/nginx/o/2016/02/02/4996503t1hd5fd.jpg)
Juba veerand sajandit käib Eestis arutelu selle üle, kui raske on venekeelsel elanikkonnal omandada riigikeelt. Kõigile on teada europarlamendi liikme Yana Toomi arvamus, kes on mitu korda väitnud, et keeleinspektsiooni nõuded on liiga rängad. Kui Yana Toomi uskuda, siis on kõik eestivenelased nii juhmid, et ei suuda ära õppida eesti keelt ega sooritada riigikeeleeksamit tasemel, mis on vajalik kodakondsuse või mõne ameti saamiseks, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Minagi ei ole neist aruteludest kõrvale jäänud ja olen kirjutanud artikleid, milles püüan tõestada, et Eestis elavad venelased lihtsalt peavad oskama eesti keelt. Minu peamine argument on olnud: riigikeele oskus ei ole mitte Eesti riigi meelevaldne nõue, vaid ülemaailmne tava ja pealegi eluliselt vajalik. Ei saa elada Prantsusmaal ilma prantsuse keelt oskamata, õppida USAs ilma inglise keelt rääkimata ega töötada Venemaal ja kõnelda ainuüksi üksikute vägisõnadega (ehkki mõnel õnnestub ka see). Igatahes ei ole riigikeelt oskamata võimalik teha edukat karjääri.
Muidugi, sõnu teha on lihtne, palju keerulisem on oma õigsust teoga tõendada. Nii otsustasingi sooritada eesti keele eksami B1 tasemel. Osalesin selleks eesti keele kursusel Kesklinna keeltekoolis, kus ma ise eestlastele vene keelt õpetan. Õpetaja Tiina Veske, tavatult andekas pedagoog, tutvustas mulle eesti keele grammatika saladusi. Minu õpilased aga tagasid mulle korraliku suhtluspraktika. Loomulikult, mõnigi kord itsitasid nad minu häälduse üle, aga ma ei häbenenud neilt pärida: «Kuidas see on eesti keeles?» Juba mõne kuu pärast saime täitsa korralikult üksteisest aru: mina nende vene keelest, nemad minu eesti keelest.
Möödunud aasta oktoobris otsustasin innove.ee veebilehel registreerida eesti keele eksamile ja sain üllatusega teada, et järgmine eksam korraldatakse alles 7. veebruaril 2016. Siiski alustasin registreerimist, mis võttis aega mitu päeva: katsed siseneda saidile ID-kaardiga muudkui nurjusid. Lõpuks sain end registreeritud pangakonto kaudu.
2016. aasta jaanuaris ütles kolleeg Olga, kes samuti tahtis eesti keele eksamit teha, et sai kätte eksamikutse. Mina polnud seda saanud ja sattusin ärevusse. Kirjutasin eksami korraldajatele ja palusin neilt kinnitust, et olen registreeritud. Nemad vastasid rõõmsalt, et mind nende andmebaasis ei ole ja seepärast ma 7. veebruaril eksamit teha ei saa. Siis helistasin Innovesse ja nõudsin, et mu registreerimine taastataks. See palve lükati tagasi ja soovitati registreerida maikuisele eksamile. Minu plaanidega see ei sobinud.
Läksin isiklikult Innovesse kohale ja kirjutasin avalduse, et mind lubataks 7. veebruaril eksamile. Mulle öeldi, et see ei ole võimalik ja et minu probleemiga ei hakatagi tegelema. Alles Jürgen Ligi sekkumine aitas õigluse jalule seada ja ma sain loa 7. veebruaril eksamit teha. Asjade niisugune käik loomulikult kurvastas mind. Ma ei ole ju päris loll, natuke ikka arvutiasjandusest jagan. Aga kui registreerimisega on selliseid probleeme, tuleb süsteemi uuendada. Seda enam, et nagu hiljem teada sain, ei olnud ma ainuke hädaline: veel mitu inimest ütlesid, et olid samuti ennast registreerinud, kuid polnud kutset saanud ja eksamile ei pääsenud.
