Juhtkiri: fosforiidist saia ei saa

Illustratsioon: Urmas Nemvalts

Peagi möödub 30 aastat fosforiidisõja lahingutest. Rahvas hakkas vastu fosforiidikaevanduste rajamise plaanile Virumaal, millel oleks teadlaste hinnangul võinud olla hävitavad tagajärjed keskkonnale ning venekeelse võõrtööjõu sissevoolu tõttu ka rahvastiku struktuurile. Oleks meelevaldne võrrelda fosforiidisõda Vabadussõjaga, kuid perestroika ja glasnosti tuuli kasutanud vastasseisus tugevnes Eesti rahva meie-tunne, mis päädis laulva revolutsiooni ning iseseisvuse taastamisega.

Praegusaja Eestis on huvirühmi, kes soovitavad tegeleda fosforiidi kaevandamise mõjude ja tasuvuse uuringutega. On entusiaste, kelle meelest võiks see olla Eestile kullaauk. Mõni seevastu näeb pingelises õhustikus võimalust siduda sõna «fosforiit» oma poliitilise agendaga. Ahvatlev on ju (taas) rääkida riigi võimuliialdusest ning asetada «võõrtööjõud 1986» ja «põgenikekriis 2016» vahele võrdusmärk. Ent stopp! Enne kui kopa maasse lööme või barrikaade püstitama hakkame, võiksime siiski läbi mõelda, mille nimel õigupoolest võitlus käib.

«Fosforiidist saia ei saa!» skandeerisid Tartu üliõpilaste protestiloosungid fosforiidisõja päevil. Saia ei saa praegugi, ent teatav geoloogiline inventuur meie rahvuslike rikkuste heaperemeheliku kasutamise huvides oleks vahest siiski vajalik. Tehnoloogia on edasi arenenud ning loodusvarasid ei tooda maapõuest välja enam aastakümnetetaguste meetoditega.

Riigi tehtavad uuringud ei pea tähendama Pandora laeka avamist, et kui juba uurime, siis ilmtingimata ka kaevandame. Avalik arutelu võib meid muidugi viia ka selleni, et Eesti on riik, kus fosforiit on tabuteema, kuid see ei tundu kõige mõistlikum.

Ärme unusta, millises riigis me elame. Kui Nõukogude impeerium sõitis sõna otseses mõttes inimestest üle, siis Eesti on demokraatlik õigusriik, mis austab ja kaitseb oma kodanike põhiõigusi ja vabadusi. Viimaste päevade näitel: riigipiir vajab väljaehitamist, kuid seejuures tuleb arvestada piiriäärsete maade omanike seadusest tulenevaid õigusi.

Meie põhiseadus ütleb: Eesti loodusvarad ja -ressursid on rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. See tähendab, et on olemas teatud printsiibid, rajajooned, millest ei astuta üle, kuid neist ei tohiks saada dogmad.

Samas on paljudele siiski segane, miks kuuleme fosforiidijutte just nüüd. Tõsi, teadlased on hoiatanud, et meie mäeteadus variseb peagi kokku, kui me ei julge enam midagi uuridagi, kaevandamisest rääkimata.

Siiski, kui mingid uuringud tõepoolest ära otsustatakse, tuleb seda teha avalikkust kõigist asjaoludest teavitades. Jutud, et raha karvane käsi ei sule mitte ainult poliitikute, vaid ka teadlaste suu, toituvad just teadmatuse tumedast allikast.