Jüri Allik: mis on jooksja hirmud Eestis? (8)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Jüri Allikprofessor

17. märts 2016, 16:50

Professor Jüri Allik pidas tänasel arvamusliidrite lõunal kõne teemal «Miks Eesti koerad on kurjad? Mida me õieti kardame?».

Jooksmine on väga ohtlik tegevus. Minu kõrge vanuseni jõuda joostes ja tervete põlvedega on peaaegu võimatu ülesanne. Kuid kõhrede kulumine või muu vigastus ei ole ainus oht, mis jooksjat kummitab vähemalt siin Eestis. Oma tuttavate seas ma ei tea kedagi, keda poleks jooksu ajal mõni koer rünnanud. Veidra juhuse tõttu pole ma vaatamata oma 45-aastasele jooksjastaažile kunagi hammustada saanud, kuna ma olen alati targemaks pidanud mingi asi otsida, millega koeri eemale peletada.

Ma mäletan, et kui mul lõpuks 1989. aastal õnnestus esimest korda kurjuse impeeriumist välja pääseda, siis maandusin Torontos. Loomulikult läksin ma seal esimesel võimalusel jooksma piki Humberi jõe kallast kulgevale terviserajale. Minu suureks ehmatuseks oli rada täis kõikvõimalikke koerapeletisi, kes eirates rangeid hoiatusi, mis käskis neid lõa otsas hoida, jooksid vabalt ringi.

Ma olen oma elus harva tundnud sellist oma isiku tühisust, nagu ma tundsin seal joostes Humberi jõe kaldal. Mitte ükski koer – suur või väike – ei tundnud minu ja minu jooksmise vastu mitte mingit huvi. Mind ei olnud nende jaoks lihtsalt olemas. Sellepärast eirasidki muidu seaduskuulekad Kanada koeraomanikud nii rahulikult linnavalitsuse üleskutset hoida koerad oheliku otsas.

Juba siis hakkas mul küpsema teooria, et koerte vahel on kultuurilised erinevused. Kuigi nime poolest olid tõud samad, siis käitumise poolest erinesid Eesti koerad kõikidest nendest, keda ma olen näinud umbes 30 maal, kus ma olen oma elu jooksul jooksmas käinud. Kui üks õnnetu juhtum välja arvata, siis pole koerad mind mujal kunagi ohustanud.

Erinevalt muust maailmast, hauguvad Eesti koerad pidevalt. Kui sa elad sellises toredas kohas nagu Elva, siis sa lihtsalt harjud sellega ära, et ümber ringi koerad suure osa ajast hauguvad. Kuna see on nii tavaline, siis sa lihtsalt enam ei kuule haukumist. Teine on see, et kui sa jooksed või sõidad rattaga, siis on kindlasti mõni koer, kes hakkab sind taga ajama ja üritab sind hammustada. Muidugi võib keegi siin tsiteerida vanasõna, et «haukuv koer ei hammusta!». Mul on mitu head tuttavat, kes selle väite võivad ümber lükata.

Eriti põnev oli olukord 1990. aastate alguses, kui võimudel oli muudki teha, kui hulkuvaid koeri püüda. Tartu äärelinnades liikusid ringi poolmetsikud koertekarjad, kes lisaks oma koeraasjadele jahtisid suure mõnuga jooksjaid ja rattureid. Aga parata polnud midagi – mujal kui linnast väljaviivate maanteede servas polnud kohta jooksmiseks.

Koer on inimese parim sõber

Koer elab koos inimesega juba päris pikka aega. Ilmselt üks kõige vanemaid tunnistusi kooselust on 12 000 aastat vana matus Põhja-Iisraelis, kus esimest korda ühte hauda on maetud inimene ja koer. Selle üle kümne tuhande aasta jooksul muutis inimene hundi kiskjast enam-vähem taltsaks koeraks. Kurjast hundist pidi saama sõbralik koer. Kuid mitte alati pole koera kodustamine lõpule viidud.

