Vastukaja Viktor Siilatsi artiklile «Ausammas kurjategija ja reetur Pätsile?», Postimees Online 18.02
Veebikommid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jätke järele, te sõgedad. Ajaloolisi tegelasi ei saa tuua tänase kohtu ette – see on jabur. Siis peaksime ka Lembitu ja Vesse kurjategijateks kuulutama. Oleks väga vaimukas? Ja süüdistus reeturluses on muidugi eriti inetu. Seda ei olnud nad kohe päris kindlasti. Praegu paistab lihtsalt olevat suureks moeks ennast surnud suurmeeste najal välja elada ja tähtsana tunda.
Lauri Vahtre
Kohtu ette tuua ei saa, aga «üle kullata» pole ka vaja. Kui on ikka tõsiseid küsitavusi tegudes ja motiivides, siis las nad sinna minevikku jäävadki. Seda, mida nad kohe päris kindlasti polnud, me kohe päris kindlasti teadma ei saagi. Samas teod, mis tehti, olid ikka päris kindlasti.
Aivo Mäesalu
Täiesti meelevaldsed järeldused ning kohati täiesti asjatundmatu lahmimine. Vähemalt Laidoneri kontekstis. Jah, 1920. aastal oli Laidoner tegev majanduses, sest kaitseväest sai ta sisuliselt kinga. Kuni 1924. aasta detsembris meenus, kuivõrd vajalik ta siiski on. See, et 1934. aastal teati, et Laidoneril on võlgu 1920ndatest, on absoluutselt selge fakt. Keegi neid võlgu ei varjanud ja keegi neid selleks ajaks kinni ka polnud maksnud (riik siis).
Samuti tasuks endale selgeks teha ka Eesti panga roll tollases majandusruumis, kus tollase Eesti Panga funktsioonid näiteks ei ole võrreldavad 1990ndatel taasloodud Eesti Panga rolliga. Samuti see, et kogu meie tollane majandus ja poliitiline eliit oli enamasti õpipoisirollis ning esimest põlve sahakurgede tagant pääsenuna oldi kohati ikka väga äpud ühes või teises asjas, samas kui kolmandas võisid nad isegi üpris teravad olla.
Risto-Pearu Koovit
Reetmine surve all on küll kergendav asjaolu, aga see on ikkagi reetmine. Mille tulemusel jäeti ta ellu, et ta saaks jälgida, kuidas selle allkirja eest maksid ülejäänud eestlased oma eluga nii Siberis kui maailmasõja rinnetel.
Ma mõistan, et aeg oli keeruline, ja pannes end Pätsi olukorda sel hetkel... ma ei tea, kas minul jätkunuks julgust. Sestap ma ei tahaks nende allkirjade eest inimlikult kohut mõista. Samas ei leia ma mitte midagi, mille eest mälestusmärk püstitada. Sellest, et ta oli riigipöörde korraldanud president, jääb mu meelest väheks.
Ja oli külluses mehi ja naisi, kes olid tavalised talumehed, ametnikud, töölised ja kellel JÄTKUS julgust need otsused ise teha ning seista surmani isamaa eest. Ka neil oli vaid see üks elu ja ei rohkem. Seega olid nad inimesena suuremad.
Arvake nüüd, kumba ma eelistaks mälestussamba väärilisena.
Erki Mägi