Marta Velgan: eneseregulatsioon – alkoholitootjate viis vältida efektiivseid meetmeid

Marta Velgan. Foto: Erakogu

Viimastel nädalatel on alkoholi- ja reklaamiseaduse muutmise diskussioon avalikkuses võtnud ootuspärase suuna. Alguses igasuguste piirangute täiendamise vastu olnud alkoholitootjad on viimases hädas välja pakkunud alternatiivi eneseregulatiivsete meetmete näol, kirjutab Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi endine president Marta Velgan.

Tundub ju iseenesest tore, kui alkoholitootjad näitavad üles soovi rahva tervise parandamisele kaasa aidata ning tormavad iseennast reguleerima. Palju toredam oleks muidugi see, kui tööstuse eneseregulatiivsed meetmed oleksid ka tõendatult efektiivsed vähendamaks inimeste alkoholi tarvitamist. Kahjuks see nii ei ole. Sarnast alkoholitootjate käitumist on täheldatud ka teistes riikides, kus on vähegi proovitud alkoholipoliitikat tõhustada.

Eneseregulatsiooni rõhutamisel on tegelikkuses vaid kaks eesmärki. Esiteks näitab see ühiskonnale, justkui oleksid alkoholitootjad sotsiaalselt vastutustundlikud ettevõtted, mis tõstab nende reitinguid. Teiseks eesmärgiks on saata sotsiaalministeeriumi väljapakutud efektiivsed ja mitut eri tasandit hõlmavad meetmed ajaloo prügikasti.

Miks alkoholitootjad eneseregulatsiooni nii tugevasti pooldavad? Esiteks seetõttu, et eneseregulatsiooni meetmete täitmise üle puudub järelevalve ja rikkumisi ei karistata. Teiseks on enamik teadusuuringuid näidanud, et tööstuse enda kehtestatud reeglitel ei ole mingit mõju inimeste alkoholitarvitamise vähendamisele. On terve hulk alkoholitootjate sponsitud uuringud, mis eneseregulatsiooni kiidavad, ent need ei veena.

WHO toob samuti eneseregulatsiooni välja kui ebaefektiivset meedet, millel võivad olla hoopis vastupidised tagajärjed. Üks viimaseid asjakohaseid analüüse pärineb Suurbritanniast, kus viimastel aastatel on riiklike regulatsioonide ees domineerinud peamiselt alkoholitööstuse eneseregulatiivsed meetmed. Tagajärjeks on aga alkoholisurmade hulga jätkuv kasv ja alaealiste tarvitatud alkoholikoguste ning alkoholist tingitud majandusliku kahju suurenemine Suurbritannias.

Eesti alkoholitootjad ja -maaletoojad ei ole mingid pühakud, nad on korduvalt rikkunud juba praeguses reklaamiseaduses kirja pandud alkoholireklaami piiranguid. Kahju on aga näha, et nii mõnedki Eesti mõjukad inimesed ei ole võtnud vaevaks end teemaga süvitsi kurssi viia ning pooldavad pimesi kõike, mida alkoholitootjad välja pakuvad.

Alkoholireklaami täiendavate piirangute eesmärk on kaitsta ühiskonna haavatavamat gruppi - lapsi. Tundub aga, et alkoholitootjate ärihuvide kaitsmine on Eesti poliitikutele palju olulisem. Juba aastate eest jõudsime järeldusele, et tubakatoodete reklaami lubamine ei ole rahvatervise kaitsmise kohustuse valguses eetiline.

Mulle arstina jääb arusaamatuks, miks sarnaste terviseriskidega seotud sõltuvust tekitava aine – alkoholi – puhul käitume aga teisiti. Eriti arvestades seda, et erinevalt tubakast seostatakse alkoholi õnnetuste, vägivalla ja mitmete sotsiaalsete probleemidega ning sellest tulenevate suurte sotsiaalmajanduslikke kahjudega.

Parim variant oleks muidugi see, kui alkoholireklaam täielikult ära kaotada, kuid hetkel tundub, et Eesti ei ole selleks veel valmis. See ei anna meile siiski põhjust niisama passida ja jälgida, kuidas igal aastal 1000 Eesti inimest alkoholist tingituna sureb. Meil on kohe nüüd ja praegu suurepärane võimalus midagi ette võtta ning tulevikus veelgi efektiivsema poliitika poole püüelda.