Viktor Vassiljev on arstiteaduskonna lõpetanud riigikogu liige. Paratamatult on nii arst kui ka riigikogu liige ametid, millega inimene võtab teatud rolli ühiskonnas. Demokraatlikus riigis on kõigil õigus oma arvamusele, kuid viimase avaldamisel peab mõtlema, milline on selle mõju kuulajaskonnale, kuhu tahetakse riigi arengut suunata ja mida me soovime au sees hoida, kirjutavad arstitudengid Liisa Kams ja Anu Parvelo.
Viktor Vassiljevi sõnavõtt 24. märtsil Nõmme raadio saates «Lõunatund» avaldati Postimehe portaalis artiklina «Riigikogu liige Viktor Vassiljev õigustas koolivägivalda ja rääkis pagulaste uputamisest». Noorte ühiskonna liikmetena tekib Vassiljevi sõnavõttu lugedes küsimus, kas see on eeskuju, mida meile antakse? Kas selline on elufilosoofia ja moraal, mida peaksime oma tulevikuplaanidesse põimima ja järeltulijatele õpetama? Me leiame, et mitte ja seetõttu tahaksime lähemalt arutleda mõningate Vassiljevi mõtteterade üle.
«Võitma peab tugevam, sest tugevam, targem ja inimeste puhul ka rikkam on see, kes peaks andma rohkem tublisid järglasi, peaks rohkem lapsi saama ja selle nimel võitlus toimubki – antaksegi pasunasse üksteisele,» rääkis Vassiljev ja lisas, et ilma selleta «ei oleks evolutsiooni, ei toimuks edasiarengut.»
Vassiljev toonitas, et meie evolutsioon seisneb teineteisele «pasunasse andmises» Tekib küsimus, kas riigikogu liige soovitab muud väärtushinnangud ja tehtud töö nurka visata ning võtta deviisiks «iga mees enda eest»? Vassiljev tundub olevat unustanud, et ühtsuses peitub jõud.
Evolutsioonis eksisteerib selline nähtus nagu kooperatsioon, mis hõlmab endas koostööd ja ühistegevust. See on soodne kõikidele osapooltele ning pikemas perspektiivis parandab kogu grupi elulemust ja kohastumust – viib neid edasi. Sellele vastandub grupisisene teineteise vastu töötamine isekatel põhjustel. Viimasel puuduvad kooperatsiooni positiivsed hüved. Sellises kontekstis oleks Vassiljev võinud sama hästi õigustada eugeenikat.
Evolutsioon koosneb mõistagi ka paljudest teistest aspektidest. Peame arvestama, et arvamusliidrid saavad teatud määral mõjutada ühiskonna tendentsi loodusliku valiku (parteri valik ja seeläbi järglaste saamise) kujunemisel. Mille järgi me omale elukaaslast valime, mida me imetleme kaaskodanike juures? Millise isiksusega inimest me näeme oma laste emana või isana? Aja jooksul on muutunud omadused, mida me ihkame näha oma partneri juures - tsivilisatsioon on edasi arenenud seoses meie mõtlemisvõime arenguga, meeskonnatööga ja innovaatilisusega. Me oleme jõudnud siia, kus me oleme tänu tehnoloogia ja teaduse arengule, kultuurile (üleüldse keskkonna muutustele) jne.
Seega – me ei peaks ikka veel normina nägema seda, et inimesed lahendavad ebakõlasid agressiivsuse ja vägivalla abil. Veel enam – riigikogu liige ei tohiks seda teha. Võib-olla tõesti «kiviajal oleks ta lihtsalt mättasse löödud» nagu ütles Vassiljev, aga see ei tähenda, et 21. sajandil peaksime me aastatuhandete tagust ajalooperioodi põhjenduseks tooma – oleme sellest ammu edasi läinud. Koos selle ideaaliga võiksime koobastesse tagasi kolida ja kividega tuld taguda.
««/.../ aga kuna meil on teatud sotsiaalabi struktuurid, sotsiaalne võrgustik, meil on meditsiin, siis saavad hakkama ja jäävad ellu ka need, kes on absoluutselt saamatud, küündimatud, lollid ja samasugustega saavad nad järglasi,» lisas riigikogu liige.»
Tooksime siinkohal välja mõned paragrahvid põhiseadusest, millega iga riigikogu ja valitsuse (ka kohaliku omavalitsuse) liige peaks hästi kursis olema:
§ 16. Igaühel on õigus elule. Seda õigust kaitseb seadus. Meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta.
§ 28. Igaühel on õigus tervise kaitsele.
Eesti kodanikul on õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus.
