Tiit Tammaru: praeguse rändekriisi valguses on ka Rootsi murdunud

Foto: Pm

Tartu Ülikooli professor Tiit Tammaru kirjutab Rootsi lõimumiskogemusest migrantidega ning sellest, mida Eestil sellest õppida oleks.

Me seisame silmitsi rändekriisiga. Tegelikult on Euroopa olnud juba nelja viimase aastakümne jooksul suuremahulise kolmandatest riikidest lähtuva rände sihtkoht. Paljudes Euroopa suurlinnades, sh Rootsi omades, moodustab välispäritolu rahvastik juba neljandiku kuni poole elanikkonnast. Rootsi avatud uste poliitika ja sellega seotud praktilised meetmed on loonud Rootsist kuvandi kui sisserändajasõbralikust riigist.

Praeguse rändekriisi valguses (vt joonis) on ka Rootsi murdunud ja vaatab üle oma rändepoliitilisi seisukohti, on paras aeg heita pilk sellele, kui edukas on Rootsi olnud sisserändajate lõimimispoliitika vallas. Rootsi kogemus on seda huvitavam, et riigi suurepärased rahvastikuregistri andmed võimaldavad põhjalikke ja nii-öelda pikilõikelisi sissevaateid ühiskonnas toimuvasse. Pikilõikeline sissevaade tähendab võimalust jälgida inimeste elukaari erinevates eluvaldkondades: töö- ja eluasemeturul, peremuutusi jne. Näiteks seda, milline on Rootsi saabunute esimene elu- ja töökoht ja millised muutused toimuvad ajaga inimeste töö- ja pereelus.

Lõimumise vaatenurgast on võtmetähtsusega see, kas sisserändajad jäävad elama ja töötama omaette või mitte. See omakorda sõltub ühelt poolt sisserändajate sotsiaalsest ja ruumilisest mobiilsusest ning teisalt eelistustest ja diskrimineerimisest. Sotsiaalne mobiilsus tähendab eelkõige edukust tööturul: kui kiiresti leitakse omale esimene töökoht ning kuidas toimub edasine tööalane karjäär.

Ruumiline mobiilsus hõlmab kodu valikuga seotud otsuseid. Need otsused sõltuvad nii tööturu edukusest ehk sissetulekutest, elukaaslasest kui eelistustest. Eelistuste osas ongi olukord kõige keerulisem. Nimelt kipub ka ainult väike endasarnaste eelistamine viima suurte sotsiaalsete ja ruumiliste erinevusteni. See eelistamine ei pruugi üldse olla seotud selliste tugevate märksõnadega nagu võõraviha või rassism. Inimestele on lihtsalt omane suhelda pigem endasarnastega. Ka sisserändajad soovivad uuel kodumaal leida pidepunkte, suhelda rahvuskaaslastega, mis toob nad tihti kokku samasse elurajooni, töökohta, kirikusse, kultuurikeskusesse jne.