David Vseviov: «Kuidas väärtustada inimest?»3

David Vseviov
David Vseviov, ajaloolane
:

Värske Õpetajate Leht avaldas lühendatult David Vseviovi ettekande 12. veebruaril Tallinnas Artise kinos toimunud seminaril «Kuidas hariduse kaudu vähendada võõrahirmu ja rassistlikke hoiakuid?».

Mis puudutab teemapüstitust, siis miks on oluline nimelt haridus? Haridus võimaldab tekkida huvil ja kui huvitume millestki, siis hakkame hindama inimest, kellega suhtleme, lähtuvalt tema võimetest ja oskustest. Kui minu vestluspartner on huvitav kas või tulenevalt minu erialavalikust, muutub suhtluses temaga kõik muu teisejärguliseks.

Mida peame pidevalt silmas pidama ja milles näen kõige suuremat ohtu, on prioriteetide teadlik segamini ajamine – inimgruppide sildistamine ükskõik milliste siltidega. Sildistada on väga lihtne ja sellepärast mulle sildid üldse ei meeldi. Kui identifitseerime välistavalt suuri inimeste gruppe, ükskõik milliseid märksõnu kasutades – pagulane, must, valge, eestlane, juut –, siis kaotame võime leida endale nendest gruppidest meeldivaid suhtluspartnereid. Me muudame maailma tunduvalt vaesemaks. Mõnikord on mind üllatanud, kuidas me ei taha sellest aru saada. Ning sellest aru saamata on meiega väga lihtne manipuleerida. Sest kogu inimkonna ajalugu kinnitab arvukate näidete varal, et pole midagi lihtsamat, kui manipuleerida inimestega, konstrueerides teadlikult valitud siltide abil vaenlase kuju.

Veel üks oluline asi: tänase teema valguses tuleb arvestada mitte ainult mineviku kogemust, vaid mõelda tulevikule. Esitades enesele küsimuse: millist tulevikku me tahame? Endale, oma lastele? Toon näite 2007. aasta aprillist. Pärast meile kõigile teada sündmusi paluti mind paar korda – ilmselt põhjusel, et mul pole kummagi keelega erilisi probleeme – veteranide kokkusaamistele. Tegemist oli vanemate inimestega, kes enamuses lähtusid õilsast kavatsusest – püüame leppida ja leida meid ühendavad kokkupuutepunktid. Kuid juba esimese ürituse algfaasis tekkis oht, et see on üle kasvamas kontrollimatuks ärplemiseks. Ma olin tõsiselt hädas. Olin noorem kui praegu ja vanemaid inimesi korrale kutsuda oli imelik ja sobimatu. Mõlemad kunagiste vaenupoolte esindajad tagusid piltlikult rusikaga vastu rinda ning rääkisid oma võitudest ja teisest poolest kui halva, saatanliku maailma esindajatest. Üks h etk tahtsin isegi öelda, et ärge taguge nii kõvasti, olete juba eakad inimesed, kuidas teil südamed vastu peavad. Aga ma ei öelnud. Järsku taipasin küsida: mida te tulevikus tahate? Kas tahate jälle võita? Siis ei leia te mingisugust kokkupuutepunkti. Või tahate oma laste ja lastelaste pärast, et sõda ei korduks? Siis rääkige viletsusest, mis teid kaevikutes tabas. Rääkige oma lähedaste surmahetkedest, oma sõprade minekust teise ilma teie käte vahelt, ja te märkate, et need lood on absoluutselt sarnased.

Minu meelest ongi siin võti, kuidas võiksime minevikust õppida, kuidas läheneda probleemidele, mis praegu paistavad meile ületamatutena. Küsimus on väga lihtne: mida me tulevikus tahame? Kas tahame, et meid ümbritseksid inimesed, kellega saame suhelda, kellega meil on koos hea olla? Või on meie jaoks olulisem võitlus kui selline.

Inimestega on kerge manipuleerida. Mida rohkem manipuleeritavaid, seda rohkem on võimalust nendel poliitilistel jõududel, kes ei taha (sageli sellest enesele aru andmata) Eestile mitte midagi head. Haritud inimestena, heade kolleegidena on meie ülesanne väga lihtne. Ainult meie võime neid tendentse ja arenguid peatada.

Ainus võluvits, mis võib lahendada meie ette kerkinud probleemid ja millest nende probleemide lahendamisel on võimalik lähtuda, on kultuur. Kõik muu on teisejärguline. Mis mind teeb viimasel ajal murelikuks ja mille õnge me ei tohiks sattuda, on pseudoväärtused. Me ei tohi ajada segamini tegelikke väärtusi pseudoväärtustega. Toon teile näite ajaloost. Olen seda näidet varemgi toonud, andke andeks, kui tuleb tuttav ette, aga minu jaoks on see väga oluline. Räägin hästi lühidalt ühe mehe eluloo, ja kui olen jutustusega jõudnud tavaliselt veerandi peale, esitan auditooriumile küsimuse, mis rahvusest see inimene on.

