/nginx/o/2017/04/26/6592827t1h2dc3.jpg)
14. veebruaril tähistati meil ja maailmas armunute päeva, nii et on just õige aeg kõnelda armastusest. Mis on armastus? Täpset vastust ei oska keegi anda. Küll on täiesti selge, et armastus on inimtsivilisatsiooni alus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.
Armastus innustab kangelastegudele ja lapsi sünnitama. Armastus ärgitab teadusavastusi ja suuri uurimisretki. Armastus teeb inimese pimedaks, aga avab südame tunnetele. Armastuse tõttu on puhkenud sõdu, korraldatud riigipöördeid, langenud impeeriumid. Tihti põhjustab armastus kuritegusid ja nõuab ohvreid. Aga just armastus tõstab inimese argipäevast kõrgemale ja muudab paremaks kogu maailma.
Dante kirjutas, et inimene on patune ja mõistetud taluma põrgupiinu, kuid hinge võib põrgust päästa armastus, «mis paneb käima päikese ja tähed». Armastus on jõud ja nõrkus, õnn ja mure. Armastuse pärast tahaks elada ja armastuse pärast pole hirmus surra. Kõik see kõlab nii kenasti ja õigesti. Ainult üks küsimus tekib: kas tänapäeva maailmas on ikka inimesi, kes on võimelised tundma seda suurt ja helget tunnet, mida nimetatakse tõeliseks armastuseks?
Tjah! Minu meelest on neid õige vähe järele jäänud. Turumajanduslik pragmatism, linnastunud elukeskkonna metsik rütm ja infotehnoloogia on järsult muutnud inimese olemust. Tänapäeva inimene jahib lakkamatult karjääri, raha, heaolu. Nii kärbub tema hingejõud ja ta ei suuda olla pikas, armastusel põhinevas suhtes. Armastuse asemele on astunud seks ja arvukad ebaregulaarsed seksuaalsuhted.
Veel viiekümne aasta eest tuli pikalt tüdrukut võluda, kirjutada luuletusi, kinkida lilli, seejärel tutvuda vanematega, teha ettepanek. Ja enne abielu – ei mingit seksi! Aga nüüd: saad ööklubis tuttavaks ja tunni pärast juba voodisse! Või siis saab «armuvajadused» rahuldada ka otse ööklubi tualettruumis. Sealjuures on need kerged ja põgusad vahekorrad muutunud raskerelvaks, mis purustab traditsioonilist perekonda ja sajanditepikkust abieluinstitutsiooni.
Euroopas on kasvanud lahutuste arv, vabasuhted on muutunud massiliseks, sündimus kahaneb kiiresti. Ja siis veel need «lillad» oma võrdsete õiguste ja homoseksuaalse abielu seadustamise nõudmistega! Traditsioonilise heteroseksuaalse ühiskonna ärevust võib mõista. Kuid sellega kaasa minna – vaevalt küll.
Loomulikult on geid ja lesbid igas ühiskonnas absoluutne vähemus. Enamus ehk heteroseksuaalid võivad nende huve kergesti eirata. Ent suhtumises seksuaalvähemustesse peitub tõsine sotsiaalne konflikt. Kogu inimkonna ajaloo vältel on käinud enamuse võitlus vähemusega, olgu siis tegu eri seisuste, rahvuste, traditsioonide või uskumuste esindajatega. Kristlaste tagakiusamine Vana-Roomas, juudipogrommid keskaegses Hispaanias, võitlus rahvavaenlastega Nõukogude Liidus ja kommunistidega USAs McCarthy ajal on kõik üht laadi ilmingud. Selliseid näiteid on tuhandeid. Ja nad kõik tunnistavad üht: igas ühiskonnas leidub vähemusi.
Demokraatia aga erineb totalitarismist just suhtumise poolest vähemustesse. Totalitaarses ühiskonnas vähemusi hävitatakse, tõeliselt demokraatlikus ühiskonnas kaitstakse. Õigusliku poole pealt ei ole õieti vahet, millisesse vähemusse inimene kuulub: keeleline, kultuuriline, usuline või seksuaalsete vajaduste rahuldamisega seonduv.
Totalitaarsed režiimid on alati pidanud halastamatut võitlust vähemustega, sest ühetaolist (homogeenset) ühiskonda juhtida on palju lihtsam ja tõhusam. Polnud sugugi juhus, et võimule tulles saatis Hitler kohe trellide taha kommunistid ja homoseksuaalid. Juutide ja vaimulike kätte jõudis järjekord hiljem. Stalin võitles samuti halastamatult homoseksuaalidega. Siinkohal tasub märkida, et sallimatu suhtumine homoseksuaalidesse kestis väga kaua ka Suurbritannias ja USAs. Venemaal kaotati kriminaalkaristus «mehemagatamise» eest 1993. aastal. Ent viisteist aastat hiljem kerkis võitlus homoseksuaalidega taas üheks Vene riigi tähtsamaks ülesandeks.
Ma töötasin 2008. aastal Tomski oblasti kultuuriosakonna juhatajana. Minu vastuvõtule ilmusid kohaliku LGBT-kogukonna esindajad, kes palusid luba korraldada ühes kultuuriasutuses mängu- ja dokumentaalfilmide festival «Külg külje kõrval». Ma olin nõus, sest arvasin, et pean riigiametnikuna kindlustama kõigile õiguse enda arvamust väljendada. Pealegi olid LGBT-kogukonna organisatsioonid ametlikult registreeritud ning filmid saanud Venemaa kultuuriministeeriumi heakskiidu.
