Arto Aas: vaatame piiridest kaugemale

Arto Aas Foto: Erik Prozes / Postimees

Esimest korda taasiseseisvunud Eesti ajaloos on valitsus suutnud haldusreformi läbiviimises jõuda üksmeeleni ja edastanud seaduseelnõu parlamendile.

Sisuliselt on heakskiidu reformile andnud ka aktiivselt ühinemisläbirääkimistesse asunud omavalitsusjuhid. Mitte kunagi varem pole nii laiapõhjalisi ühinemisplaane peetud.

Eelnõu vastuvõtmine parlamendis on kahtlemata hädavajalik, kuid veel tähtsamad on ühinevate omavalitsuste ettevalmistustööd. Seadus annab raamid, ühinemisleping täidab selle sisuga.

Haldusreform on tõeliselt edukas, kui piire ei nihutata ainult kaardil, vaid ka inimeste mõttemaailmas. Oluline on näha pikka vaadet ja suuremat pilti.

Tähtis on samas mõista, et haldusreformi seadus iseenesest ei sulge ega ava ühtegi kooli, lasteaeda ega raamatukogu. Need on omavalitsemise küsimused, mida otsustavad kohalikud inimesed volikogude liikmete, valla- või linnajuhtidena. Näiteks hiljuti meediasse jõudnud vaidlus, kas Vigala kandis jätkub laste arvu vähenemisel edaspidi lapsi ühe või kahe põhikooli jaoks ning kus see kool peaks asuma, tuleb nagunii lähitulevikus kohapeal lahendada, väiksemas või suuremas vallas, olenemata haldusreformist. Ühinemine annab võimaluse suuremat piirkonda vaadates kokku leppida, kuidas teenused ümber korraldada nii, et vastaks elanike huvidele.

Valitsus on ette näinud, et omaalgatuslikke ühinemiskokkuleppeid saab sõlmida 2017. aasta 1. jaanuarini. See on piisav aeg, et omavalitsused jõuaksid analüüsida valdade ja linnade ühinemisel tekkivaid sisulisi muudatusi ja arenguvõimalusi. Küsimus pole ainult uues nimes või vallamaja asukohas, tegelikkuses tuleb kokku leppida palju olulisemates küsimustes, mis mõjutavad kogukonna arengut, kaasamist ja inimestele pakutavaid hüvesid ja võimalusi.

Ühinemiskogemused ja analüüsid kinnitavad, et suurema elanike arvuga omavalitsuste rahaline ja ametkondlik võimekus kasvab oluliselt. Senistes väikestes omavalitsustes on paratamatult väga suur niinimetatud valmisoleku- ja juhtimiskulu, mis on proportsionaalselt mitu korda kõrgem kui suurtes omavalitsustes. Valitsemiskuludest vabanev raha on ühinemise järel võimalik suunata inimestele otseselt vajalike põhiteenuste osutamisse: haridusse, sotsiaalsesse kaitsesse, ettevõtluse arendamisse, kultuurivaldkonda, taristusse.

Väikevaldade elanikele lisandub pärast ühinemist võimalusi ja teenuseid, mida omavalitsus varem ei osutanud või ei osutanud piisaval tasemel. Süsteemselt on hakatud tegelema ettevõtluse arendamisega. Rakendatud on inimeste jaoks uusi teenuseid sotsiaalvaldkonnas (sotsiaaltransporditeenus, teenused puuetega inimestele) ning oluliselt on paranenud huvihariduse kättesaadavus ja mitmekülgsus.

Suuremates omavalitsustes on terviklikumad võimalused kujundada sobilikud ühistranspordiühendused, haridus- ja sotsiaalteenused. Õnnestunud ühinemiste käigus on üle võetud seniste omavalitsuste parimad praktikad. Sealhulgas on näiteks tõstetud lasteaia õpetajate või kultuuritöötajate tasud kõikjal sarnaseks senise ühinejate kõrgeima tasemega. Pärast ühinemist on näiteks vähenenud probleemid kooli- ja lasteaiakohtade saamisel, sest kadus ära vastastikune arvlemine, ning lapsed said minna lähimasse lasteaeda või gümnaasiumi.

Ühinemine annab omavalitsuse töötajatele võimaluse spetsialiseerumiseks ning seeläbi suureneb ametnike asjatundlikkus. Väiksema elanike arvuga omavalitsustes peab üks töötaja suutma katta väga erinevaid valdkondi, mis nõuavad samas ka erinevaid kompetentse. Ühinenud omavalitsuses on tööle võetud selliseid spetsialiste, keda varem polnud võimalik palgata: arendus-, kultuuri- ja haridusnõunik või lastekaitse spetsialist, kellel on erialane haridus ja sellele vastav korralik palk. Lihtsa inimese ja ettevõtja jaoks tähendab see paremat tuge ja uusi võimalusi.

Omavalitsuste ühinemisega kaasneb märkimisväärne preemia, mis võib ületada senise väikevalla mitme aasta investeeringute mahu. Ühinemislepingusse raiutud valikuid ei tee valitsus, vaid kohalikud liidrid. Vabanenud vahendite ja ühinemispreemiate toel on renoveeritud koole ja lasteaedu, rajatud spordihooneid ja hooldekodusid. Esimest korda on tekkinud võimalus pakkuda ettevõtlustoetusi ja luua tööstusparke. Nii võivad teoks saada investeeringud, millele varem hammas peale ei hakanud.

Täpselt samamoodi tuleb ühinemise ajal kokku leppida, kuidas korraldatakse omavalitsuse sisemine juhtimine, kus säilitatakse teenuspunktid ja milline roll antakse osavallakogudele või külaseltsidele. Omavalitsuse juhtimismudeli kujundamine on nende enda kätes ja peab arvestama kohalike eripäradega. See struktuur, mis sobib Tallinnale, ei pruugi sobida Torgus.

Haldusreformi käigus sünnivad nii rahva arvult kui ka territooriumilt suuremad ja tugevamad omavalitsused kui praegu. Liikumisega põhjamaise mudeli poole loome eeldused, et omavalitsuste roll ühiskonnaelu korraldamises kasvab. Võimekam omavalitsus on riigile, vabakonnale ja ettevõtjatele tugevam partner ning oma kogukonna huvide parem esindaja.

Sisulised valikud, kuidas ühinenud omavalitsuse potentsiaali kasutada ja millises suunas seda arendada, tuleb aga omavalitsustel ise paika panna, vajadusel alustades uue omavalitsuse loomist puhtalt lehelt. Targalt käitudes ilmneb ühinemisel nii materiaalne kui ka intellektuaalne mastaabiefekt. Loobudes omaalgatuslikest ühinemistest, ei loobuta ainult kopsakast ühinemispreemiast, vaid ka võimalusest ise kujundada tuleviku omavalitsust.