Nils Niitra: Sergei Menkovi asjatu hukkamine

Nils Niitra Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

24. veebruar jäi staažikale päästjale ja rühmapealikule Sergei Menkovile tööpostil viimaseks, sest ta sai hakkama lollusega – selmet teha oma tööd, võttis tema mobiiltelefoni ja filmis tuletõrjeautost paraadi ning mitte ainult ei filminud, vaid ka kommenteeris. Minu arvates saakski olla Menkovi vallandamise formaalseks ajendiks asjaolu, et ta tegeles töö ajal tööväliste asjadega.

Menkovi õigus avaldada vabal ajal oma ükskõik kui rohkete mattidega ehitud arvamusi oleks aga püha ja puutumatu seni, kuni ta ei esine meie riigi suveräänsuse vastaste sõnavõttudega. Seda Menkov ei teinud – roppusi kõrvale jättes naeris ta paraadi üle nii, nagu seda võivad minu arvates teha paljud eestivenelased ja võibolla ka osa eestlasigi. Mõned tema repliigid olid naljakad ka neile videot veebist vaadanud eestlastele, kellel on olemas teatav võimekus eneseirooniaks.

Pean silmas näiteks juttu «nähtamatust sõjaväest» kolonnide vahel või «lumeinimestest», kelleks Menkov nimetas talvises maskeerimisülikonnas sõjaväelasi. Leidsin Menkovi jutust ka täiesti põhjendatud kriitikat arusaamatult pikkade vahemaade kohta kolonnide vahel – vahest teeks järgmisel aastal lühemalt?

Kindlasti tegi Menkov ka piiripealseid nalju, ent ärgem käsitlegem neid rünnakuna kõige vastu, mis püha. Alles eelmisel aastal sai kaitseväe enda ohvitser hakkama sellega, et nimetas sotsiaalmeedias mustanahalisi põgenikke murjaniteks ja metsalisteks, Menkovi jutt «meie neegritest» ehk «sõpradest mustadest ameeriklastest» kõlab selle kõrval nagu mahe briis. Viide kuperjanovlastele kui SSlaste lapselastele tekitas minus pigem muige ja küsimuse, kui palju «punaseid» nalju on eestlased teinud venelaste aadressil. Tõtt-öelda oleks aeg lõpetada ära see igapäevane ja tüütu solvumine ning astuda rahvustevahelises suhtluses täiesti uuele tasandile – naerda ka nende naljade üle, mida tehakse meie kohta.

Hoolimata sellest, et Menkovi jaoks olid Eesti sõjaväelased «meie omad» ja peagi tulid ka «meie päästjad», lüüakse kahe elupäästja medaliga pärjatud ja 25 aastat rühmajuhina töötanud meest risti, unustades kõik tema teened selle riigi ees. Ja mida võitis Eesti riik praegu Menkovi vallandamisest? Kas see riik muutus kuidagi tugevamaks? Ei, sest me saame juurde ühe õnnetu ja kibestunud inimese. Kas ta on siis meie riigile lojaalsem? Kindlasti mitte!

Me ei tea, mis toimus 24. veebruaril Menkovi peas. Ta viitas, et on frustreeritud riigi soovist saata päästjad koju näljapajukule. Äkki küsiks enne vallandamist, mis tal viga oli?

Loomulikult on meie paraad üsna väikseke võrreldes nende paraadidega, mida paljud eestivenelased näevad praegugi Moskvast. Minagi muigasin tahtmatult, kui isegi väliköök oli vaja rahvale ära näidata ja seletada sinna juurde, mitusada meest söönuks saavad.

Aga see on meie enda väike paraad ja pole põhjust arvata, et Menkov ei saa sellest ise aru. Kaitsen niisiis Menkovi kui Eesti kodaniku õigust teha ka edaspidi nalja Eestis toimuva üle, ent siiski tööst vabal ajal. Ehk piisab distsiplinaarkaristusest ja pikemast vestlusest?