hästi peaminister Tšernomõrdini tsitaat: «Tahtsime parimat, aga kukkus välja nagu alati.» Reformidega kiirustati ning mitmed otsused tehti ülejala, sest vast loodud demokraatia juhid eesotsas Jeltsiniga kartsid tagasilangemist sotsialismi. Reformid, mille täitmine nõudnuks Venemaa kehva majanduslikku olukorda arvestades mitmeid vaheetappe, võeti vastu kõik korraga. Üheks selliseks näiteks tuuakse tihtipeale kiiret massilist erastamist, mis viis kohe oligarhia tekkimiseni. Sooviti palju ja kiiresti. Seda ilmestavad nende optimistlike reformikavade kõrval ka soovid liituda rahvusvaheliste organisatsioonidega ilma selleks vajalikke tingimusi täitmata. Lääs soovis näha aga vastupidist mentaliteeti, kus Venemaa teenib kõigepealt välja lääneriikide usalduse, enne kui ise tingimusi seadma hakkab.

Vladimir Putin ütles 2004. aastal, et demokraatlik suund, mille Venemaa rahvas üheksakümnendatel valis, on lõplik. Vene rahval puudus aga selleks reaalne sõnaõigus ning nüüdsel ajal puudub neil ka demokraatia. Julgen väita, et Jeltsini Venemaa oleks olnud sama võimekas demokraatiat rakendama nagu Eesti, Leedu või Poola, juhul kui reformimisel poleks tehtud omakasupüüdlikke ja rutakaid otsuseid. Jeltsin vajas demokraatia kinnistamiseks läänelt sarnast toetust, nagu said eespool mainitud riigid, sest sisepoliitiliselt jäi Venemaa kahe näoga maaks, üks vaatamas tagasi punasele minevikule ja teine sinisilmselt tulevikku. Lääne ettevaatlikkus koostöö tegemisel ning Venemaa kärsitus reformide rakendamisel tekitasid riigis üha suureneva majandusliku krahhi. Vene ühiskond oli läänes ja demokraatias pettunud, mis lõi sobiva areeni Vladimir Putinile, kes alustas häälekalt oma Venemaa dominantse välispoliitilise positsiooni taastamise projektiga. See on tekitanud praeguseks olukorra, kus Venemaa võimetusest üheksakümnendatel demokraatiat üles ehitada on saanud poliitiline relv lääne vastu, kes Putini arvamuse järgi Venemaa nõrkust ära kasutades oma mõjuvõimu suurendas.

* Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välispoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.

Tagasi üles