/nginx/o/2015/10/09/4576649t1hf30c.jpg)
Riigikogus kolmandale lugemisele saadetud seaduseelnõus, millega muudetakse välismaalsele rahvusvahelise kaitse andmise seadust, on selgeid vastuolusid rahvusvahelise õigusega, kirjutab MTÜ Eesti Pagulasabi juhatuse esimees Eero Janson.
Eero Janson: Eesti uus pagulasseadus on vastuolus rahvusvahelise õigusega (5)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna läheb riigikogu täissaalis kolmandale lugemisele välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (ehk «pagulasseaduse» nagu kirjutas Eesti Ekspressis Mart Nutt) muutmise eelnõu. Kuigi eelnõu algseks eesmärgiks oli Euroopa Liidu uuestisõnastatud direktiivide ülevõtmine Eesti seadusesse, siis möödunud aastase pagulaskriisi tulemusena hakati riigikokku jõudes eelnõule lisama teisigi sätteid, esiotsa parlamendis esindatud erakondade poolt. Tulemuseks on eelnõu, mis on mitmes osas selges vastuolus rahvusvahelise õiguse ja ka nendesamade EL direktiividega.
Puudulik eelnõu
Eelnõusse on sisse jäänud arvukalt nii sisulisi kui ka tehnilisi puudujääke, millele nii pagulasorganisatsioonid kui ka ÜRO pagulasamet on mitu korda tähelepanu juhtinud. Kuid eelnõusse on eriti selle viimases, poliitilises menetlusetapis sattunud ka selgeid vastuolusid rahvusvahelise õigusega. Vastupidi riigikogu põhiseaduskomisjoni liikme Mart Nuti (IRL) väidetele möödunud nädala Eesti Ekspressis ei kaasatud erakondlike ettepanekute koostamisesse ja nende ettepanekute menetlemisesse riigikogu põhiseaduskomisjonis valdkonna eksperte ja pagulasorganisatsioone, mis oleks sellised lapsused ära hoidnud.
Nii näiteks on eelnõus sätestatud, et rahvusvahelise kaitse saaja, kes ei osale kohustuslikuks muudetud ühepäevases kohanemisprogrammis või ei õpi piisaval määral eesti keelt, võib selle tõttu jääda rahvusvahelisest kaitsest ilma. Kuna staatusest ilmajäämine tähendab sisuliselt väljasaatmisotsust, on see säte selges vastuolus rahvusvahelise varjupaigaõiguse nurgakivi ehk non-refoulement-põhimõttega, mis keelab inimesi saata välja kohta, kus võib olla oht tema elule või inimväärikusele. Teisisõnu, rahvusvahelise kaitse saamise ja selle pikendamise otsus saab lähtuda ja peab lähtuma üksnes sisulisest vajadusest kaitse järele, mitte sellest, kas ja kui hästi on konkreetne inimene ühiskonda lõimunud või millistel kursustel osalenud.
Muudetud Euroopa Liidu vastuvõtu- ja menetlustingimuste direktiivid, mis olid selle eelnõu ajendiks ja sisaldavad endas palju positiivset Eesti varjupaigapraktika jaoks, oleksid pidanud Eesti seadusandlusesse vastu võetama juba möödunud aasta 20. juuliks, s.o kaks aastat pärast nende vastuvõtmist. Kuna Eesti seda õigeks ajaks ei teinud, alustas Euroopa Komisjon juba eelmise aasta septembris Eesti vastu rikkumismenetlust. Praeguse eelnõu puudujääke arvestades see rikkumismenetlus niipea ei lõpe.
Eelnõu menetlemist saadab tõepoolest populism
Paraku on Mart Nuti enesekriitiline märkus, et eelnõu menetlemist riigikogus on saatnud populism ja «püüe võtta sensitiivsest teemast punktivõitu», üllatavalt korrektne. Kuid ta jääb positiivseks: eelnõu näol olevat tegemist «eeskujuga» teistele liikmesriikidele, kuidas migratsioonipoliitikat kujundada. Omalt poolt loodan, et teistel riikidel jätkub oidu mitte järgida Eesti tehtud vigu, nii eelnõu saatnud populismi kui selle sisuliste puudujääke, ning kujundada oma vastuvõtusüsteemid selliselt, et need austavad meie kaitset vajavate inimeste põhiõigusi. Ja tarkust kaasata huvigruppe selliste eelnõude koostamisesse õigel ajal ja sisulises dialoogis.