Raul Rosenvald: silmakirjalikkusest puidupõletamise ja metsaraie poliitikas9

Raul Rosenvald
Raul Rosenvald, Maaülikooli vanemteadur
:

Metsateadlane Raul Rosenvald kirjutab sellest, kuidas pikaajalised plaanid Eesti metsade majandamiseks on rajatud teatud lühiajalistele huvidele ega hõlma kõiki metsa kasutamisega seotud aspekte.

Mihkel Mutt kirjutas aastaid tagasi Postimehe arvamusloos, et maailma keskkonnaprobleemide lahendamiseks on vaja iga inimese (ja riigi) meeleparandust – s.o kogu mõtteviisi muutust. Ei piisa sellest, et vähendada raiskamist. Vaja on muuta ellusuhtumist ja väärtustada ka seda, mida rahaga mõõta ei saa. Selle saavutamine tundub üsna utoopiline, aga alustada tuleb väikestest asjadest. Kindlasti võiks riigivõim näidata eeskuju ja püüda oma eeskujuga suunata nii tavakodaniku käitumist kui suhtumist. Kas see Eestis on nii?

Silmakirjalik suhtumine kliimaleppesse

Kui hiljuti sõlmiti 195 riigi vahel Pariisi kliimakokkulepe, siis oli ka Eesti õhinal alla kirjutamas. Selle kokkuleppe mõte on vähendada riikide koostöös CO2-heidet kogu maailmas. Valitsuse äsjane samm andis suhtumisest hoopis vastupidise pildi. Värskelt valminud Auvere elektrijaamas saab peale põlevkivi kasutada kütusena 50 protsendi ulatuses ka puitu, mis tundub keskkonnasõbraliku lähenemisena. Samas aga otsustati Auveres puidust toodetud taastuvenergiat tasuvuse suurendamiseks hoopis eksportida – müüa mõnele riigile, kelle enda taastuvenergia tootmine on plaanitust väiksem. Kas pole silmakirjalik suhtumine – selle asemel, et suurendada taastuvenergia osakaalu omamaises tarbimises, otsustati Pariisi kliimakokkuleppe pealt raha teenida!

Kas pole silmakirjalik suhtumine – selle asemel, et suurendada taastuvenergia osakaalu omamaises tarbimises, otsustati Pariisi kliimakokkuleppe pealt raha teenida!

Pealegi on see üleüldse väga õnnetu olukord, et sellisesse elektrijaama on investeeritud. Rainer Vakra toob Postimehe arvamusloos esile, et sama raha eest oleks saanud ehitada üle Eesti hakkpuidu koostootmisjaamu koguvõimsusega 200 MW või siis 250-MW võimsusega tuulikud koos energiat salvestava hüdropumpjaamaga. Nüüd on investeerimisraha otsas. Vaid elektrit tootva Auvere elektrijaama kasutegur on 40 protsenti (mis on küll pisut parem kui vanemates elektrijaamades), samas väikestes elektri ja sooja koostootmise jaamades oleks kasutegur ligi 90 protsenti.

Teine kahtlust äratav aspekt elektrijaamas puidupõletamise juures on tohutu puiduvajadus (kuni kolm miljonit kuupmeetrit aastas). See ei ole realistlik ega jätkusuutlik plaan. Puidupõletamine kateldes võiks kõne alla tulla vaid siis, kui on kindel, et sinna läheb ainult madala kvaliteediga puit. Euroopa Komisjoni tellitud süsinikuemissiooni vähendamise efektiivsuse analüüsidest selgub, et isegi 50 aasta perspektiivis ümarmaterjali kütmine suurendab CO2-heidet – seda puitu saaks kasutada palju paremini süsinikku siduvates toodetes, nagu puitmajad või -mööbel. Saamata jääb ka majanduslik kasu ahju aetava puidu väärindamisest. Seega, õige on põletada vaid madala kvaliteediga puitu ja puidujäätmeid. Kusjuures puitmaterjali transport kaugemalt kui elektrijaamast mõnekümne kilomeetri raadiusest suurendab selle hinda oluliselt ja teeb plaani veel ebarealistlikumaks.

Kui palju madala kvaliteediga puitu Eestis üldse on?

Eesti Maaülikooli teadlaste uuringus metsade energiapuidu potentsiaali kohta saadi küttepuu kogumahuks 1 mln m3, raiejäätmeid 1,5 mln m3 ja okaspuukände 0,5 mln m3 aastas. Tegelikkuses on meil kehva kvaliteediga metsamaterjali küll rohkem, põhjuseks küpsete metsade (sh lepikute) suur hulk. Aga seoses kiirelt areneva pelletitööstusega on see ressurss juba praegu suures osas kasutusel. Juba lähiaastateks prognoosivad pelletitootjad puidupuudust ja seega tõusvaid puiduhindu. Suurema puidupõletamise jaoks materjali lihtsalt ei jätku.

