Tean, et pole üldsegi lihtne iluideaali mõjutustest vabaneda, sest see ümbritseb meid kõikjal ja inimesed ka ise oma valikute ja tegudega muudavad iluideaali poole pürgimise aina loomulikumaks. See on meie kõigi probleem, kus peame üksteisele toeks olema, kirjutab Eesti Gaidide Liidu projekti «Olen see, kes olen» juht Elo Lättemägi.
Paar päeva tagasi rääkisin juttu oma hea sõbrannaga, kes ootamatult vestluse käigus lausus: «Ma ei saa vist kunagi peenikeseks!» Tundsin selles väljaütlemises ära iseenda. Õigemini iseenda kahe aasta tagusest ajast, kui mu elu juhtis kinnisidee, et pean saama peenikeseks. Nägin selle nimel väga palju vaeva. Võiks isegi öelda, et mõtlesin hommikust õhtuni ainult sellele, et mida ma nüüd võin süüa ja millal jälle trenni teha saan. Ühel hetkel andis alla mu tervis, mis enam ei jaksanud sellise surve all minuga koostööd teha.
Aasta aega tagasi puutusin täpselt sama probleemiga uuesti kokku, ent siis juba teistmoodi. Minust sai 7–14-aastastele lastele mõeldud haridusprogrammi «Olen see, kes olen!» projektijuht. Koolitasin kokku üle 30 täiskasvanud juhi, kes hakkasid üle Eesti tegelema lastega ja nende enesehinnangu edendamisega. Nimelt see ma-pean-saama-selliseks-ja-selliseks-probleem pole kaugeltki mitte ainult täiskasvanute kinnisidee. See puudutab meid, meie lähedasi ja lapsi meie ümber. Miks? Kasvatus tähendab eeskuju ning kui eeskuju väljendab pidevat rahulolematust endaga, siis tekib sama tunne ka lapses, kes oma eeskuju jäljendab ning temalt õpib.
Elame maailmas, kus koos meiega elutseb ka iluideaal. Tegemist on väljamõeldisega, mille on kujundanud meedia ning ühiskond meie ümber. Me kõik teame, milline näeb välja iluideaal, aga samas üle maailma erinevates paikades on iluideaal väga erinev. Olen lasknud koolitustel koostada palju täiusliku naise omaduste nimekirju ning uskumatul kombel tundub nendel hetkedel, justkui täiuslik naine olekski tõesti olemas, sest ta on alati väga detailselt kirjeldatud.
Ometi on see vaid pettekujutelm, mis on loodud töötlusprogrammidega, trükitud suurelt seintele, ajakirjadesse ning paigutatud meie pähe. Me oleme selle vastu võtnud. Tahtmatult. Nii naised kui ka mehed. Sellest tulenevalt elame pidevalt selle surve all, et tahame sarnaneda kellelegi teisega. Täiuslikkusega? Ei, hoopis iluideaaliga, mida pole võimalik kunagi saavutada, sest see on igaühe silmis erinev ning meedia mõjutustest tulenevas pidevas muutumises.
Hind, mida iluideaali poole pürgimise nimel maksame, pole ilmselt midagi sellist, mida oma igakuises eelarves kajastame. Ilmselt pole see ka midagi sellist, mida olek keegi nõus teadlikult tasuma. Inimese enesehinnang pole kivist ning ühel hetkel jõuab see madalseisu, kui ta avastab, et ta polegi kunagi piisavalt hea ja ilus. Suhted sõprade ja lähedastega on kerged purunema, kui igapäevaseid vestlusi täidavad kurtmised oma kehakaalu üle ning loobutakse sõbra valmistatud õhtusöögist toitumiskava pärast. Loota võib, et kulutused ilu nimel piirduvad vaid kosmeetikaga ning ei jõua operatsioonide ja ilukirurgiani, oma elu ohtu seadmiseni.
… arvatakse, et tüsedad naised on ilusad ning see toob kaasa tüdrukute sundtoitmise, et neid atraktiivsemaks muuta.
… arvatakse, et pikad kaelad on väga ilusad ning naised ja tüdrukud venitavad oma kaelu metallrõngastega pikemaks, et olla ilusad ning kuuluda kogukonda.
… peetakse päevitunud nahaga inimesi ilusamaks ja seetõttu istuvad inimesed lampide all, piserdavad enda ja oma laste keha värviga ning hõõruvad nahale toonivaid kreeme.
… peetakse heledamat nahavärvi ilusamaks ja inimesed määrivad end valgendavate kreemidega ning väldivad päikese käes olemist.
… usutakse, et pikkus lisab inimesele ilu ning mõned inimesed käivad jalgade pikendamise operatsioonidel.
Enda ja oma välimuse eest hoolitsemine, tervislik toitumine ja eluviis on äärmiselt olulised. Veelgi olulisem on, et inimene hoolitseks enda eest, toituks tervislikult ja järgiks tervislikku elustiili iseenda pärast, mitte selleks, et olla nagu keegi teine. Seetõttu saabki kõik alguse meie endi mõtteviisist ja teadlikkusest. Vaja on veidi julgust, et vaadata peeglisse ning teha selgeks, kelle või hoopis mille nimel pingutame.
Tänu sellele, et hakkasin koolitama «Olen see, kes olen!» programmis teisi, võin öelda, et jõuan ka ise järk-järgult just sellise mõtteviisini, mis aitab mul tunda ennast oma kehas hästi ning nautida hetki ja elamusi. Iluideaali surve all elades jäävad tõelised väärtused tihti tagaplaanile. Samas tean, et pole üldsegi lihtne iluideaali mõjutustest vabaneda, sest see ümbritseb meid kõikjal ja inimesed ka ise oma valikute ja tegudega muudavad iluideaali poole pürgimise aina loomulikumaks. Just väikesed muudatused on sel juhul juba suur võit. Näiteks kuuldes oma sõbranna peenikeseks saamise kinnisideed, saab teda suunata probleemi tuumani ehk miks ta soovib peenikeseks saada.
See, mis meid ümbritseb, mõjutab lapsi ja noori, meie sõpru ja lähedasi, meid endid, ning samas tundub olevat kellegi teise kauge probleem. Tegelikult on see meie kõigi probleem, mõne jaoks vähemal, teise jaoks rohkemal määral. Mõelgem nüüd iseendale, oma sõpradele, lastele, lähedastele. Kui veidigi tähelepanelikumalt jälgida, võite avastada iluideaali järgimist ja mõjusid kõikjal, nii meedias kui ka sotsiaalmeedias, sõprade ja pere ringis, tööl, spordiklubis, teie lapse klassis…
Minu eesmärgiks on juhtida sellele tähelepanu, et osataks märgata, teadvustataks probleemi ning julgetaks mõelda teisiti. Kõlab ilmselt väga läilalt, ent 7–14-aastased õpivad «Olen see, kes olen» programmist seda, et pole olemas ainult ühte viisi olla ilus ning me kõik oleme erilised. See on ju tõsi. Lihtsalt miks me seda ei usu või kui usume, siis ei käitu selle järgi?