Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Emajõe Saadik: naised – kasutamata potentsiaal julgeolekus?

11
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Naissõdalaste ridades niinimetatud Islamiriigi džihadistidega võitlev Süüria kristlane Ormia. | FOTO: DELIL SOULEIMAN/AFP

Seadusemuudatus, mis kohustab Norras ka naisi ajateenistust läbima, võib seni pigem seitsme maa ja mere taha jääva naiste ajateenistuse teema ka Eesti jaoks üha aktuaalsemaks muuta, kirjutab Emajõe Saadik* Müürilehes.

Tänu 2013. aastal vastu võetud seadusele sai Norrast esimene Euroopa riik ja NATO liige, kus ei lasu ajateenistuse läbimise kohustus üksnes meestel, vaid ka naistel. Soolise võrdõiguslikkuse küsimustes eeskujulikus Norras leitakse, et lisaks soolisele tasakaalule tagab muudatus ka senisest motiveerituma ja kompetentsema kaitseväe olemasolu. Tasub mainida, et Norras on võimalik ajateenistusest erinevatel põhjustel keelduda, sealhulgas ka motivatsioonipuuduse tõttu.

Ent Norra ei ole naiste kaitseväekohuslaste hulka arvamises unikaalne riik. Sellesse klubisse kuuluvad ka näiteks Iisrael, Eritrea, Põhja-Korea, Mosambiik, Tšaad ja Boliivia, kuid eelnevaid ei saa nimetada võrdväärselt Norraga võrdõiguslikkuse etalonideks. Mitmes riigis, näiteks Eritreas, on ajateenistus naistele kohustuslik optimaalse sõjalise valmisoleku eesmärgil, tuginemata sugude võrdsuse olulisusele. Siinjuures tuleb mainida, et just Eritrea, kus moodustati kaitsejõud 1991. aastal, ajateenistust on võrreldud korduvalt ka ajateenistusealiste orjastamisega ning sealse ajateenistuse pikkus on keskmiselt 6,5 aastat (just nimelt – keskmiselt), kuigi ametlikult on ette nähtud 18 kuud. Eritrea kutsealused on kõik mehed ja naised, kes on võimelised teenistust läbima.

Iisraeli naisajateenijad. Foto: Scanpix

Iisraeli kaitsejõudude eetika rõhutab seevastu, et naised on igati võimelised meeste kõrval riigikaitses osalema (nimelt on naisväelastel võimalik kandideerida umbes 90 protsendile olemasolevatest ametipostidest), ning võrdsust loetakse seal üheks põhiväärtuseks. Iisrael oli maailma esimene riik, mis kehtestas naistele kohustusliku ajateenistuse. Naised osalesid riigikaitses juba 1948. aastal, mil nende panus oli hädavajalik. Hiljem pole Iisraeli võimud näinud põhjust, miks naised peaksid riigikaitsest kõrvale jääma.

Kas Eesti võimalused on õigustatud?

Kas naiste kohustuslik ajateenistus on õigustatud suund, millest peaks eeskuju võtma ka Eesti? Praegu on 18–27-aastastel Eesti kodakondsusega naistel võimalik läbida ajateenistus omal soovil. Seni on vähesed seda võimalust kasutanud ning suurema tungi korral ei pruugi naised üldse löögile pääseda. Naiste ajateenistust pärsib praeguse taristu puudulik olmekorraldus. 2013. aastal sai ajateenistuse läbida 16 ning sellele järgneval aastal juba 38 naist. Senised piirmäärad on seotud taristu spetsiifikaga, ent nagu nendib Eesti kaitsevägi, võib antud piirmäär olla paindlik – kui ajateenistus muutub naiste seas populaarsemaks, ollakse valmis arendama ka taristut. Eestis on loodud naistele võimalus kaitseväkke astuda, kuid pelgalt võimaluse olemasolu ei tähenda täielikku võrdsust. Praktikas tekitab võrdõiguslikkuse rakendamine mitmeid küsimusi.