Inimesed kulutavad ettevalmistustele aega, raha, jõudu, närvitsevad ja muretsevad. Siis aga lähevad eksamit tegema ja näevad enda ees hoopis suletud ust. Ja midagi muuta saab alles kolme kuu pärast, kui toimub uus eksam.
Mul vedas neist rohkem ning 7. veebruaril läksin Pae gümnaasiumisse, kus riigikeeleeksam aset leidiski. Koolimaja kubises inimestest, kes kõik soovisid vapustada eksami vastuvõtjaid oma teadmistega eesti keelest. Nimekirjas oli üle 300 inimese. Panin üllatusega tähele, et seal oli ka araabia nimesid. Koridoris oli näha tumedanahalisi noormehi, kes valmistusid tõsiselt lõimumiseks eesti ühiskonnaga.
Minu grupis oli kakskümmend inimest, kõik noored, kes ilmselgelt tahtsid teha karjääri. Mina tundusin nende taustal eaka avantüristina, kes on otsustanud teha mingi eksperimendi. Kaks eksamineerijat tegutsesid vaikselt ja kiiresti: jagasid laiali ankeedid, seejärel ülesanded.
Kõigepealt oli kirjalik eksam. Ma kirjutasin kirja sõbrale, rääkisin talle lemmikfilmist, ja täitsin raamatukogu külastaja küsitluslehe. Lugemiseksamil tuli valida õige vastusevariant ja sõna korrektne grammatiline vorm, samuti tutvuda reklaamiga ja mõista, mis ja kus toimub. Nende ülesannetega tulin korralikult toime, tõlkijakogemus aitas. Seepärast pean ka 80 palli igati õiglaseks. Sellele järgnes kõige raskem katsumus: me pidime kuulama tekste ja püüdma neist aru saada. Ühe ülesande puhul ma ei suutnudki mõista, mis siis tormi ajal õieti purunes, puu või kiriku katus. Selle katsumuse tulemus oli kehvem, aga normaalne.
Seevastu suulise vestluse tulemused panid mind hämmelduma. Ma tunnen uhkust, et suudan oma õpilastega juba eesti keeles kõnelda vene grammatika üksikasjadest. Eesti keele tundides naljatasime, rääkisime Eesti ja maailma sündmustest. Seepärast pajatasin eksamineerijaneiule palju huvitavat enda kohta (nii mulle vähemalt tundus) ja isegi andsin talle Siberi pelmeenide retsepti. Tõsi, kui teatasin, et olen põgenik Venemaalt, neiu miskipärast enam ei naeratanud. Ja siis tulemus: «Suuline eksam: kesine, 59 palli.» Vaja oli aga vähemalt 60. See üksainus pall jäi puudu.
Eestlasest sõber oli mind ammugi hirmutanud, et eksmineerijatele meeldib eksamil venelasi läbi kukutada ja anda neile ühtmoodi aina 59 palli. Õnneks tuli mul kokkuvõttes siiski 70 palli. Ja nii saingi eesti keele eksami B1 tasemel tehtud! Kuid see jättis siiski sisemusse rahulolematuse tunde ning nüüd tahan ma end rehabiliteerida ja teha eksami tasemel B2. Oluline küsimus selle juures on see, milliseid õpikuid eksamiks valmistudes usaldada.
Ma olen kasutanud mitut sorti õpikuid ja olen väga tänulik autoritele heade tekstide, materjali selge esitamise ja asjalike soovituste eest. Üks õpik suutis mind siiski veidi vapustada. See oli Inga Manguse ja Merge Simmuli «Tere taas! Eesti keele õpik A2-B1 (B2). Учебник эстонского языка A2-B1 (B2)», mille andis 2015. aastal välja kirjastus Kirjatark. Ma leidsin sellest üle 100 vea! Tegu oli mitmesuguste kirjavigadega, ebatäpsete tõlgete ning tõsisemate sisuliste ja metodoloogiliste eksimustega (näiteks ei saa autorid aru vene keele gerundiivi ja adverbi erinevusest). Loomulikult kirjutasin autoritele. Vastas Merge Simmul, kes tänas mind õpikule antud hinnangu eest ja avaldas lootust, et see on vigadest hoolimata aidanud mul paremini tundma õppida eesti keelt.