Terviseamet teeb oma tööd hästi ja peab arvet kõikide asjade üle ning muu hulgas ka loomahammustuse arvu üle. Kuna Eestis on mürgiseid madusid vähe, siis kõige sagedasem loom, kes inimest hammustab, on ikkagi koer.

Veel 15 aastat tagasi olid Eesti koerad päris tigedad ja koos teiste loomadega hammustasid inimest 3670 korda. 2015. aastaks oli kurjus kõvasti järele andnud, kuid ikkagi registreeriti aastas Eestis 1329 loomahammustust, millest suurim osa oli koeral. Mida see tähendab? Kuigi Eesti on pisike riik, saab ometi iga päev neli inimest looma käest hammustada ja vähemalt kolmel korral on hammustajaks koer. Kui palju on neid hammustamisi, mida terviseamet ei tea, võib ainult oletada.

Pole kahtlust, et koerad ei hammusta rumalusest. Kuigi šimpans on meie lähim sugulane, on koer mõnes asjas temast targem. Näiteks inimene peab endastmõistetavaks, et saab näpu näitamise või isegi ainult pilguga suunata kaasvestleja tähelepanu mingile kohale või asjale. Kuigi šimpans on väga taibukas – näiteks võib ta ära õppida ühe jupi kurtide viipekeelest –, ei saa ta üldiselt tähelepanu suunamise märkidest aru. Seevastu enamikul koertest on viibete ja pilgu lugemine veres. Kui katse korraldaja ees on kaks topsi, millest ühe all on mingi maiuspala ja teisel mitte, siis šimpans ei tee välja, kui korraldaja näitab näpuga õigele topsile. Kuid isegi kutsikale piisab sõrmega näitamisest. Veelgi enam – isegi silmadega, pilguga võib koerale õige suuna kätte näidata. Koer kodustati selleks, et ta loeks inimese kavatsusi, soove ja juhiseid.

Mille järgi hinnata rahvust?

Kuidas hinnata, milline on eestlane? Tavaliselt mõeldakse mõne hästi silmatorkava eksemplari järgi, kes kehastab kõige paremini rahvuse häid omadusi. Ilmselt tulevad esimesena pähe Paul Keres, Arvo Pärt ja Kristjan Palusalu. Kuid on ka teistpidi väljapaistvaid eestlasi, nagu näiteks Rummu Jüri, Aleksander Kesküla või mõni tänapäeva Eesti poliitikust koomik. Kuid väga harva kasutame kogu rahva hindamiseks statistikat, mille üks põhjusi on see, et kogu rahva keskmist polegi nii lihtne arvutada.

Mõte kasutada statistikat kogu rahvuse heade või halbade omaduste hindamiseks tekkis, nagu ikka, heade mõtete linnas – Tartus. Üks kuuest vennast von Oettingenist, kellest kolm said Tartu ülikooli professoriks, Alexander avaldas 1868. aastal laia tähelepanu pälvinud raamatu pealkirjaga «Moraalistatistika». Mõtte raamatu kirjutamiseks sai ta Tartu ülikooli etnograafia, geograafia ja statistika professorilt Adolf Wagnerilt, keda maailm tunneb riigisotsialismi idee looja ja propageerijana. «Moraalistatistika» mõte ei olnud uus, kuid äärmiselt lihtne: mingite inimtegevuste sagedused – enesetapud, mõrvad, lahutused jms – iseloomustavad ühiskonnas valitsevat moraali.

Kui me tahame teada, miks Eesti koerad on kurjad, siis me ei peaks uurima seda, kellel kuulsatest eestlastest milline koer oli. Alexander von Oettingenil oli kindlasti hea mõte, et statistika võib anda rahvast ja tema väärtustest palju adekvaatsema pildi.

Eestlane olla on uhke ja hää

On palju asju, miks on Eestis hea elada. Kuigi me pole selles ise süüdi, on ometi Eesti maailma üks kõige turvalisemaid paiku elamiseks. On koostatud maailma riskiindeks (World Risk Index), mille järgi on Eesti maailmas 16. paik, kus võib ennast turvaliselt tunda looduskatastroofide mõju poolest. Pole meil suuri maavärinaid, orkaane, üleujutusi või laastavat põuda. Mõnus koht elamiseks!

Kui me võtame ette inimarengu indeksi (Index of Human Development) aastal 2015, siis saame samuti üsna rõõmsa pildi. Indeks, mis arvestab kolme komponenti – eluiga, haridust ja majanduslikku jõukust –, paneb meid 188 riigi pingereas 30. kohale. Uskumatu küll, kuid paarikümne aastaga oleme järele jõudnud Hispaaniale ja Itaaliale.

Eesti näeb eriti uhke välja, kui vaatame majanduse või sõnavabaduse indeksit. Tõepoolest on väga vähe maid, kus majandusel ja ajakirjandusel oleks nii vähe piiranguid. Muidugi tähendab sõnavabadus muu hulgas ka seda, et meil on au sees anonüümsed kommentaariumid, kus – nagu ütleb laulusalm – «nii vabalt hingata võib rind».

Neid kenasid arve vaadates ei näe küll ühtegi põhjust, miks peaksid koerad Eestis kurjad olema. Kahjuks on olemas teist sorti statistikat, mis enam nii kena ei ole. Vaatame korraks peale 2015. aastal surmaga lõppenud liiklusõnnetuste arvule. Inglismaal, Šveitsis ja Hollandis saab liikluses surma ümmarguselt kolm inimest iga 100 000 elaniku kohta. Soomes ja Prantsusmaal on see arv viie ligidal. Milline arv on Eestis? Meie arv on seitse surma 100 000 elaniku kohta, mis on sama palju kui Kuubal, Tongas ja Tšehhis. See arv räägib meile midagi selle kohta, kuidas me teedel liikleme.

Lisaks autole tapame oma inimesi ka muul viisil. Islandil ja Jaapanis tuleb tapmist ette sagedusega 0,3 100 000 elaniku kohta. Šveitsis on see sagedus 0,6, Rootsis 0,7 ja Taanis 0,8. Meil on see arv viis – viis tapmist iga 100 000 elaniku kohta! Enam-vähem sama palju kui Moldovas ja Albaanias. Selle käitumise poolest ei näe me üldse igava Põhjamaa moodi välja. Meil on palju vabadusi, kuid me ei oska piiri pidada, kui meie käitumine ohustab teiste elusid.

Üks tundlik näitaja on see, kas surmanuhtlust peetakse vajalikuks või mitte. Erinevalt Euroopast peetakse Ameerika Ühendriikides surmanuhtlust mitte ainult vajalikuks, vaid seda kasutatakse üsna sageli. Eelmisel, 2015. aastal hukati USAs 28 surmamõistetut paarist tuhandest, kes ootavad oma järge. Võiks ütelda, et surmanuhtluse rakendamine on rahva tahe, kuna viimaste küsitluste järgi pooldab 61 protsenti ameeriklastest surmanuhtlust karistusena eriti raskete kuritegude eest.

Saar Poll tegi 2015. aastal küsitluse, millest selgus, et enamik eestimaalasi pooldab surmanuhtlust. Selle küsitluse järgi pooldas 71 protsenti vastanutest surmanuhtlust. Postimehe uudises oli lisatud, et viis aastat tagasi pooldas surmanuhtlust 62 protsenti vastanutest. Seega, kui enamik tsiviliseeritud maailma tahab surmanuhtlusest vabaneda, siis eestlased igatsevad seda taga. Õnneks oleme Euroopa Liidus ja ei selles ega mitmes teises küsimuses järgita rahva tahet minna tagasi keskaega.

Kuid märgiline on surmanuhtluse üldrahvalik pooldamine kindlasti. Kui eestlased on nii verejanulised, miks ei peaks seda olema ka nende koerad?

Millised on kodustamise tagajärjed?