Eesti Vabariigi põhiseadusestki tuleb välja solidaarsuse idee ning tervise kaitse. Tundub ebaeetiline (eriti arstiteaduskonna vilistlasena) tõsta meditsiini ja sotsiaalse võrgustiku arengut halba valgusesse, kuna ta täidab oma eesmärki ja on aidanud nii paljudel elukvaliteeti tõsta ja olla tegev ning vajalik osa ühiskonnast. Kui Vassiljev leiab, et meie riigi probleem on «saamatud, küündimatud, lollid», siis äkki peaks rohkem tundma huvi hariduse arendamise vastu ja leidma viisi, kuidas tagada kõikidele lastele võrdsemad võimalused eneseteostuseks ja hakkama saamiseks. Koolivägivalla õigustamine pole kindlasti üks nendest jätkusuutlikest viisidest.
«Ja laste agressiivsus täpselt samamoodi peegeldab seda, olgu ta siis tänaval, olgu ta koolikiusamine, see on samasugune positiivne nähtus põhimõtteliselt – ainult et keegi sai kannatada, keegi sai peksa.»
HBSC (2014) uuringu kohaselt oli paari viimase kuu jooksul kogenud kiusamist kaasõpilaste poolt 38 protsenti 11 – 15-aastastest noortest. See on märkimisväärne osa ja murekohaks seepärast, et võib põhjustada nendele lastele hilisemas elus ebaadekvaatse maailmapildi kujunemist ja psühhiaatrilisi probleeme (mis hullemal juhul võib viia enesetapuni). Meil on hea meel tõdeda, et võrreldes 2006. aastaga on kiusajate arv vähenenud kaks korda. 2002. aastaga võrreldes on meil rohkem õpilasi, kes on oma eluga üle keskmise rahul ning vähenenud on suitsiidide arv. Nende näitajate valguses on vaimse tervise alatähtsustamine põhjendamatu ning koolivägivalla positiivsena kujutamine näitab üksnes puudulikku arusaamist psühholoogiast. Lapsed saavad tõelist eduelamust ja võistlusmomenti kogeda tervist mittekahjustavatel viisidel: sport, olümpiaadid, koolitööd jne.
««Naine saab oma mehe käest peksa, kui naabrid kutsuvad politsei, siis naine ütleb: «Ei, kõik on korras, kõik on kukimuki, väga ilusti, ärge teda jumala pärast ainult ära viige.» Sellepärast, et tema saab oma mehe käest peksa, ta juba teab, mis asi see on, aga viiakse see mees ära, tuleb äkki teine veel hullem ja sellepärast rahvas valibki võimul oleva partei, kes on talle juba peksa andnud,» kõlas Vassiljevi võrdlus.»
Vassiljev kõrvutab võimul olevat parteid peksva mehega. Selge on see, et peksva mehe pere ei ole õnnelik ja teotahteline, samamoodi ei kujune ka hoolimatu partei käe all ühtset ja rahulolevat riiki. Tundub, et võimulolijate mugavus ja rahva väline ükskõiksus kutsub esile taolisi tagurlikke väljaütlemisi riigi eesotsast. See on muserdav, kuna tundub, et moraalil pole kunagi kohta olnudki.
Riigikogu liikmed peaksid endale meelde tuletama, mis koht on nende ametipostil olles eetikal nii igapäevaelus kui töös. Vihjeks anname, et ülimalt tähtis. Teie väljaütlemistel on mõju ja kõlapinda – miks ei võiks te olla eeskujulikud liidrid, keda inimesed hea meelega tagasi valivad? Miks mitte paista silma oma arukuse poolest ja teha ka midagi vajalikku ning tänuväärset rahva heaks? Kas motivatsioon tekib ainult siis, kui vastasel juhul saab seaduse järgi karistada?
Me ei taha kõiki ühte patta panna, on ka tarku ja pädevaid poliitikuid, kellel on missioonitunnet, kuid nad on kahjuks silmanähtavas vähemuses või avaliku mudamaadluse tulemusel tagaplaanile tõmbunud. Me loodame juhtida inimeste tähelepanu sellele, et taoline jutt riigikogu liikme poolt paneb isegi kooliõpilase kulme kergitama ning seda ei tohiks tolereerida. Moraalitunne ja eetilisus peaks olema normaalne poliitiline nähtus, mitte nali eestlaste õhtusöögilauas. Poliitik peab vastutama oma väljaütlemiste eest ja iga erakond peaks vaatama, millist sõnumit nende parteiliige edastab.
Muutuses osaleme ka meie ise – Eesti elanikud – mõelgem, mida me aktsepteerime ja mida mitte. Kasvatades oma lapsi iseseisvalt mõtlema ja aktiivselt panustama meie ühisesse tulevikku, saame muuta seda, mida toob homne päev.