Eesti ajakirjanduses on õpikute kvaliteedi üle arutatud juba ammu. Ma tahan kohe öelda, et paljud õpikud ja muud õppevahendid, mida Eestis kasutatakse, vastavad igati tänaste teadmiste ja edumeelse õppemetoodika nõuetele. Mul oli võimalik tutvuda eestikeelsete õpikutega, kui mu poeg õppis möödunud aastal Tallinnas 8. klassis. Mulle meeldisid väga bioloogia, keemia, füüsika ning vene keele ja kirjanduse õpikud ja töövihikud. Pisut kummaline tundus ajalooõpik, kus kõigest kolme leheküljel võeti kokku inimtsivilisatsiooni tuhandeaastane ajalugu.
Samuti olen lugenud, et lapsevanemad ei ole rahul nooremate klasside õpikute teksti ja illustratsioonidega. Need vastuväited puudutavad siiski rohkem eetikat ja esteetikat, mille üle võib ja tulebki vaielda. Eesti keele õpikus «Tere taas!» aga ei lange löögi alla mitte inimeste hea maitse, vaid õpiku kasutajate teadmised. Kusjuures kõiki vigu saanuks vältida, kui õpiku oleks enne trükkiandmist lugenud läbi vene emakeelega filoloogid.
Tallinnas ja Tartus on ju ometi olemas tugevad vene keele koolkonnad, mis tekkisid Juri Lotmani eestvedamisel. Tallinnas pealegi tegutseb lausa Puškini instituut! Kas tõesti neid ei huvitagi, mil moel sandistatakse õpikutes vene keelt? Aga nähtavasti kiirustasid autorid õpiku väljaandmisega niivõrd, et ei lasknud kokkuhoiu huvides isegi elementaarset korrektuuri teha.
Ma pöördusin selguse saamiseks Eesti haridusministeeriumi poole ja sain teada, et võimud kirjastamisasjadesse Eestis ei puutu, kuna turumajandus eeldab õpikute vaba turgu. Pedagoogid (või kohalikud omavalitsused) võivad vabalt ise valida, milliste õpikute järgi õpetada. Õige ta on: turg nõuab vabadust. Aga samal ajal valitseb Eestis ja teistes Euroopa Liidu maades äärmiselt karm kontroll toiduainete ja ravimite kvaliteedi üle. Kas kahjulikud ained kõhule on ohtlikumad kui harimatuse toksiinid ajule? Halb toiduaine või ravim kahjustab tervist, halb õpik või raamat võib aga tõsiselt häirida psüühikat. See on probleemi üks tahk. Aga on teinegi.
Ma olen näinud Eestis vene keele õpikuid välismaalastele, milles aktiivselt luuakse Vladimir Putini, Roman Abramovitši ja isegi praeguseks surnud rahvusvahelise terroristi Osama bin Ladeni positiivset kuvandit. Need õpikud on välja antud Venemaal, aga neid levitatakse piiranguteta ka Eestis. Seepärast ma usun, et Eesti haridusministeeriumile tuleks anda teatavad kontrollifunktsioonid, et nad võiks kutseliste pedagoogide ja avalikkuse osalusel jagada soovitusi, milliseid õpikuid ja õppematerjale võiks maa haridusasutustes kasutada. See on otseselt seotud riikliku julgeoleku probleemiga.
Aga mis peamine, ma mõistsin, et isegi selline vanaldane venelane nagu mina võib aastaga eesti keele ära õppida ja teha eksami tasemel B1. Lihtsalt tuleb endasse uskuda ja mitte midagi peljata.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.
:format(webp)/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)