2010. aasta suvel müüsin poes värvi. Talvised töökohad ja tegemised olid mul olemas, mistap olingi midagi spetsiaalselt suveks otsinud ja sugulase kaudu sattusin ehituspoodi. See ei ole lugu sellest, kuidas tutvuste kaudu soojale kohale saab, vaid üks näide sellest, kuidas võib tekkida palgalõhe.
Ehituspood oli väikesele ilusale tüdrukule päris hea paik inimvaatlusandmete kogumiseks. (Kirjutan «väikesele tüdrukule», sest 160-sentimeetrist kakskendmidagi vanuses naisolevust ei kiputa eriti kuskil naiseks nimetama.) Juba minu nägemine võis mõnes kliendis väga tugevaid emotsioone tekitada.
Klassikalised põmmpead «see minu värvi ei sega» ja «naised ei tea nagunii midagi, ma tean ise paremini» (ei teadnud tihti), valmistasid alati rõõmu sellega, et käitusid täpselt nii, nagu arvata oli.
Veel rohkem nalja sai aga härradega, kes kasutasid täislauseid ja sageli ka võõrsõnu ning püüdsid preiliga vestlust arendada. Kui nad ostsid parasjagu suuremas koguses toonimist vajavat värvi, võis juhtuda, et vestlus kestis üsna kaua. Päris mitu korda jõudis selline vestlus lõpuks tõdemuseni «kahju, et nii intelligentne tütarlaps peab sellises kohas töötama». Samasuguseid kohtumisi oli omajagu ka baaridaamina töötanud sõbrannal. «Aga mida sa elus TEGELIKULT teha tahad?» küsisid härrad. «Tahtsin juhtumisi olla 0,25 kohaga baaridaam teles töötamise kõrvalt,» urises sõbranna kommentaariks.
Uut ja paremat töökohta härrad ei pakkunud, samuti ei paistnud nad arvestavat võimalusega, et «tütarlaps» võib täiesti vabatahtlikult just seal olla ning klienditeenindaja ei ole maailma madalaim amet, millest, kui sul vähegi arunatukest jagub, tuleks iga hinna eest hoiduda.
Nüüd aga palga juurde. Ühel päeval tundsin end ikkagi nii halvasti, et poetasin pintsliriiuli taga paar pisarat. Ostlema oli tulnud ehitaja, kes pidi esialgse plaani kohaselt suvel selsamal minu ametikohal töötama. Teatas, et talle pakuti selle eest kümme tonni kuus (krooniaeg!), aga mõtles, et ei tasu ikka ära.
Ma sain täpselt poole vähem ja mulle öeldi, et ma ei saagi rohkem saada. Olin nõus: seda oli tegelikult enam, kui nii mõnigi teine suveamet pakkunud oleks, see oli ajutine töö ja ma ei osanudki muud küsida. Tööle tulles polnud mul näiteks õrna aimugi, kui palju teised seal palka saavad.
Ega ma tegelikult julgenudki küsida. Erialast töökogemust värvisegamises ja viimistlusvahendite müümises mul ju polnud. Ehitajal ka vist polnud, aga ta oli ju Ehitaja, oskas värve kasutada ja kindlasti ka pahteldada, ilmselt isegi kenasti plaatida ja palju muudki. Mis peamine, ta oli tõsiste ehitusmaterjalidega igati rohkem kokku sobivat tüüpi. Teate küll, mis see on – mees.
Sellest lõigust võib leida õige mitu erinevate tagamaadega tüüpnäidet palgalõhe põhjustest, mis kõik ei taandu kindlasti vaid soole. Esindatud on näiteks tööandja, kes tahab võimalikult palju kokku hoidja ja kasumit teenida ning siinkohal on ajutised töötajad alati kehvemal positsioonil. Küll aga oli see tööandja nõus harjumuspärase kuvandiga rohkem klappivale inimesele rohkem maksma. Ta oskas kindlasti küsida ka.
Tal ju oli ikkagi ehitajapagas, mõtlesin ma. See ei saa põhjendada seda, miks talle lubati kaks korda rohkem raha, mõtlesin ka.
Ma ei näinud, et mul oleks kogemust, millega oma palganõuet põhjendada, kuigi olin varem klienditeenindaja olnud ja rääkisin mitut keelt, millest mul läks sel suvel tööl ka kõiki vaja. Ma ei rõhutanud seda, et olen väga kiire õppija.
Ma tundsin, et olen rumal, et vestlusel rohkem raha ei küsinud ega julgenud ka pärast midagi juurde küsida. Üle poole tööajast oli juba möödas. Mõtlesin, et kannatan ära.
Kusjuures ka töökaaslased olid šokeeritud sellest, kui vähe mulle palka maksti ning jagasid muga sügisel täiesti omaalgatuslikult üht preemiasummat. Sestap – tervitan kõiki, kellega müügisaalis päevi õhtusse saatsin, vahel ikka meenutan teid ja ainult hea sõnaga.