Naiste ajateenistus pakub meedias üha enam kõneainet ja kasvanud on ka naiste hulk, kes on selle täies mahus läbinud. Seega oleme jõudnud juba kaugemale vanamoodsatest arusaamadest, mille alusel ei ole naistel sotsiaalseid või bioloogilisi «eeldusi»meestega võrdväärselt sõjalise ettevalmistuse saamiseks – statistika naistest, kes ajateenistuse edukalt läbivad, tõestab vastupidist. Näiteks 2012. aasta uuring Afganistani ja Iraagi naiste ning meeste sõjalise valmisoleku teemal tõdes, et lahingutegevus ei mõju nais- ja meesväelastele erinevalt ning vaimne valmisolek on võrdne mõlema soo puhul. Tõsi, statistika ei peegelda emotsioone ega seda, mida teemast puudutatud isikud arvavad-tunnevad. Tihti tuuakse argumendiks, et naised ei ole militaarvaldkonna jaoks loodud, sest neil puuduvad selleks eeldused või füüsiline võimekus. Kui tuua aga paralleeliks nende meeste kasvav hulk, kes ei läbi ajateenistuseks tarvilikku arstlikku komisjoni, siis tundub, et ka meessoole pole loodus «ajateenistuse stardikomplekti» kaasa andnud.

Riho Terras Eesti naissoost ajateenijatega metsas. Foto: Kaitseväe peastaap

Teisest küljest võivad naised minna kaitseväkke, kui nad seda ise soovivad – rõhk on vabatahtlikkusel. Kuidas on lood meessoost kutsealustega, kelle jaoks 8 või koguni 11 kuud kaitseväge on pigem õudusfilmistsenaarium kui tõestus õilsast isamaa-armastusest? On olemas küll 12-kuune asendusteenistus, mis on mõeldud noormeestele, kelle jaoks tavapärane ajateenistus on vastuolus nende usuliste või kõlbeliste vaadetega, ent kui tuua näiteks Norra, tundub efektiivsem variant arvestada kutsealuse sobivuse juures ühe kriteeriumina tema motiveeritust.

Seega jõuame ringiga tagasi algusesse – ei ole piisavalt põhjendatud, et ajateenistuse läbimine on kohustuslik või vabatahtlik üksnes ühele soole. Seda nii võrdõiguslikkuse aspektist kui ka lihtsale loogikale tuginedes. Eesti kontekstis on avaldanud sellele mõttele poolehoidu ka mitmed avaliku elu tegelased, sealhulgas Eesti kaitseväe juhataja Riho Terras.

Küsimuses, kas Eesti peaks võtma eeskuju Norrast ning muutma ajateenistuse kohustuslikuks ka naistele, on õige vastuseni jõudmine keeruline, sest valdkond on väga mitmetahuline. Siiski näib, et puudub alus naiste kaitseväest «eemalhoidmiseks”. See, kas ühiskond on naiste kohustuslikuks ajateenistuseks valmis, on mõistagi hoopis teine küsimus.

Seksuaalne ahistamine

Kuigi tehnoloogia areng militaarvaldkonnas ja traditsiooniliste soorollide kadumine ajas võimaldab sooliselt tasakaalustatud armeede teket, ei tohiks unustada segasooliste kaitsejõudude varjupoolt, milleks on tihtipeale seksuaalne ahistamine.

Näiteks võib tuua Iisraeli kaitsejõud, kus seksuaalne ahistamine on avalik saladus, millest ollakse teadlik, ent ei räägita. Ka avalikkuseni jõudnud juhtumid on lahendatud ebaõiglaselt ning seda eelkõige seetõttu, et ohver soovib säilitada anonüümsust. Mõistagi on tegemist igati inimliku ja õigustatud sooviga, ent ohvri anonüümsus võimaldab ahistajal terve nahaga pääseda – karistuseni tihtipeale ei jõuta ning äärmisel juhul kõrvaldatakse ahistaja ametist. Kuigi teatud arenguid on toimunud, näiteks ennetustöö kaitseväelaste koolitamise vormis, ei ole olukord siiski kiita. 2013. aastal Iisraeli kaitsejõududes korraldatud uuringu tulemuste kohaselt oli iga kaheksas naine ning 9% meestest kaitseväes ahistamist kogenud. Suurem osa sellest teada ei andnud ega esitanud ka sellekohast kaebust.