Arutelus suure puidupõletamise üle on üles kerkinud teisigi teemasid, milles näen riigi silmakirjalikkust. Üks nendest on metsanduse arengukava aastani 2020, mis lubaks praegust raiemahtu tunduvalt suurendada. Jätkusuutlikuks metsamajandamiseks peetakse isegi kuni 15 mln m3 raiumist. Seejuures pole aga tehtud mitut olulist analüüsi. Näiteks puudub metsade ökoloogilise seisukorra prognoos erinevate raiemahtude puhuks ja hinnang, kuidas mõjuks selline raiemaht metsaelustikule. Arengukavas lihtsalt väidetakse, et mõju puudub, ehkki sellises mahus pole Eestis tõenäoliselt iialgi metsa raiutud. Olemasolevad uurimused näitavad aga juba praeguse  raiemahu negatiivset mõju, näiteks lendorava arvukuse kiiret kahanemist.

Metsateadlasena ei saa mainimata jätta ka silmakirjalikkust puidu juurdekasvu hinnangutes. Ka ajakirjandusest on need vigased hinnangud läbi käinud. Statistilise metsainventuuri järgi on Eesti metsade jooksev juurdekasv umbes 12 mln m3 aastas. Jooksev juurdekasv näitab puitmassi kasvu ühe hektari kohta. Seda kõike ei saa aga inimene kasutusse võtta, samuti vähendavad kasutatavat puiduressurssi kaitsepiirangud.

Puitu, mis oleks kasutatav (sh raiejäätmed), kasvab Eestis aastas juurde ainult 8,4 mln m3. Kui raiuda sellest rohkem, siis hakkab Eesti metsade tagavara vähenema. Möödunud aastal raiuti 10 mln m3. Isegi kui metsaressursi hindamiseks kasutatavad arvutused on valed ja aastane juurdekasv on 14 mln m3, nagu arvab Enn Pärt keskkonnaagentuurist, oleks realiseeritav osa juurdekasvust vaid 10 mln m3. Seega on ikkagi vale väita, et seni on meil raiutud oluliselt alla juurdekasvu.

Kogu eelneva põhjal näib, et pikaajalised plaanid Eesti metsade majandamiseks on rajatud teatud (lühiajalistele) poliitilistele ja majanduslikele huvidele ega hõlma kõiki metsa kasutamisega seotud aspekte.

Kogu eelneva põhjal näib, et pikaajalised plaanid Eesti metsade majandamiseks on rajatud teatud (lühiajalistele) poliitilistele ja majanduslikele huvidele ega hõlma kõiki metsa kasutamisega seotud aspekte. Endine peaministri nõunik Ruta Arumäe tõi oma kogemuse põhjal esile, et Eesti Vabariigis tehakse küll palju analüüse, kuid neid ei kasutata. Tartu Ülikooli teadlane Asko Lõhmus on öelnud, et pikaajalised plaanid elektrijaama puiduga varustamiseks puuduvad ja pole mõeldud ka võimalike ohtude leevendamise mehhanismidele. Samas on teadlased vastavad soovitused Euroopa tasemel tegelikult välja töötanud.

Kõik saab alguse suhtumistest. Lõuna-Ameerikas asuv Uruguay on viimase 15 aasta jooksul 95 protsendi ulatuses üle läinud taastuvenergiale, mis pärineb erinevatest energiaallikatest ja on majanduslikult tasuv. Sellise arengu taga polnud erilisi eeldusi, vaid selgete pikaajaliste otsuste langetamine, toetav seadustik ning erasektori ja riigi tugev koostöö. Oleks tore, kui ka Eesti näitaks ennast sellise eeskujuna ja meie säästvad põhimõtted ei avalduks eeskätt sõnades, vaid ka tegudes.

Kirjuta toimetajalePrindi
Artikli märksõnadAsko LõhmusAuverekliimakokkulepemaaülikoolMihkel MuttRAINER VAKRAruta arumäe
Samal teemal
Google küsib, presidendiks pürgija vastab
päevaintervjuud
Sisuturundus
päevaintervjuud
Saada meile vihje!
Nägid midagi huvitavat? Saada meile kiri, video või pilt siit!
narva arvamusfestival
Viimased uudised
Top lood
Top kommentaarid
48h populaarsemad teemad
PostimeesKõik
Elu24Kõik
MajandusKõik
SportKõik
TallinnKõik
NaineKõik
TarbijaKõik
MaailmKõik
ArvamusKõik
UudisedKõik
VIIMASED GALERIID
Arhiiv
Liitu Postimehe uudiskirjaga ja ole kursis päeva olulisimate uudistega!
Vali omale meelepärased teemad:
Aitäh, et liitusid
Postimehe uudiskirjaga!
Juba homme jõuab esimene uudiskiri sinuni.
TAGASI POSTIMEHE LEHELE