Ühe kõige tähelepanuväärsema kodustamiskatse algatas vene geneetik Dmitri Beljajev 1950. aastate lõpus. Kuna teaduslik geneetika oli selle ajal Nõukogude Liidus põlu all, siis hakkas ta pagenduses Novosibirskis tegelema näiliselt süütu katsetamisega – hõberebaste aretamisega. Ainult et kohevama karvkatte asemel hakkas ta rebastes aretama inimsõbralikkust. Põlvkond põlvkonna järel valis ta välja sõbralikumaid rebaseid, kes ei haukunud ega püüdnud kätt hammustada. Kümmekonna rebase põlvkonna järel saigi ta kodustatud rebase, kes ei hammusta, ei näita hambaid ja tahab, et teda silitataks. Kuid kõige tähelepanuväärsem oli see, et koos iseloomuga muutus ka rebaste välimus. Kodustatud rebasel tekkis laubale hele laik, kõrvad vajusid lonti, koon muutus lühemaks ja saba läks rõngasse. Beljajevi ja tema kolleegide geniaalselt lihtne, kuigi aega nõudev katse näitas tegelikult ühte: kui sa kodustad metsiku rebase, siis tulemuseks saad ikkagi koera!

Brian Hare Duke’i ülikoolist, kes kirjutas väga hea raamatu «Koera geenius» («The genius of dog»), esitas huvitava küsimuse: kas inimene kodustas koera või oli hoopis koer see, kes kodustas inimese? Lähemalt vaadates selgub, et see polegi lihtsalt mõttetera. Vaadates tagasi inimese evolutsioonile, on moodsa inimese anatoomias märgata mitmeid jooni, mis Charles Darwini arvates viitavad kodustamisele. Näiteks pani Darwin tähele, et kodustatud looma aju on väiksem kui tema metsikul vennal. Ma arvan, et paljud inimesed olid kindlasti hämmingus, kui selgus, et inimese aju on neandertallase omast väiksem, mitte suurem. Tuleb kahjuks tunnistada, et kodustatud väiksem aju osutus edukamaks suuremast ja tõenäoliselt agressiivsemast neandertallase ajust.1

Lisaks koerale aitas inimene ennast ise kodustada. Peale geenitriivi – populatsioonis muutuvad ühed geenid valdavaks ja teised kaovad ära – leiutas inimene veel ühe kodustamise vahendi. Üks 20. sajandi vaimukamaid sotsiolooge Norbert Elias nimetas seda mehhanismi sotsialiseerumiseks. Tsiviliseeritud kombed ei tekkinud kohe. Paljud asjad, mida meie esivanemad tegid, tunduvad nüüd väga barbaarsed. Elias tuletab oma raamatus «Tsiviliseerumisprotsess» meelde, et 16. sajandi Pariisis oli jaanipäeva pidustuste kõrgehetkeks umbes tosina kassi elusalt põletamine tuleriidal. See ei olnud tahumatu pööbli meelelahutus, kuna tuleriida süütamise au oli kuningal. Näiteks Charles IX püüdis üritusele lisada glamuuri sellega, et käskis lisaks kassidele visata tuleriita rahva suureks rõõmuks ka ühe kinnipüütud rebase.

Kas inimene on muutunud paremaks?

Lisaks noa ja kahvliga söömisele ning loomapiinamisest loobumisele tähendab sotsialiseerumine esmajoones vägivaldsusest ja vihast loobumist. Paljud inimesed arvavad ekslikult, et 20. sajand oli inimkonna ajaloos kuidagi eriti vägivaldne. Tegelikult olid need inimkonna ajaloo kõige rahumeelsemad sada aastat. Steven Pinker võttis hiljuti kokku selle, mida vägivalla ajaloo uurijad on juba ammu kindlaks teinud – tõenäosus, et inimese elu katkeb vägivaldselt, pole mitte kunagi nii väike olnud kui nüüd ja praegu. Näiteks Lääne-Euroopas oli ajavahemikus 1300–1600 stabiilselt umbes 20 tapmist 100 000 elaniku kohta (tuletan meelde, et Eestis on see arv praegu viis). Müüt, et tsivilisatsioonile eelnenud ühiskonnad olid rahumeelsed, on ammu ümber lükatud. Pole mingi haruldus, kui vägivaldsete surmade arv nn loodusrahvastel on lähedal 100-le 100 000 inimese kohta.