Järgmisel päeval sõitsin ühte rajooni komandeeringusse. Järsku heliseb telefon, teisel pool on kuberneri asetäitja. Ta sõna otseses mõttes röökis: «Kuidas sa võisid neid väärakaid muuseumisse lubada! Nad väärastavad noori, töötavad USA heaks! FSBst juba helistati, nõuavad, et Kuzitškin, see homode soosija, lahti lastaks.» Muuseumis algas otsekohe «remont» ja festival keelati ära. Hiljem algas Tomski oblastis ja kogu Venemaal võitlus usuliste «sektidega» – nii nimetab Venemaa propaganda usuvähemuste esindajaid. Seejärel kuulutas Kreml välja jahi poliitilisele opositsioonile. Selle kulminatsiooniks sai Boriss Nemtsovi tapmine 2015. aastal.
Kõik see meenutab valusalt võitlust vähemustega Hitleri Saksamaal. Võitluse loogikagi on sama: homoseksuaal on sooline opositsionäär, sest on enamuse heteroseksuaalsete suhete vastu, poliitiline opositsionäär on aga väärastunud, sest ei usu riigi ja rahvuse juhi ilmeksimatusse. Totalitaarse režiimi põhitunnus on sallimatus teistsuguste vaadete ja käitumise suhtes. Demokraatliku riigi põhitunnus on tingimuste loomine arvamuste mitmekesisuse ja vaba eluviisi püsimiseks.
Kooseluseadus, mille üle nii tuliselt arutatakse Eesti parlamendis, on kujunenud Eesti ühiskonna sallivuse testiks. Ka mina korraldasin selles küsimuses arutelu oma sõprade, kolleegide ja õpilaste seas. Nagu ühiskonnas tervikuna läksid arvamused lahku. Enamik siiski oli seaduse poolt. Vastaste argument oli: meestevaheline seks on ebanormaalne. Traditsiooniline abielu on mehe ja naise liit. Kõik muu on Issanda silmis jäle.
Mind on alati pannud imestama inimesed, kes teavad täiesti täpselt Issanda seisukohta meie maiste asjade suhtes. Aga asi pole isegi selles, vaid selles, et abielu on ammugi evolutsiooni läbi teinud. Mille näiteks on «traditsiooniline» perekond Rootsis: kahe mehe ja naise või kahe naise ja mehe liit. Praegu elavad isegi juba neli inimest üheskoos ja kasvatavad lapsi. See on siis ka ilmselt jälkus?
Mina olen õigeusklik kristlane. 11. veebruaril täitus meie abielul 32 aastat, mul on kaks last ja kolm lapselast. Mind kui vanade traditsioonide vaimus kasvatatud inimest üllatavad ja kurvastavad väga meeste ja naiste suhted Eestis. Õpilastega rääkides on selgunud, et nad elavad peaaegu kõik vabaabielus. Juba täiskasvanud inimesed, aga lapsi saama ei kiirusta. See on muidugi mõistetav: kui suhe on vaba, siis pole ka ju garantiid, et mees ei lähe hommepäev teise naise juurde, sina aga jääd lapsega üksi. Traditsioonilise perekonna asemele astub Eestis üha enam nõndanimetatud kärgpere. Kas see on Issanda silmis normaalne? Mine tea… Piiblis pole selle kohta midagi.
Seepärast ma usun, et kooseluseadus on riigi katse kaitsta inimeste varalisi õigusi perekonnainstitutsiooni täieliku muutumise tingimustes. Isegi «vabade» suhete korral peaksid abikaasadel olema varalised kohustused. Nende normide laiendamine ühest ja samast soost inimeste suhetele on lihtsalt õigustatud vastutulek juba nagunii olemasolevale nähtusele.
Võib muidugi selle ees silmad kinni pigistada, raevus jalaga vastu maad taguda ja täiest kõrist kisendada. Ent meie raev ei muuda midagi: jah, tänapäeva ühiskonnas (nagu õieti juba aastatuhandeid) elavad ka mehed meestega ja naised naistega. Kui nad tahavad oma suhte seadustada ja võtta endale kohustuse partnerit ülal pidada ja tema eest hoolt kanda, miks seda siis keelata? Miks peaks riik nad sellest õigusest ilma jätma? Või kaotavad geid ja lesbid oma kodaniku- ja muud juriidilised õigused kohe, kui voodisse lähevad?
Jah, oma seksuaalse käitumisega erinevad nad enamikust ühiskonnast. Aga ma olen kindel, et see, kuidas inimesed magamistoas (või ka metsas, plaažil, küünis või mujal) oma armuasju ajavad, ei peaks olema kogu ühiskonna arutada. Sekselus peavad kehtima kolm kuldset reeglit: 1) ainult vabatahtlikult, 2) ainult ausalt, 3) alles täisealisena. Kõik muu on juba armastajate endavaheline asi. Ühiskondlikku kontrolli siin vaja ei ole.
Samasooliste paaride lapsendamisõigus on muidugi keeruline küsimus. Teiselt poolt aga ka äärmiselt lihtne. Keeruline on see sellepärast, et siin hakkab protestima meie alateadvus, mida kihutab tagant paljunemisinstinkt: lapsed sünnivad ainult naise ja mehe ühendusest ja neid kasvatavad ainult ema ja isa. Lihtne aga seepärast, et kasvatuses on esmatähtis armastus. Kui laps kasvab kodus, kus valitseb armastus, kas on siis enam oluline, kui palju on tal isasid ja emasid? Armastus on sellises kodus peamine kasvataja.
Nii ma pöördungi kõlbluse eest võitlejate poole: palun ärge segage vagatsemist ära kõlblusega ja mõelge hoolikalt, kas ikka tasub keerutada poliitilisi spekulatsioone üles seaduste põhjal, mis muu hulgas kaitsevad vähemuste õigusi. Parem armastage ja lubage ennast armastada ning laske inimestel olla sellised, nagu nad olla soovivad.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta Tallinnas keeltekoolis õpetajana.