Allar Jõks, Priidu Pärna: hoolivus ja vastutustundetud valimislubadused - 2015.aasta õigusloome kaks nägu

Allar Jõks Foto: Maksim Toome

Parima ja halvima seaduse konkurss tõstis esile muutusi kodakondsusseaduses kui hoolivat ja avatusele suunatud näidet õigusruumis. Kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmine ilmestab õigusloome ja valitsemisvõimekuse pahupoolt, kirjutavad vandeadvokaat Allar Jõks (Teenusmajanduse Koda) ja notar Priidu Pärna (Eesti Juristide Liit).

Kas seaduse kohaldamisel peavad ametnikud joonlaua täpsusega halastamatult normidest kinni pidama või on seal kohta ka inimlikkusel? Peaministril ja siseministril tekkis 2014. aasta jaanuaris valitsuse pressikonverentsil kirglik vaidlus, kas 13-aastaselt Kohtla-Järve koolitüdrukult Kristinalt Eesti kodakondsus ära võtta. Nimelt oli tüdruku isa neli aastat tagasi Vene kodakondsust taotledes ühtlasi taotlenud selle ka lapsele. Topeltkodakondsust teadagi Eestis ei lubata.

Vaidlusesse sekkus ka president, kes palus riigimasina peatada seniks, kuni Kristina saab täisealiseks ja saab loobuda Vene kodakondsusest.

Mullu vastu võetud kodakondsusseaduse muudatused aitavad seaduseauku kukkunud lapsed nagu Kristina sealt välja. Seadus annab nüüd topeltkodakondsuse korral võimaluse säilitada Eesti pass kuni 21. eluaastani, samuti saavad kodakondsuseta vanemate Eestis ilmale tulnud lapsed nüüd automaatselt sünniriigi kodakondsuse.

Teenusmajanduse Koja poolt viiendat korda korraldatud parima ja halvima seaduse võistlusel hindas žürii (koosseisus Valdo Kalm, Jüri Saar, Priidu Pärna, Allar Jõks, Raul Niin ja Joosep Värk) selle 2015. aasta parimaks seaduseks. Seadus järgib hea õigusloome tava üht olulisemat kriteeriumi – kooskõla avaliku huviga ja läbikaalutust. Avalikes huvides on vastastikusele usaldusele rajatud usaldusdemokraatia.

Parima seaduse laureaat oli kui värske sõõm kevadõhku muidu konservatiivsete dogmadega kindlustatud kodakondsuspoliitikas. Ajal, mil suletus on kandakinnitav mõtteviis ja hoolimist erinevuste suhtes peetakse nõrkuseks ja rahvuslike huvide reetmiseks, tahtis žürii esile tõsta avatust ja hoolimist. Ka valimisea langetamist kohalikel valimistel seadustavad muudatused sündisid soovist kodaniku ja riigi suhet tugevdada. 

See pole ainus võimalus seaduse loojaid kiita. Riigikogu on äriseadustiku täiendamisega lihtsustanud iduettevõtete võimalusi kaasata kapitali ja kujundada osanike suhteid ning vähendanud väikeettevõtete halduskoormust.

Öeldakse, et suur on see, kes julgeb oma vigu tunnistada. Pakendiaktsiisi seaduse muutmisega parandas parlament vea ja leevendas ülepeakaela kehtestatud pakendiauditi nõudeid. 

Valitsust tuleb kiita kava eest rahustada pulbitsevat seadusloomet. Oluliseks ohjeldusmeetmeks peab saama seaduste väljatöötamise kavatsuse kooskõlastamine justiitsministeeriumiga. Selline filter on juba jahutanud indu esimene pähetulev mõte paragrahviks sepistada.

Ants Nõmper on nimetanud haltuuraks viisi, kuidas sotsiaalministeeriumis ettevalmistatud alkoholiseaduse eelnõu nime kandev juriidiline praak jõuga läbi surutakse (postimees.ee 19.02). Nädalapäevad tagasi näitasid  tervise- ja tööminister ja justiitsminister valitsuse pressikonverentsil sama eelnõu osas teineteisele hambaid. Küsimus jääb: kas valitsuse kinnitatud õigusloome eeskirjad laienevad kõigile? Ühiskonna õiguskuulekuse vaatenurgast saab vastus olla ainult  üks. 

Tagasivaade 2015. aasta seadusloomelistele äpardustele õigustab küsima, kas puuetega kaasmaalased on inimesed? Selline küsimus võis tabada invaabivahendeid kasutavaid eestimaalasi, kes said tunda halva õigusloome hapusid vilju. 1. jaanuaril jõustunud sotsiaalhoolekandeseadus ja sotsiaalseadustiku üldosa seadus võeti vastu 9. detsembril ja avaldati 30. detsembril. Loomulikuks tagajärjeks oli läbimõtlemata rakendusakt, mis muutis eluliselt olulised abivahendid kättesaamatuks. See on valus näide seaduse rakendamiseks ja tundmaõppimiseks vajamineva piisava jõustumisperioodi alahindamisest.

Kooseluseaduse rakendusaktide vastu võtmata jätmine ilmestab õigusloome ja valitsemisvõimekuse pahupoolt ja võimaldab kahelda, kas meil on valitsus või mitte. Valitsemiskvaliteeti iseloomustab võimekus riigis kehtivaid seadusi ellu viia. Küsimus ei ole, kas kooseluseadus on hea või mitte, vaid selles, et valitsus peab tagama jõustunud seaduste rakendamise. Valitsusvastutuse kandmine ei ole ainult võimalus, vaid ka kohustus.

2015. aasta praakseaduse tiitli pälvis sotsiaalmaksuseaduse, tulumaksuseaduse ja teiste seaduste muutmise seadus, teisisõnu maksupakett.

Valimislubaduste lunastamiseks kiiruga kokku pandud kobarseadus on kui õpikunäide pahast seadusloomest. Siin on esindatud kõik, mille vastu hea õigusloome tava loodi. Mõjude analüüs oli pinnapealne, sõnamurdlikult taganeti antud lubadustest ja asjaosalisi kaasati alles riigikogu menetluses. Huvitav, kas koalitsioonilepingu lubadust juhinduda seaduste vastuvõtmisel hea õigusloome tavast mõeldi tõsiselt.

Aktsiiside ja majutusasutuste käibemaksumäärade olulise tõusu vastu ei ole keegi kaitstud ning valijatele antud lubadusi peab täitma. Kuid mitte iga hinna eest. Valimisprogrammides oleks aus näidata lubaduste allikaid ja kaasnevaid mõjusid. Nii nagu kiirlaenude eest kaitstakse tarbijaid, tuleks valijatelegi anda võimalus teha vastutustundlikke valikuid.

Maailmapanga värske konkurentsivõime edetabeli «Doing Business 2016» kohaselt on Eestis lihtne äri alustada. Samas on äriseadustiku pakutav väikeomanike kaitse Eestis nigelam kui Venemaal või Ghanas. Lisame ettevõtted, kes on Eestist oma tootmise välja viinud või loobunud siia investeerimast, ja pilt ei olegi enam nii roosiline.  

Valitsuserakonnad on lubanud luua Eestist atraktiivseima ettevõtluskeskkonna maailmas. Loodame, et justiitsministeeriumi ettepanekud konkurentsivõime suurendamiseks ei jää ainult paberile. Vastasel juhul jääbki valitsuse suurimaks ärikeskkonna muudatuseks ettevõtjate päeva kehtestamine.