Mõistagi ei ole ahistamisküsimus üksnes Iisraeli probleem – seda esineb rohkesti üle maailma. Ka Eesti kaitseväes tehtud uuringus nenditakse, et seksistlikud kommentaarid ning ebameeldiv seksuaalne tähelepanu ei ole kahjuks haruldus (samas tuleb märkida, et antud uuringu naisvastajate osakaal oli juhuslik, sest otsene eesmärk ei olnud soopõhiste tulemuste kogumine).

Miks üldse?

Jättes hetkeks kõrvale ajateenistuse süsteemisisesed vead, võivad mõlema soo kaasamisel kaitsejõududesse olla ka omad plussid – lisaks kõige loogilisemale, et mida rohkem on inimesi, kes kvalifitseeruvad kaitsejõududesse, seda rohkem on inimesi, kelle vahel valida ja keda rakendada, võib naiste esindatus missioonidel olla kasulik ka teistel põhjustel.

ÜRO rahuvalves (mis tegelikult ei erine palju kaitseväe kontseptsioonist) nähakse suurt vaeva, et rahuvalvajate seas oleks võrdselt mehi ja naisi, ning mitte üksnes UN Womeni (ÜRO soolise võrdõiguslikkusega tegelev alaprogramm) aruandesse linnukese tegemise eesmärgil. ÜRO on täheldanud, et naiste osalemine organisatsiooni politsei-, militaar- ja tsiviiloperatsioonidel on toonud positiivseid tulemusi, kuigi naised on jätkuvalt vähemuses.

Lisaks tõestusele, et naised saavad füüsilise võimekuse poolest oma ülesannetega hakkama, saab neid rakendada mitmetel delikaatsetel funktsioonidel. Maailma eri paigus toimuvatel rahuvalvemissioonidel võimaldab naisrahuvalvajate osalemine propageerida muu hulgas kohalikes kogukondades naiste iseseisvust ja mõista paremini kriisipiirkondades elavaid naisi. Naisrahuvalvajad saavad pakkuda psühholoogilist tuge ning koguda informatsiooni naiste kohta, kes on kannatanud vägivalla all (naisel võib olla antud olukorras raskusi meessoost isiku usaldamisega), või julgustada naisi osalema kaitseväes piirkondades, kus selline praktika ei ole levinud või on pigem taunitud. Ehkki ÜRO rahuvalvemissioonidel on naiste panus suurim moraalsetes küsimustes, on see valdkond võrdväärselt tähtis missiooni muude ülesannete täitmiseks.

Rääkides naistest, meestest, püssidest ja sõjalisest ettevalmistusest kipub unuma kaitseväe tegelik siht – nimelt sõja- või kriisiolukorras reageerimine. Eesmärk on oma riiki kaitsta, ning mitte ainult vaenlasele kõrri karates, vaid oma rahvast ka psühholoogiliselt aidates. Kuigi ÜRO rahuvalve roll on olla pigem kolmas ning neutraalne pool, võib nende tegevust võrrelda ka riikliku kaitseväega. ÜRO seisukohti järgides oleks arusaadav ja loomulik, kui ka riiklik julgeolek ei toetuks üksnes meessoole. Enne kui hakatakse looma sooneutraalset kaitseväge, on oluline kõrvaldada olemasolevad probleemid – nagu seksuaalne ahistamine –, et hoiduda lumepalliefektist, mistõttu kitsaskohtadega tegelemine võib osutuda hiljem üle jõu käivaks ülesandeks.

* Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välispoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.

Tagasi üles