Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Raul Eamets: miks ei saa pensionifonde investeerida Eesti ettevõtetesse?

26
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Raul Eamets. | FOTO: Kristjan Teedema

Majandusteadlane Raul Eamets pakub omalt poolt välja lahenduse, mida võiks pensionifondi rahaga peale hakata.

Kui Postimees palus mul osaleda Kuku raadiosaates, kus arutati Postimehe pooltunni raames teemat, et me võiksime Eesti pensionifondide raha paigutada Eesti majandusse, siis minu esimene reaktsioon oli selgelt positiivne. Äge idee. Paneme Eesti maksumaksjate raha Eesti majandusse. Kuhu siis veel? Kui esimene õhin vaibus, hakkasin teema üle järele mõtlema. Ja esimene entusiasm hakkas lahtuma. Kas see on ikka hea idee?

Esiteks on meie majandus väga väike. Palju on neid ettevõtteid, kes väga suurt raha vajavad. 400 miljonit aastas on Eesti tingimustes ikka päris korralik raha. Kogu teema ajendiks oli Priit Alamäe artikkel 12. aprilli Postimehes, kus muu hulgas põhjendati raha paigutamise vajadust peatselt saabuva majanduskriisiga ning sellest tekkiva likviidsuskriisiga. Raadiosaates toodi peamise argumendina välja ka see, et Eesti majandus on viimastel aastatel praktiliselt paigal seisnud ja pensionifondide raha on hädavajalik, et anda majandusele uus arenguimpulss.

Minu esimene vastuargument on see, et Eesti majanduse probleem ei ole mitte rahapuudus, vaid on ideede puudus. Raha ei ole maailmast otsa saanud.  Eestis resideerinud pangad on korduvalt väitnud, et laenuressurssi on küll, aga ei ole säravaid ideid, millele raha anda. Teiseks, juba aasta otsa on kehtinud olukord, kus pensionifondid saavad raha paigutada Eesti ettevõtetesse. Miks nad siis seda ei ole teinud?

Artiklis rõhutatakse ka seda, et kohe-kohe on tulemas majanduskriis ja et varasema kriisi kogemus näitas, et meil ei ole ettevõtetel piisavalt likviidust, et raskeid aegu üle elada. Selles mõttes oleks hea, kui oleks mingi rahaline puhver, mis rasketel aegadel toeks oleks. Ainus mure on, et sügava kriisi eelduseks on see, et tegemist on mingi mulliga, olgu selleks kas kinnisvaramull, laenumull või siis IT-ettevõtete mull. Kui majanduses natuke lahtiste silmadega ringi vaadata, siis ühtegi mulli hetkel silmapiiril ei ole. Pigem vaatab meile vastu lihtsalt tavaline stagnatsioon, ehk majandus lihtsalt seisab paigal.

Loomulikult võib veel rääkida sellest, et meie majanduse väiksuse juures on vähe neid ettevõtteid, kuhu sellises mahus raha investeerida jne jne.

Lõpetuseks, meie ühiskond on nii väike, et kõik tunnevad kõiki. Kõik on kõikide sugulased, koolivennad kursusekaaslased, majanaabrid või jahikaaslased.

Sotsiaalteadlased nimetavad seda nähtust sotsiaalseks kapitaliks, juristid nimetavad seda korruptsiooniks. Ma utreerin meelega, aga tõsi ta on, et väikeses ühiskonnas on piir kahe nähtuse vahel suhteliselt õhuke. Kuidas me suudame tagada selle, et riigi ja maksumaksja raha jagatakse Eestis ausa konkurentsi tingimustes? Eriti kui tegemist riigi rahaga, mõisa köis las lohiseb, käsi peseb kätt jne, kui tuua tsitaate eesti rahvaluulest.

Tegelikult on ju kogu teema raskuspunkt hoopis teise koha peal. Miks peaksime praegustelt sissetulekutelt raha kõrvale panema, kui intressid on olematud, kui aktsiaturud on madalseisus ning rahvaarv väheneb ähvardava kiirusega. Investeerime inimestesse. Ma olen veendunud, et suur osa vähemasti minu põlvkonna inimestest on veendunud, et nende pensionifondid on nende lapsed. Ma ei pea silmas seda, et nad ilmtingimata peavad oma vanemaid vanas eas üleval pidama, kuigi ka see ei ole välistatud, eriti kui midagi juhtub. Aga me oleme loonud maksumaksjad, kes meid hooldavat süsteemi vanaduspõlves oma maksudega üleval peavad.

Paneme praeguste pensionifondide raha hoopis näiteks paljulapseliste perede toetuseks, et sünniks rohkem lapsi, kes peavad meie sotsiaalkindlustussüsteemi üleval ning tekitaks riigile tulu läbi maksusüsteemi. Võib ju luua skeemi, kus lastetoetusi saanud lapsed maksvad oma palgalt võetavatelt maksudelt selle raha fondile tagasi. Keskmised palgad on ilmselt oluliselt suuremad kahekümne aasta pärast ja see oleks kahekordne tulu riigile, ühelt poolt tagatakse fondide soliidne tootlikkus, teisalt on äkki selle tulemusena ka mõni laps rohkem sündinud.

Aga väga tore on, et on algatatud diskussioon. Äkki tõesti sünnib selle valguses midagi strateegilist, mis on parteideülene ning kestaks üle ühe valimisperioodi. Lootma ju peab.

Tagasi üles