Tema nimi on Victor Klemperer. Ta sündis 19. sajandi lõpus Saksamaal, lõpetas kooli, astus ülikooli ja siis puhkes Esimene maailmasõda. Ta läks vabatahtlikult rindele, kuigi üliõpilasena tal seda kohustust ei olnud. Sai korduvalt haavata, seega on Saksamaa eest verd valanud. Ta pälvis sõja käigus kõik reakoosseisule ette nähtud aumärgid. 1930. aastate alguses sai tast maailma tunnustatuim saksa keele ja kirjanduse asjatundja. Mitme ülikooli audoktor, professor, kümnete raamatute autor. Suurimat autoriteeti saksa filoloogia, saksa kirjanduse küsimustes maailmas polnud. Mis rahvusest see mees on? Kas see on keeruline küsimus? Kas meile on Prantsuse koondises mängiva jalgpalluri puhul oluline, et ta ei ole vere poolest prantslane? Vene ajaloos pole vist suuremat vene rahvuslast kui Katariina Suur, kelle soontes ei voolanud tilkagi vene verd. Minu jaoks on Klemperer sakslane. No kes ta saab olla? Muuseas, ta oli abielus vere poolest sakslannaga, tipparistokraadiga.

Millal ta siis muutub, kellelt ta saab endale külge rahvusest tuleneva sildi, mis loomulikult pole sakslane? Hitleri käest. Siis saab tast juut, koos kõige sellest tulenevaga. Oma mälestusraamatus, mida ma soovitan – nauditav tekst –, kirjeldab ta järgnevaid sündmusi. On 1944. aasta. Temasuguseid on elus veel käputäis. Nad on paigutatud elama Berliini äärelinna mingisse ubrikusse. Ta kirjeldab suurepärase huumorimeelega, kuidas iga päev astub tema juurest läbi üks politseinik. See inimene on teeselnud kõikvõimalikke haigusi ja sõjaväest kõrvale vingerdanud. Mitte ideoloogilistel kaalutlustel. Muidu võiks ju mõelda, et õige inimene, ei tahtnud fašistliku võimu eest sõdida. Kaugel sellest! Klemperer kirjutab, et politseiniku saksa keel oli selline, et kui tegemist olnuks koolilapsega, poleks ta algkoolis hindeks üle kahe saanud. Goethe ja Schiller olid talle täiesti tundmatud nimed. Mida see politseinik tegi? Astus sisse, peksis kõik laiali ja enne äraminekut sülitas talle alati näkku.

Võrrelge neid kahte inimest ja võtke aluseks kultuuri kriteerium. Kes see politseinik on võrreldes Klempereriga? Olematu tühisus. Kuidas ta siis tõstetakse Klempererist kõrgemale, võttes kõrvadest kinni? Sildistamisega. Selleks et olla hea õpetaja, hea treial, hea kunstnik, tuleb midagi hästi osata. Harva saab meile omistada hea õpetaja tiitlit, ilma et oskaksime hästi õpetada. Aga tõsta meid teistest kõrgemale (see võib toimuda ka teiste madaldamise variandis) nahavärvi, rahvuse, kas või nina pikkuse või kõrvade asetuse tõttu on ju lihtne. Selleks ei ole endal vaja absoluutselt mitte midagi teha. Ja see veetlebki pööblit. Andke see sõnakasutus andeks. Haritud inimene saab aru, et sa ei ole tõstetud kellestki paremaks teenete eest, aga harimatu inimene sellest aru ei saa. Ta arvabki, et temal on see õigus – näidata kellelegi ust. Olenevalt sellest, mis nahavärv teisel inimesel on. Aga võib-olla on ukse taga Louis Armstrong?

Kui ma olen oma meelisrannas Käsmus ja sinna saabub mürtsuva muusika saatel džiip, millest väljub viieliikmeline seltskond, kes tee peal tühjaks joodud õllepudelid sealsamas vastu kive puruks peksab, siis minu jaoks on see määrav kriteerium, kas ma tahan või ei taha nende inimestega koos elada. See ei tulene nahavärvist, vaid sellest, et nende peades valitseb tühjus. Aga et seal midagi oleks, selleks peame – ma olen nüüd pedagoogiline – õppima ja õpetama. Selleks soovin teile jõudu.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadajalugu
Sisuturundus
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
nädala näod
terrorirünnak prantsusmaal
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE