Jürgen Ligi: millest pöördumine ei räägi ja millest võinuks mitte rääkida

Mõne võitluse teeb suureks õiglus, mõne võitlejate nimed. Sõjas erakoolide huvi eest on nimekiri täis sümpaatseid ja edukaid, kelle nimel ootaks ainult suuri asju. Sellistest räägib pöördumine ka, mispärast sain kohe vastata, et võiksin mõne täpsustusega samuti alla kirjutada. Sest muidugi on haridus võtmeküsimus, erakoolid tähtsad, valikuvõimalused olulised või eraalgatus väärtus.

Ent meie poole ei pöördu lugupeetud inimesed, vaid kehv PR-firma ja küünikust vahemees. Põhilise on ta jätnud ütlemata ja mõnigi asi, mis lüürilises vormis kirjas, tekitab järele mõeldes kõhedust.

Kõigepealt – ta küsib siin raha, mitte millegi «kiirustavat menetlust peatada», ent rahast lähtumises süüdistab hoopis riiki. Aga riik ei saa anda rohkem, kui on õiglane – ka siis mitte, kui appi võetakse erakoolide lapsevanemate armastatud ametid ja teened. See pole tegelikult rahaline valik, et erakoolid ei saa enam saada riiklikku garantiid, mida ei saa tavakoolid, ega 1,6 korda rohkem riigi toetust lapse kohta kui tavavanemate laps tavakoolis.

Ühelt lapsevanemalt, mu silmis kõige informeeritumalt ja sümpaatsemalt, küsisin, miks ta alla kirjutas. Vastus näitas paraku, et isegi temal polnud aimu, mille üle käib vaidlus, kui suured on erakoolide privileegid Eestis ja et selliseid ei ole maailma üheski teises tsiviliseeritud riigis.

Pöördumise kaaskiri räägib taas, et tegu on haridusminister Ligi isikliku agendaga, täpselt nagu näeb ette juba 2015. aasta kevadel paika pandud PR-plaan – siis käivitasime tolle pool aastat topanud «kiirustatud menetluse». Kusagil siin ei räägita muidugi riigikohtu, ôiguskantsleri, riigikontrolli, ekspertide, OECD teravast kriitikast, mis ei jäta mingile kõhklusele ruumi, küll aga «vajadusest kaasata eksperte ja rahvusvahelist kogemust», mis pärast lõputuid argumente on mõnitamine.

Usun, et allakirjutanud ei tajunud seda, mida hea PR tajunuks: kuulsate ja edukate nimekiri paistab välja nii, nagu tavaliselt paistab hariduslik kihistumine – parimad on tasulistes koolides, mille varjus pool on, et tavakodanikule jääb manduv ülejääk, kust on raske edukaks saada. Praegu oleme sinna vääramatult teel, kui nii jätkame. Tsiviliseeritud maailm püüab sellist muljetki vältida ja tagada koolieas ühtmoodi head võimalused oma võimete välja arendamiseks kõigile lastele ehk ka kõigi talenti ühiskonnale. Avalik raha ja rohked piirangud tasulisele haridusele on mujal suunatud sellele ja eeliseid ei lubata tingimata isegi enda rahakoti arvel.

Kirjas on hirm, et kui riiklik eelistamine lõpetada, õppemaks tõuseb, kuigi erakoolide lapsevanemad «pole sugugi keskmisest jõukamad». Pole sõnagi, miks peaksid keskmised ja vaesemad enda õpetajate palga ja maksude arvel teiste eeliseid rahastama, ega et omavalitsused asuvad asemele. Räägitakse enda unistusest uusi koole avada, aga mitte tuhandete tavaperede koolide sulgumise tragöödiast. Õppijate vähesuse tõttu koole sulgema sunnitud riik ju ei saa eelisrahastada uute avamist, mis pealegi ei vasta neile tõhususkriteeriumidele, mis endale seatud.

Juttu on ka maailmavaatelise hariduse saamise õigusest, aga moel, nagu poleks tavakoolide lapsevanematel ilmavaadet, mistõttu peavad nad teiste eest maksma. Aga Eesti ühiskond ei saa pärast kõiki pingutusi muumeelseid ühisesse vaimuruumi liita ega Euroopa terroritegusid ilmavaatelise eraldumise eest eraldi peale maksta – erakoole saab luua võõrkeelse ja igasuguse usu põhjal.

Põhimõtteline küsimus muudes riikides on, et vabaalgatuslikud koolid, mil pole kohustust pakkuda tasuta koolikohta kõigile, mis lasub kohaliku kogukonna koolidel, ei pruugi üldse saada riigi rahastust, ja neilt võidakse tahta isegi tulumaksu.

Pöördumine läheb sama kaugele vastassuunas. Avalikule haridusele heidetakse ette monopolismi, aga antakse rida-realt mõista, et ainult erahariduse ja tasuliste koolide monopol on laste võimalus kasvada hoolivaks, aktiivseks ja vastutustundlikuks, samuti vanemate võimalus ja kohustus kasvatada oma lapsi, pakkuda neile sisukat haridust, õigus valida kool, aatemehed, töö ja energia, kultuuri edasikanne. Vihjatakse koguni uuele kujunenud liigile.

Pöördumine jõuab pöörase nõudmiseni «taaskäivitada» erakoolide huvides kogu meie koolisüsteem, ehkki see on olnud rahvusvaheline tipp, ühtlaselt kättesaadav ning lisaks kiiresti uuenev.

Seda kõike polnuks vaja, sest erakoolid pole suuremas ohus kui tavakoolid. Nad saavad kasvavat riigi haridustoetust ning kinnisvarale kindlasti ka omavalitsuste oma. Mitmekesisuse tugi riigilt saab olema lisaks. Ma tänan kõiki lapsevanemaid, kes on haridusse panustanud oma aega ja muid ressursse ning öelnud, et peavad hakkama saama, kui tahavad midagi erilist võrreldes sellega, mida saab pakkuda kõigile, maksku see neile või natuke rohkem. Aga meie tavakoolidki on igaüks aina erilisem.