Marti Aavik: «aga Poska…»

Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Ma väga loodan, et Keskerakond eesotsas Edgar Savisaarega ei trööpa Jaan Poska nime ära samamoodi, nagu juhtus päästekomitee liikme Jüri Vilmsiga, kelle nime nad oma mitmesuguste sigadustega silma paistnud sihtasutusele võtsid. Lootus on, aga usku...

Viimase aja Poska-jutud võib liigitada nn ajaloopoliitika kilda. Reaalselt elanud isiku loost voolitakse loosunglikke kõlksukesi, mille eesmärk on toetada konkreetse tänapäevase poliitiku mainet ja sõnumit.

Millist sõnumit? Enne vastamist olgu öeldud: muidugi, Jaan Poskal oligi oluline koht Eesti iseseisvuse eelloos ja Tartu rahuläbirääkimistel juhtis ta Eesti delegatsiooni oskuslikult ja tulemuslikult. Loosungites on temast aga järsku saanud muinasjutuline tegelane, kes justkui ihuüksinda ja vaid läbirääkimiste vahenditega võitles Eestile välja iseseisvuse. Igal pool mujal märatsenud punased taltusid Eestis järsku targa sõna ees?

Ja juba see müüt levibki täiesti ootamatutesse paikadesse. 23. veebruaril kõlas Tartus targa inimese muidu toredas kõnes selline lause: «Me ei tohi unustada, et Eesti on kaks korda vabaks saanud tänu oskuslikele, haritud ja tarkadele läbirääkijatele ja mitte edukale sõjategevusele.» Oot-oot! Vabadussõda ei olnudki? Oli ikka, ja on absoluutselt selge, et ilma väga edukate relvadeta poleks olnud ka mitte mingisuguseid läbirääkimisi. See väike rahvas lõi punased oma maalt välja, võitis suvel 1919 Landeswehri, sügisel kaitses Viru rindel oma maad 160 000 pealetungiva punaväelase vastu ja alles siis tuli vaherahu. Kusjuures ka vaherahu läbirääkimiste ajal oli kasu kindralmajor Jaan Sootsi sõjakavalustest.

Mistahes oma heade kavatsuste toetuseks ei tasu praegu luua muljet, justkui ei vajaks me enam vana head jõudu või et Eesti kaitsekulud oleks kuidagi ülemääraselt suured või et meile justkui polegi liitlasi nii väga vaja. On ikka küll! Mingisugune udutamine mõne inimese väidetavatest oskustest Kremli omadega läbirääkimisi pidada ei asenda seda.

Ma ei arva sugugi, et ajalugu tuleks jätta ainult ajaloolastele. Siiski on nii, et nn ajaloopoliitika oma halvemas otsas esiteks labastab ajalugu kogu ta nüansirikkuses ja teiseks püüab hajutada tänapäeva küsimustest mõtlemise fookust. Küsime konkreetsetelt inimestelt nende lepingu kohta Kremli võimuparteiga ja vastuseks kuuleme: «aga Jaan Poska». No ei ole vastus!

Ajaloolane Toomas Hiio ütles ühes Postimehe vestlusringis kenasti: «Ajalookäsitlus on oma paremas osas teadus. On meetodid, mille abil saavutatakse minevikus toimunu võimalikult adekvaatne tunnetus. See, et sotsiaalsed grupid suvatsevad erinevalt mäletada – see on usu küsimus. Nad usuvad, et asjad olid nii.» (PM 17.06.2012)

Ajaloomuusa Kleio esindab vaba kunsti ja vabas riigis on minevikus elanud isikutegi hindamine igaühe õigus. Siiski ei taba ma kunstiimet ega lisanduvat tarkust ei sõimus ütleme Pätsi ja Laidoneri aadressil ega mõne teise väärika isiku üle võlli ülistamises. Neid asju ei tehta viha ja eelistusteta, ajaloo mõistmise huvides, vaid hoopis millekski muuks.