Nüüd, kui valitsus hakkab arutama alkoholi kättesaadavuse ja reklaamipiirangute üle, seisab Eesti teelahkmel, kas minna edasi alkoholi tarbimist soosivana või võtta ette konkreetsed sammud, et vähendada ühiskonnale suuri probleeme tekitava alkoholi mõju.
Alustuseks rõhutan üle Eesti alkoholipoliitika olulised algpunktid. Esiteks, alkohol ei ole esmatarbekaup, mis peaks olema igal ajal igas kohas kättesaadav. Teiseks, Eestis tarbitakse liiga palju alkoholi, vaadatagu seda mis tahes külje pealt. Seda on näha nii alkoholi tarbimisstatistikas, aga ka igapäevaelus meie ümber. Kolmandaks, Eesti alarmeerivad alkoholi tarbimise näitajad pole mitte ainult kuiv statistika, millega vajadusel meelevaldselt ümber käia, ega alkoholiäri käive ja laekuv maksutulu, vaid väljenduvad selge põhjuse-tagajärje seosega kahjudes – mitte ainult tervises, vaid ka sotsiaalsetes ja majanduslikes tagajärgedes. Need on Eestis märkimisväärsed ja selles ei peaks enam tõenäoliselt keegi veenmist vajama. Eesti Konjunktuuriinstituudi küsitlused on aastaid näidanud, et valdav osa rahvast hindab alkoholist tulenevaid probleeme tõsiseks.
Nüüd on küsimus, kas ühiskond on leppinud olukorraga, kus alkoholi liigtarbimine ja sellega kaasnevad probleemid on normaalsus, või võetakse reaalselt ette otsustavaid samme, et midagi muuta. Igal juhul küsitlusuuringud näitavad elanikkonna toetust rangemate piirangutega alkoholipoliitikale.
Inimeste suhtumist alkoholi ja tarbitavat alkoholi kogust kujundab keskkond, kus inimene elab. Seepärast saab alkoholi liigtarvitamist vähendada elukeskkonda mõjutavate meetmetega. Olukorras, kus alkohol on laiaulatuslik probleem, on oluline terviklik alkoholipoliitika, mis on suunatud alkoholikahjude ennetamisele ja vähendamisele nii täiskasvanutest liigtarbijate kui ka noorte hulgas.
Ülemaailmne alkoholi liigtarvitamise vähendamise strateegia, mis võeti vastu Maailma Terviseassambleel 2010. aastal, toob kümne tegevusvaldkonna lõikes välja tugevale teaduspõhisele alusele tuginevad efektiivsed meetmed. Need toetavad ja täiendavad üksteist, sest komplekssed probleemid vajavad kompleksseid lahendusi.
See strateegia on olnud aluseks ka Eesti alkoholipoliitika rohelise raamatule. Kuigi ühtne alkoholipoliitika on riikidele vajalik, siis ainult paberil kokkulepetest ei piisa, oluline on nende rakendamine. Samas reaalse rakenduse lävel tekib alati tugev vastuseis. Praegu valitsuse laual olevate alkoholipoliitika ettepanekute osas on alkoholiäri-poolset vastuseisu näha nii meediadebattides kui ka erinevate huvide eest seisvate ministeeriumide vahel. Selles pole midagi uudset. Lihtsalt huvid on nii vastandlikud – selleks, et alkoholi kahjud väheneksid, peavad vähenema ka tarbitavad alkoholikogused.
Mida efektiivsem on alkoholi liigtarbimise vastane meede, seda vähem on tööstusel tahet seda toetada. Maailma Terviseorganisatsioon, seistes rahva tervise huvide eest, ei räägi poliitikameetmeid läbi ei alkoholi- ega tubakatööstusega. Meie kogemuse järgi ei ole nende tööstuste huvide ja tervisekaitse eesmärkide vahel võimalik ühistele lahendustele jõuda, ärihuvid on lihtsalt nii vastupidises suunas. Leiame, et alkoholitööstusel ega teistel alkoholiga seotud äridel pole rolli alkoholipoliitika kujundamisel.
Praegu on otsuse koht, kas seista alkoholiäri eest ja lükata probleemide lahendused tulevikku ning vaadata kõrvalt, kuidas uut põlvkonda noori ahvatletakse alkoholireklaamidega ning alkoholi liigtarbijatest saavad sõltlased, või võtta ette reaalsed sammud alkoholikahjude vähendamiseks juba täna.