Steven Pinkeri arvates on mitu tegurit soodustanud vägivallatuse arengut. Ma ei hakka tüütama nende kõigi üleslugemisega. Nimetasin vaid mõnda, millel on seos minu tänase jutuga.

Vägivald ei tohiks kunagi olla praktiline: see ei saa olla otstarbekas viis mingi eesmärgi saavutamiseks. Vägivald ei saa kinnitada rassilist, usulist või rahvuslikku ülemuslikkust. Tuleb tegeleda sadismi väljajuurimisega: haiget tehakse vaid selle pärast, et nauditakse teise kannatusi. Igal juhul tuleb vältida vägivalla ideologiseerimist. Ükskõik kui õilis ja üllas on eesmärk, see ei õigusta vägivalda kui selle eesmärgi saavutamise vahendit.

Pinkeri arvates on neli inimese omadust, mis seletavad vägivalla vähenemist tänapäeva maailmas. Tänapäeva inimene on muutunud paremaks.

1. Tänapäeva inimestel on parem empaatiavõime kui neil, kes elasid enne meid. Meil on parem võime ära tunda teiste inimeste (aga samuti kassi) valu ja kannatusi, mis paneb mõtlema, kas me ikka tahame neid põhjustada.

2. Enesekontroll on läinud oluliselt paremaks. Tänu enesekontrollile näeb inimene paremini ette tagajärgi, mis küllaldane põhjus, et mõnest vägivaldsest teost loobuda.

3. Moraali tajumise võime on paranenud. Inimene peab paremini kinni normidest ja keeldudest, mis reguleerivad inimestevahelisi suhteid.

4. Inimesed on muutunud mõistlikumaks. Me saame paremini aru, kuidas maailm toimib, ning suudame üle olla piiratud vaatekohast, mis on omane ühele grupile või paigale.

Ühesõnaga – tsiviliseerumisprotsess on aidanud inimesel ennast kodustada. Kodustatud inimene saab aru, mida teised tunnevad, oskab vahet teha heal ja halval, kontrollib oma käitumist ja on piisavalt tark, et aru saada, mis on üldine hüve.

Mida teha, et Eesti koerad nii kurjad ei oleks?

Esimene lihtne asi oleks see, et inimesed peaksid tasapisi loobuma tigedatest koeratõugudest. Ütle, milline on su koer, ja ma ütlen, kes sa ise oled. Oleks mõistlik, kui Eesti inimesed ei eelistaks oma parimaks sõbraks bullterjereid, dobermanne või rotveilereid. Lootustandev märk on see, et tigedikele eelistatakse üha enam sõbralikke tõuge, nagu kuldne retriiver, puudel või kolli.

Koeraomanikud peaksid seda rohkem teadma, et koera – isegi kui ta on krants – tuleb kasvatada. Hästikasvatatud koer ei haugu iga võõra peale, kes majast juhtub mööda minema, või veel hullem, jooksma.

Kuid olukorra parandamiseks annab muudki teha. Näiteks võtaks endale eesmärgi, et surmanuhtluse pooldajate arv kukuks Eestis paari aastaga 70 protsendi pealt esialgu kasvõi näiteks poole peale. Midagi annaks ehk ette võtta ka selle 43 protsendi eestimaalastega, kes on veendunud, et homoseksuaalsus ei ole mitte kunagi õigustatud. Olgu võrdluseks öeldud, et Põhjamaades, kuhu me ideaalis pürime, on sellise arvamusega inimesi vaid paar protsenti. Isegi katoliiklikus Hispaanias on homofoobe alla 10 prosendi. Koos hirmudega kaob loodetavasti ka tigedus.

Mul ei ole väga kindlat tõestust, kuid hüpoteesi korras pakuksin välja järgmise mõtte. Kui meil õnnestuks vähendada võõraviha ja muid kurjuse ilminguid umbes poole võrra, küllap oleks siis ka koerad Eestis palju sõbralikumad. Hauguksid küll, kuid mitte enam nii kurjalt!

Kommentaarid (8)