Eesti vabatahtlikud kirjutavad oma pöördumises, et teatud valdkondade probleemide lahendamisel on riik hakanud neid ära kasutama, mh jäetakse vabatahtlike kanda sageli abi jagamisega seotud kulud.
Vabatahtlike pöördumine: kui palju jaksab vabatahtlik?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahtlemata suudavad vabatahtlikud pakkuda ühiskonnale palju lisaväärtust. Viimase vabatahtliku tegevuse uuringu järgi panustavad vabatahtlikud Eestis u 0,7 protsenti SKTst. Kuigi mitme naaberriigiga võrreldes ei ole see sugugi suur protsent, võime täiesti kindlalt väita: ilma missioonitundeta, vabast tahtest ja tasu saamata panustavate inimesteta oleks meie ühiskond vaesem, õnnetum ja mitmed olulised asjad jääksid tegemata. Meie vabatahtlikud panustavad mitmesse eluliselt tähtsasse valdkonda, näiteks turvalisuse tagamisse ja toiduabi jagamisse. Itaalia professor ning võrdsete õiguste minister aastatel 1998–2000 Laura Balbo on öelnud: «Ilma vabatahtlike panuseta läheb riigieelarve lõhki, sotsiaalsüsteemis tekib kaos ja kodanikuühiskond saab kannatada.»
Kuidas toetab Eesti riik vabatahtlikku tegevust?
Ühelt poolt näib, et asjalood on hästi. Turvalisuse tagamisel usaldatakse vabatahtlikke üha enam: meil on toimiv vabatahtlike päästjate ja abipolitseinike kaasamise süsteem ning kadunud inimeste otsimisel pakuvad politseile tõhusat tuge vabatahtlikud (ESTSAR). Kaitseliit toimib samuti suuresti vabatahtlikkuse alusel. Nimetatud valdkondades on riik vabatahtlikke kaasavate organisatsioonidega sõlminud koostöölepingud ning on tagatud mõningane finantskindlus. Sotsiaalsfääris praegu selliseid toetusmudeleid ei rakendata ning paljude tundlike teemade eestvedajad peavad iga päev olelusvõitlust.
Olemasolevate toetussüsteemidega ei saa täielikult rahul olla. Näiteks vabatahtlikud päästjad peavad endiselt ise (projektitaotlusega või sponsorite kaudu) otsima lisaressursse, et tagada vajalik varustus ja töökeskkond, mis võimaldaks võetud kohustused täita. Vabatahtlike hea tava näeb aga ette, et vabatahtlike kaasaja peab tagama tööks vajalikud vahendid. Idee on selles, et inimene, kes juba niigi panustab oma väärtuslikku aega, ei peaks oma tegevusele peale maksma.
Millest räägib meile Tallinna Toidupanga SOS-kuu?
Nii mõnigi sotsiaalne algatus rabeleb oma muredega üksi ning püüab eelarvet kokku klapitada annetuste ja projektitoetustega ning vabatahtlikke kaasates. Iseloomulik näide on toidupank. Toidupankade võrgustiku tegevuse ulatust ja mahtu saab suurepäraselt mõõta vabatahtlike panustatud töötundides, päästetud toidu kogustes, aidatud toimetulekuraskustes inimeste arvus ning riigile makstud aktsiisi- ja käibemaksus.
Toidupank lahendab samal ajal mitut ühiskondlikult valusat probleemi. Ühtepidi vähendab nende töö kadusid toidu tootmise ja jaemüügi süsteemis ning teisalt pakutakse toidulisa puudust kannatavatele inimestele. Eelmisel aastal päästsid toidupangad 860 tonni head toitu äraviskamisest ning jagasid seda tuhandetele inimesele. Kuigi toidupankade töötajad ja vabatahtlikud teevad väga vajalikku tööd, ei ole riik suutnud seni välja pakkuda jätkusuutlikku toetamisvõimalust.
Nõutust tekitab ka see, et mitmed osaühingule mõeldud maksusoodustused mittetulundusühendustele ei laiene. Kui toidupank ostis annetustest saadud raha eest toidu ümberjagamiseks – põhikirja eesmärkide saavutamiseks – kaubikuid, tuli riigikassase maksta käibemaksu täies ulatuses.
Praeguseks on tekkinud olukord, kus toidupankade võrgustiku tööd koordineeriva Eesti-Hollandi Heategevusfondi rahaline seis on muutnud kriitiliseks. Keeruline on olnud alati, kuid kõige suurema ehk Tallinna toidupanga ressursid on tänaseks otsakorral. Paraku koordineeritakse Tallinnast kogu võrgustiku tööd. Kas me saame endale lubada sellise süsteemi kokkuvarisemist? Selge on see, et toidupanga sihtgrupp – puudust kannatavad inimesed – ei tule tänavale protesti avaldama ja oma õigusi nõudma. Näiliselt ei toimuks toidupankade uste sulgemise järel kohe midagi. Või siiski? Abivajajad jäävad ju alles. 2014. aastal elas Eestis absoluutses vaesuses vähemalt 6,3 protsenti elanikest ehk 83 000 inimest, kes vajavad muuhulgas ka toiduabi. Kas Eesti on tõesti nii suur, rahvarohke ja rikas ühiskond, et lubada endale abivajajate ignoreerimist? Kui palju suureneks kulu avalikus sektoris, et täita osaliseltki toidupanga rolli? Kas sotsiaaltöötajad hakkaksid koguma toiduabi kauplustest, tootjatelt, hulgivõrgust? Meie selge seisukoht on, et mõistlikum ja riigile oluliselt odavam on toetada juba ennast tõestanud algatusi.
