Akadeemik Ene Ergma vaatab Euroopat vaevavale migratsioonikriisile, meenutades omaenda viisarežiimi rikkumise kogemust 1990. aastatel. Toonane rikkumine lõppes piirilt tagasisaatmisega. Miks seisab Euroopa praegu, käed rüpes, ja lubab oma piire rikkuda?
Sõjapagulaste jõed, mis juba pikka aega uhuvad Euroopa lõunapiiri, ja nende edasiliikumine mööda Euroopa riike toob millegipärast minu silme ette 2004. aasta lõpu Kagu-Aasias, kui tohutu tsunamilaine hävitas lühikese aja jooksul õnneliku aastavahetuse-eelse olemise kuuma päikese käes. Järele jäid lõhutud majad, plastikpudelid ja inimeste tohutu mure. Hukkusid nii vanailma esindajad kui ka kohalikud. Alles pärast seda katastroofi saadi aru, kui tähtis on eelnev info (ära hoida ei saa) võimalikust katastroofist. Kui vajalik on ennetustöö ja kui kiirelt on vaja reageerida, et tekiks võimalus katastroofi mõju minimeerida.
Miks ma küsin, mis on juhtunud Euroopaga? Kakskümmend kaks aastat tagasi nautisin vabadust, mida andis mulle hiljuti taassündinud Eesti riik. Jah, oli aeg, kui isegi Soome sõiduks oli vaja viisat ja selleks tuli seista pikkades järjekordades, võidelda Soome bürokraatiaga. Tean seda oma kogemustest. Milline oli mul vaimustus Taani ja Suurbritannia käitumisest, kui need riigid hakkasid Eesti kodanikke ilma viisata oma maale lubama! Mäletan väga hästi esimest sõitu Taani, kus ma uhkusega esitasin piirivalvele oma ilusa sinise Eesti passi. Ei tahaks küll Majakovskit tsiteerida, aga tunne oli selline: vaadake, see on uue vaba Euroopa riigi pass.
1994. aasta oli minu jaoks väga huvitav. Kõigepealt toimus augustis Haagis ülemaailmne astronoomiakongress, kus ma aktiivselt osalesin, ja siis ootas mind ees kolm kuud Göttingenis, kuna mulle võimaldati professor Gaussi stipendium. Istusin Amsterdamis rongi peale ja sõitsin Saksamaale. Nõks üllatas mind piirikontroll, kes tuli vagunisse ja kontrollis põhiliselt tumedanahalisi reisijaid. Minust mindi rahulikult mööda (ausalt, sisimas oli mul nina püsti – oleme omad!). Göttingenis nautisin elu täiel rinnal, sest see on ülikooli ja teaduse linn. Juba lõpus tekkis mul hea idee – andestage, lugejad, kuid eks igaüks soovi vahetevahel natuke seadust rikkuda – külastada oma klassikaaslast Haarlemis, et tähistada tema väikese poja sünnipäeva.
Eelnevad kogemused ütlesid mulle, et võõras riigis ei ole võimalik viisat lihtsalt saada, tuleb sõita Eestisse ja seal taotleda. Meenutades oma tulekut Hollandist Saksamaale, otsustasin minna riskile ja sõita ilma Hollandi viisata. Oli reede, minul taskus tagasisõidupilet pühapäevaks. Kuid juhtus see, et toimus totaalne kontroll ning mind koos teiste igat sorti piiririkkujatega viidi politseijaoskonda. Minu seletused, et vaadake, mul oli augustis Hollandi viisa ja ma lähen pühapäeval tagasi, ei mõjunud… Pandi mind trellidega politseiautosse ja viidi Saksamaale tagasi. Ja õigesti tehti, seadust tuleb austada.
Mis on juhtunud praegu? Kakskümmend kaks aastat hiljem astuvad terved hordid Euroopa Liidu ja liidule «sõbralikule» Türgi pinnale ja voolavad rahulikult Euroopasse. Pangem tähele, nende sihtriikideks ei ole vaesed Ida-Euroopa maad, vaid rikkad, hea sotsiaalsüsteemiga (suured toetused jne) lääneriigid, nagu Saksamaa, Rootsi, Prantsusmaa jne.
Tihti on kõlanud, et eestlased peaksid meelde tuletama, kuidas nad seitsekümmend aastat tagasi ise põgenesid Rootsi, Kanadasse jne. Kuid see põgenemine oli tõesti elupäästmine, sest Baltimaade rahvastel oli veel värskelt meeles Nõukogude armee «vabastusaktsioon» 1940. aastal. Neid inimesi ei oodanud võõras riigis ees pudrumäed, vaid raske töö, mille abil sai ennast normaalselt elatada.
Miks Euroopa Komisjon vaatab pealt ja ilmselt tasahilju loodab, et kõik riigid neelavad selle olukorra alla? Minu hinnangul inimtsunami alles hakkab meid kõiki mõjutama.