Eesti maksusüsteem on iseenesest päris hea. Mingit katastroofilist puudujääki ei ole. Aga loomulikult – parandamiseks on ruumi küllaga. 2019 tulevad järgmised üldvalimised ja maksupoliitilistel seisukohtadel on oma roll tulevase valitsusplatvormi kujundamisel, rääkis poliitik Siim Kallas reedel Vabaerakonna ja Eesti maksumaksjate Liidu maksukonverentsil «Eesti maksukeskkond aastal 2020».
Maksupoliitikast on kirjutatud tonnide viisi akadeemilisi töid, ekspertide arvamusi, erinevaid raporteid. On peensusteni analüüsitud maksude mõjusid erinevatele elualadele. Kuid maksude kehtestamine, nende suurendamine ja vähendamine on ülimalt poliitiline küsimus. Need on osa kogu poliitikast, mis kujundab riikide valitsemise. Seetõttu mõjutab maksupoliitikat poliitiline tegelikkus. Ei saa ellu viia ökonomistidele kalleid ideid, kui puudub poliitiline toetus. Suurte muudatuste tegemiseks on vaja suurt poliitikat. Suuri muudatusi saab ellu viia tugev poliitiline juhtkond (juhid, valitsus, valitsuskoalitsioon), kellel on ühiskonna toetus ja usaldus.
Maksud peavad andma piisavalt tulusid poliitiliste prioriteetide rahastamiseks. Lisaks suurtele prioriteetidele on olulised ka igasugused subsiidiumid, kohalikud investeeringud, kultuuri- ja spordiprojektid jne.
Maksud peavad leevendama ühiskonna sisepingeid, vähendama ebaõiglust, jaotama tulusid ümber rikastelt vaesematele.
Maksud peavad toetama maksubaasi kasvu, s.t toetama ettevõtlust ja soodustama investeeringuid.
Kõikide poliitiliste erakondade programmides sisalduvad kõik kolm unelmat, enamasti juba sisemiselt vastuolus. Kõige järjekindlamad on, mis seal salata, Reformierakonna seisukohad.
Maksupoliitika muutmiseks on vaja kompromisse mainitud kolme huvi vahel. Mis ei tähenda, et nad peaksid olema võrdselt käsitletud. Tuleb valida, mis on antud ajal kõige olulisem, ja leida teiste huvide jaoks talutavad tasakaalustavad sammud.
Eelarve kulude struktuuri kujundamine on igal aastal, ja veel enam valitsusplatvormi kujundamisel, kõige tähtsam poliitiline otsus. Siinkohal me seda protsessi üksikasjaliselt ei vaatle. Maksupoliitika seisukohalt on olulised kaks aspekti. Kulude piirajaks on eelarve tasakaalu nõue, mis pole ainult meie rahva (positiivne) väärtushoiak, vaid ka Euroriikide ühine range nõue. Seega on võimalused poliitiliste prioriteetide rahastamiseks piiratud võimalusega tõsta üldist maksukoormust. Äärmiselt oluline on maksude korralik kogumine, võitlus maksupettuste vastu. Maksuamet on teinud Eestis head tööd. Maksupettuste vastu võitlemisel on viimastel aegadel astutud olulisi samme kogu Euroopa Liidus, rahvusvaheline koostöö on pannud maksuparadiisid surve alla.
Selleks, et vähendada ühiskonna kihistumist, rakendatakse astmelist tulumaksu, tulumaksuvabastusi ja varandusmakse.
Omandimaksud erinevates riikides (% SKTst)
Riik | Aasta 2000 | Aasta 2014 |
Taani | 1,558 | 1,884 |
Belgia | 2,050 | 3,544 |
Eesti | 0,388 | 0,302 |
Soome | 1,114 | 1,325 |
Saksamaa | 0,827 | 0,865 |
USA | 2,870 | 2,778 |
Allikas: OECD
USA omandimaksud olid, muide, aastal 2009 3,242% SKTst.
Ettevõtlusele on üldiselt kasulik madal maksukoormus. Maksude mõju majanduskasvule on palju uuritud. See mõju on mitmekesine. On kõrgelt arenenud riike, kus on kõrge maksukoormus, ja on kõrgelt arenenud riike väga madala maksukoormusega. Maksud üksinda ei suuda majanduskasvu ergutada, selleks on vaja palju muid elemente, õiguslikku keskkonda, rahvusvaheliselt soodsat olukorda jne.
Siiski on Euroopa Komisjon viimase kümnekonna aasta jooksul järjekindlalt soovitanud liikmesriikidel vähendada tööjõu maksustamist ja siirdada rohkem maksukoormust tarbimisele ja keskkonnamaksudele. Mis puutub keskkonnamaksudesse, siis soovitatud siire ei ole õnnestunud. Aastal 2002 oli keskkonnatasude osatähtsus Euroopas 2,6% SKTst, 2014 2,4%. Sotsiaalmaksude osa on vähenenud ja kaudsete maksude osa kasvanud.
Väga populaarsed on igasuguste maksusoodustuste ja maksuvabastuste ideed. Neid esineb rohkearvuliselt kõikide Eesti erakondade programmides, välja arvatud Reformierakond. Reformierakond on järjekindlalt olnud maksusoodustuste vastu. Praktika näitab, et maksusoodustused on enamasti mitte probleemi lahendajad, vaid hoopis uue ebaõigluse loojad.
Maksumäärad erinevates riikides (%)
Riik | E/V tulumaksu määr | Üksikisik min | Üksikisik max | Tööjõu maksum | Käibemaks |
Belgia | 33,99 | 0 | 64 | 37,84 | 12või 24 |
Eesti | 0 | 20 | 20 | 33,8 | 9või20 |
Soome | 20 | 7,71 | 61,96 | 20,64 | 10v14v24 |
Läti | 15 | 24 | 24 | 35,09 | 21 |
Venemaa | 20 | 13 | 35 | 10sme14it 30 | 10v18 |
USA | 35+12 | 0 | 55,9 | 15,3-19,1 | 0-11,725(k) |
Arvestades ülaltoodud kolme huvisuunda maksupoliitikas, küsime, milline suund vajab muudatusi kõige rohkem?
Kas meil on mingeid suuri projekte, suuri poliitilisi omakulusid, millele peaks koondama kõik ressursid? Näiteks mingi hiigelehitus, või relvastus? Tundub, et sellist pole. Seega lihtsalt kulutuste pärast makse tõsta pole mõistlik. Küll aga on kiiduväärne ja vajalik töö maksude laekumise parandamiseks ja maksupettuste vältimiseks.
Kas meil on mingeid lõhesid ühiskonnas, mis karjuvalt vajavad õgvendamist maksude abil? Eesti pole väga kihistunud maa. Me ei vaja 96-protsendilist tulumaksu määra kõrgemas segmendis. Selline kehtestati Suurbritannias pärast II maailmasõda.
Sotsiaalse ebaõigluse elemendiks, mis vääriks korrigeerimist, on kinnisvara, laiemalt vara peaaegu täielik mittemaksustamine. Varamaksude puudumine ei võimalda vähendada tööjõumakse ja see paneb ka koorma tarbimismaksudele. Selle koormus on väiksema tuluga inimesele suhteliselt suurem.
Kas meil on probleeme majanduskasvuga, mille ergutamisel on maksudel oma roll? Ilmselt on. Maksusüsteem saab meid teha tugevamaks või nõrgemaks.
Üldised olud on Eesti ja Euroopa jaoks ebasoodsad. Majanduslik tugevus loob aluse poliitilisele tugevusele, see omakorda aitab luua julgeolekut. Majanduskasv on aeglustunud. Rahvaarv väheneb, töötavate inimeste arv väheneb.
Statistikaameti viimase aja ülevaated räägivad madalast majanduskasvust, vähenevast ekspordist, kapitali kogumahutuse vähenemisest.
«Kapitali kogumahutus kahanes hinnamõjusid arvesse võttes 4,5%. Enim vähenesid ettevõtete investeeringud masinatesse ja seadmetesse ning transpordivahenditesse.»
Eesti Panga andmed näitavad välismaiste otseinvesteeringute vähenemist. Läheb kapital, lähevad inimesed.
Otseinvesteeringud Eestisse ja Eestist välja (mln eurot)
| Aasta 2000 | 2005 | 2015 |
Eestisse | 424,7 | 2250,9 | 183,7 |
Eestist välja | 66,7 | 533,0 | 275,7 |
Ilmselt pole mõtet ennast rahustada, et majandusarengu seiskumine on ajutine ja juhuslik, peatselt läheb kõik paremaks. Kindla peale on vaja tegutseda. Paranemist oodata pole mõtet.
Majanduspoliitilise prioriteedina lähitulevikus pean ma kõige tähtsamaks saavutada kapitali juurdevool, oluline juurdevool. Maksud ei ole siiski peamine ega ainuke vahend investeeringute meelitamiseks. Üksinda ei mõjuta maksud peaaegu mitte midagi.
Eelarve tasakaalu nõue jääb nähtavas tulevikus püsima. Kui mingeid makse vähendada, siis peab kas teisi makse tõstma või eelarve kulusid kärpima.
Maksukonkurents Euroopa liikmesriikide vahel on seadusandlusega piiratud, mis ei tähenda, et see konkurents oleks võimatu või ka taunitav. Teisest küljest aitab riikidevaheline maksukoostöö vältida maksupettusi ja sellega suurendada eelarve tulusid.
Ma ei näe mõtet null-koma-maksumuudatustel. Palju poliitilist ja tehnilist vaeva, kasud olematud. Kui juba teha midagi, siis tõesti mõjuvalt.
Näen tulevase valitsuse maksupoliitika kujundamisel järgmist võimalikku programmi. See programm on ettevõtluse soosimise poole kaldu, aga arvestab ka kulutuste tegemise vajaduse ja sotsiaalse tasakaalu saavutamise eesmärkidega.
Eelarve tasakaal peab püsima. Kulutuste suurendamiseks ja vajalike prioriteetide rahastamiseks saab kasutada majanduskasvust tulenevaid lisalaekumisi ja maksude laekumise parandamise tulemusi. Rahvusvaheline koostöö maksupettuste vastases võitluses on tähtis (Fiscalis programm jt.)
Alati küsib keegi – aga ärme tõstame makse, võtame kulude katteks laenu. Tuleb vaid silmas pidada, et Eesti saab alati laenu halvematel tingimustel, kui näiteks Saksamaa, ja seda tuleb ühel hetkel hakata tagasi maksma, mis tähendab täiendavaid eelarvekulusid ja uut vajadust tõsta makse. Mõne riigi eelarves on laenu teenindamise kulud 15% kõigist kuludest. Ei kadesta tulevast rahandusministrit.
Ma maksustaksin vara, see looks sotsiaalset õiglust. Kuidas seda teha, see on taktika küsimus. Varamaksudena käsitletakse eelkõige kinnisvara- ja ka maa- ning automaksu. Ka pärandimaks kuulub varamaksude hulka. See vähendab varandusliku kihistumise kinnistumist. Lisatulude arvel on eelistatavalt võimalik vähendada mõnda muud maksu, kas tulumaksu või ka tarbimismakse. Loomulikult on võimalik vastavalt suurendada ka eelarvekulusid, kui see ei tähenda üldise maksukoormuse tõusu, mis pole kindlasti populaarne.
On vaja reformida käibemaksu. Euroopa Komisjoni dokumentides on käibemaksu muutmisele antud suur eelistus. Näiteks on digituru töödokumendis kirjeldatud piiriüleseid takistusi selle turu loomisel. Käibemaksu praegune korraldus on üks selliseid takistusi. Maksupettustega kaotavad Euroopa riigid aastas üle triljoni euro, käibemaksupettused on selles peamine. Arvestuslikult jääb saamata 15% võimalikust maksutulust.
Käibemaksu reform, selle osaline asendamine tehingumaksuga (USA mudel), parandaks kohalike omavalitsuste rahastamist. Eesti reklaamituru maht on 92 miljonit eurot. Üha rohkem tulusid läheb üleilmsete korporatsioonide taskusse. Milline on õige lahendus e-kaubanduse maksustamisel? Kes esimesena suudab kohandada käibe maksustamist e-turu iseloomule, on, vähemalt ajutiselt, võidumees. Käibemaksu tark ja kaasaja majandustegevuse olemuslikku muutumist arvestav reform on hea ettevõtlusele ja majanduskasvule.
Kõige rohkem räägitakse nii Eestis kui Euroopas tööjõumaksude langetamise vajadusest. Tõepoolest, sotsiaalmaks on Eestis kõrge. Tõepoolest, eriti alustava ettevõtte jaoks on see probleem. Kõrge sotsiaalmaks takistab uute töökohtade loomist.
Ma ei poolda sotsiaalmaksu langetamist null-koma-ettepanekutega. See on vaid tüütu aja- ja energiakulu. Kui juba teha mõjuv muudatus, siis võiks see olla 50%. Ei saa mööda vaadata vajadusest solidaarselt jagada pensioni- ja tervishoiukindlustuse kulusid. Need on suured. Juba täna ei kata sotsiaalmaks pensionikulusid (puudujääk sel aastal 452 miljonit eurot). Haigekassa puudujääk oli 2015 17 miljonit eurot. Eelarvest jääb 50% langetamise puhul puudu ca 1,25 miljardit eurot. Kust see raha võtta? Vastuse leidmine pole mitte ainult fiskaalne, vaid ka moraalne probleem. Erinevalt teistest maksudest on need maksulaekumised sihtotstarbeliselt seotud. Seetõttu on tekkiva puudujäägi katmine väga tundlik poliitiline probleem. Mis ei tähenda, et lahendusi ei võiks ja ei saaks otsida.
Eesti maksupoliitika tuleviku üle arutledes ei saa kindlasti mööda meie praegusest ettevõtte tulumaksu korraldusest. Kindlasti ei mängi reinvesteeritud kasumi maksuvabastus täna enam sellist rolli, kui aastal 2000. Väikeettevõtetel, samuti alustavatel ettevõtetel on kapitalipuudus, pole kasumit, mida maksust vabastada. Süsteemi muutmisega oleksin siiski ettevaatlik. Esiteks on see maksukeskkonna ja investeerimiskeskkonna tuntud-teatud element, teiseks pole raske ennustada, et niipea, kui hakkame ettevõtte kasumilt täiendavat maksu korjama, hakkab kohe ka surve maksuvabastuste saamiseks. See on mürgitanud ettevõtte tulumaksu Euroopas, on loonud ebaõiglust ja mitteläbipaistvust.
Kõik Eesti erakonnad, v.a Reformierakond, on oma maksupoliitilistes seiskohtades lubanud ulatuslikke maksusoodustusi ja maksuvabastusi. Maksuerandid on joovastav idee. Aga see on väga salakaval, nagu iga joove. Aus ja õiglane maksusüsteem väldib erandeid.
Kui lugeda Eesti poliitiliste parteide programme, siis on maksupoliitilised seisukohad üsna ebamäärased. Need ei ole kellelgi liiga tähtsal kohal. Pole midagi, mis kellelegi kisendavalt häiriv tunduks.
Tõepoolest, maksupoliitika on üks majanduspoliitika osa. Majanduse tulevik ei paista väga roosiline. Uue kapitali kaasamiseks, mis on hädavajalik, on vaja tervet otsuste ja abinõude kompleksi. Vältimatult on vaja ka maksumuudatusi. Ellu õnnestub viia need muudatused, millel on piisav toetus ühiskonnas, mille jaoks on peamised poliitilised voolud valmis tegema kompromisse.