Ahto Lobjakas: Odini püss seinal

Ahto Lobjakas Foto: Eero Vabamägi

Kolumnist Ahto Lobjakas kirjutab palju kirgi kütnud Odini sõdalastest ning kordab Anton Tšehhovi sõnu: «Kui kirjutad esimeses peatükis, et seinal ripub püss, siis peab see teises või kolmandas peatükis pauku tegema.»

Odini sõdalased – nagu kutsuvad ennast paramilitaarses stiilis riietuvad ja organiseeruvad noortest meestest pagulasvastased – on Eesti poliitikas avanud uue mõõtme. Ilmselt siiski ette kavatsemata, sest vaevalt, et Putini karvane käsi igale poole ulatub. Aga kui rohujuure-vigilantism (ehk isehakanud korrakehtestajad) mingil põhjusel kohe ise laiali ei valgu, seisab ühiskond džinni pudelisse tagasi ajamise sisyphosliku töö ees.

«Eemalda loost kõik, millel pole selle jaoks tähendust,» kirjutas Anton Tšehhov. «Kui kirjutad esimeses peatükis, et seinal ripub püss, siis peab see teises või kolmandas peatükis pauku tegema.» Me asume praegu esimeses peatükis. Kusagil, kus Eesti pole olnud 1990. aastate algusest alates, kindlasti mitte pärast Pullapää kriisi. See oli viimane kord, kui «rahva iseteadmine» oleks võinud meie saatust muuta. Kõik hilisem, EL ja NATO kaasa arvatud, on olnud eliidiprojektid, millele eliit on suutnud luua ühiskonnas vaid potjomkinlikku tuge.

Odini sõdalased on palja ilmumisega ühiskondlikule näitelavale suutnud luua igasuguseid murdepotentsiaale, kui mitte veel päris murranguid. Nad on lähim asi, mis Eestil on instinktiivsele teineteisemõistmisele mingi reaalse osaga Soomest, isegi kui jagatud pind on «vaid» rahvusromantiline testosteroon. Nad pakuvad esimesena lõimumisperspektiivi omasarnastele venelastele ühise vaenlase näol, mis on mõõtmatult kaasahaaravam kui pakkuda Putini-vaba meediat või 60 protsendi ulatuses eestikeelset õpet gümnaasiumiastmel. Nad pakuvad taasiseseisvusaja suurima poliitilise protesti potentsiaali, millele isegi ACTA ei pääsenud 2012. aastal ligilähedale. Ning ACTA ehmatas Reformierakonna valitsust päris tõsiselt.

See uus avanev mõõde, nagu redel lauamängus «Tsirkus», pakub ennenägematuid šansse süsteemi tõrjutud jõududele. Näiteks EKRE-le, kuid selle juhtide karisma on piiratud ja nad ise allhankijad partnerluses suurema jõuga, Savisaare Keskerakonnaga. Vana kombinaatorina oleks viimane nagu ette näinud, kuidas ühiskonnas Lego-sarnase konstruktsioonina kerkib uus protestivaim. Selles pole veel midagi absoluutset: meeldida võivad eesti keele ära õppinud iraagi pereisad, mitte meeldida mittepagulastest võõrüliõpilased. Homod on teoreetiliselt OK, seni kuni vaja. Mis peamine, venelased on omad. Muusikat saab tellida, pille peenhäälestada.

Muidugi oleks naiivne arvata, et Odini sõdalaste potentsiaal piirduks kellegi käepikenduseks olemisega.