Kindlasti ei ole toidupankade võrgustik ainuke, kes praegu hädas on. Sotsiaalvaldkonnas tegutsevad ühinguid, mis jagavad riideabi, tegelevad vaesusesse sattunud laste ja peredega, üha suuremaks paisuv pagulaskriis jms vajavad samuti vabatahtlikke. On üsna selge, et näiteks erivajadustega inimestele suunatud tööhõivereformi läbiviimine vajab vabatahtlike tuge. Riigil ei ole piisavalt vahendeid vajalike tugiteenuste osutamise, st inimeste palkamise tarvis.
Kui palju vastutust ja koormust on mõistlik vabatahtlike õlule panna?
Leiame, et ühiskonnas olulisi probleemkohti lahendavate teenuse ülesehitamine suurelt jaolt vabatahtlikele toetudes, on praeguses Eesti ühiskonnas ennatlik. Paljudes ühendustes on kätte jõudnud piir, kus vabatahtlike kaasamine sarnaneb üha enam nende ärakasutamisega riigi poolt. Vabatahtlikelt oodatakse enam, kui nad saavad pakkuda.
Sageli peavad ühendused katma vabatahtliku tegevusega seotud kulud. Kõik oleks ju korras, kui ellu viidaks vaid ühenduse eesmärke, kuid ühiskonnale üliolulistes valdkondades (näiteks toiduabi jagamine, päästetöö, erivajaduste inimeste toetamine, kodutute loomade päästmine) on vaja riigi senisest suuremat panust. Vastasel juhul võib ühenduste ja vabatahtlike jõud raugeda ja väga oluline ressurss ühiskonnas kaob.
Kuidas edasi?
Toidupankade võrgustiku aastane rahavajadus on ca 350 000 eurot. Selles kajastub esimest korda kõigi 14 kohaliku koordinaatori töötasu, samuti vältimatud kulud laoruumidele, kaubikutele ja transpordile. Juhul kui riik panustaks püsivalt ca ühe kolmandiku (ca 120 000 eurot), oleks ühendusel võimalik tuua valdkonda kohalike omavalituste, ärisektori ja eraisikute annetuste toel lisarahastust. Tagatud oleks esmane toiduabi, teisalt päästetud vähemalt 860 000 kg toitu aastas. Ilma toidupangata jääks olemata nii erarahastus kui ka toidu päästmine ja ümberjagamine.
Sotsiaalvaldkonnas tuleks vabatahtliku tegevuse arendamisega tegelda süsteemselt, kavandada vajalikke tugimeetmeid ning vabatahtlike värbamise teenuseid. Soovitame kaaluda analoogselt siseministeeriumile (abipolitsei ja pääste valdkonnas) vabatahtliku tegevuse toetamist ning mõelda läbi sotsiaaltöötaja roll vabatahtlike kaasajana. Helpifici algatusel on loodud veebiplatvorm, mis koostöös sotsiaalministeeriumiga võiks saada efektiivseks lahenduseks erivajadustega inimestele ja vabatahtlike kokkuviimisel.
Kokkuvõtteks võime kinnitada, et ühiskonnale olulisi probleeme lahendavad organisatsioonid ei oota, käsi pikal, et riik kodanikualgatuse kinni maksaks. Küll aga oleme pakkunud nii riigile kui kohalikele omavalitsustele koostööd: meil on pakkuda inimeste aega, oskusi, tahet ja motivatsiooni. Anname need heal meelel avalike teenuste ja ühiskonna käsutusse, kuid riigi käsutuses on eelarve, mis on ühtlasi mõeldud inimestele turvalise elukeskkonna tagamiseks.
Saaksime teha palju enam, kui ühiskondlikus plaanis olulist rolli täitvate vabaühenduste – näiteks Eesti Toidupank, Helpific, Päästeliit, Abipolitsei Kogu, MTÜ Saagu Valgus, MTÜ Varjupaigad – töö korraldamisega seotud põhikulud oleksid kaetud. Kui me paneks need komponendid kokku ja teeksime koostööd, võidaksid kõik: riigi ülesanded saaks väiksema kuluga ja vabatahtlike kaasabil täidetud, organisatsioonid omakorda suudaksid luua enam lisaväärtust ja kaasata veel rohkem vabatahtlikke mitmesuguste probleemide lahendamisse.