Ats Miller: eufemismidest ja sildistamisest

Ats Miller Foto: Erakogu

Kõrvutades empiiriliselt inimeste analüüsivõimet sissetuleva infovoo suhtes Eestis ja näiteks Rootsis, Prantsusmaal või Kanadas (neist ma pisut tean), näib, et haritumad inimesed muutis okupatsiooniaeg tõesti üsna kriitiliseks ja andis neile ridade taha nägemise võime, ent ehkki küll ka säästuajudega kodanikud on ametliku info suhtes üsna umbusklikud, usuvad nad selle asemel mitte (terve mõistuse abil selekteeritud ja valideeritud) tegelikkust, vaid suvalist pläma, kirjutab kirjanik Ats Miller (Vabaerakond).

Eesti «eliit» üritab täna meid valitseda samade meediarelvadega, mida tegelikult kasutati mõlemal pool raudset eesriiet ühesuunalise ja kontrollitud kommunikatsiooni ajastul, mõistmata, et see ajastu on läbi. (Vahe oli küll selles, et lääne pool ainult väänas tegelikkust, ida pool ei lasknud end mainitud pisiasjast üldse häirida.)

Siin on kaks aspekti – esiteks avastab iga maailma asjadega kursis olev inimene, et ta teab paari protsendi meedias käsitletavate teemade tausta ja ajakirjanduses on faktid alailma valed. Varem või hiljem läheb lamp põlema – kust tuleb see rumal eeldus, et ülejäänutega on lugu parem? Teiseks on tekkinud alternatiivsed infokanalid, lühidalt internet – elementaarsed valed tulevad väga ruttu välja.

Samas, ilma meediata ju ei saa ja rahvapärimuste aeg oli veel varem.

Paar raudreeglit, kuidas meediadžunglis orienteeruda

«Puudulik kommunikatsioon» – uus «rahvusvaheline imperialism» (Nõukogude Liidus aeti teatavasti kõik hädad viie suure vaenlase kaela – lisaks eelmainitule neli aastaaega...) Kui meil midagi nihu läheb ja süüdlased – vastutuse võtmise asemel – peavad rahva ees musta valgeks rääkima, jõutakse varem või hiljem selleni, et kõik oleks hästi olnud, kui me oleksime ohvritele korralikult ja põhjalikult selgitanud, mida nemad oleksid pidanud tegema, et kokkukeeratud jamast vähimate kahjudega välja tulla.

Me kõik ju teame, et meile ei ole lihtsalt piisavalt selgitatud pagulastega seonduvat, piirilepingu asjaolusid, parvlaevade ostu, Utah ja Jordaania tehingute tagamaid ja nii edasi ja nii edasi...

«Eneseupitamine», «tõestamata väited» ja «ebaprofessionaalsus» – kergerelvastus. Kui Artur Talvik avalikustas üsna vastakaid mõtteid tekitavad numbrid Tallinna Sadama lepingutes, järgnes robinal hulk artikleid ja arvamusi, mis ründasid Arturi isikut ja püüdsid tema tegemisi halba valgusse seada. Kirsiks tordil oli lubadus ta kohtusse kaevata.

«Kriminaalne taust» ja «Putini käsilane» – raskekahurvägi. Kui Jaak Madisson sai riigikokku, ilmus meediasse «ootamatult» palju huvitavat tema minevikust. Nüüd vist võtab keegi juba Odini sõdalasi väga tõsiselt, sest ka nende juhi kohta on midagi kokku mäkerdatud.

«Kestlik kahanemine» – mjah: «mammutite kestliku kahanemise põhjused pole veel täiesti selged, igatahes jõudis see umbes 10 000 aasta eest lõpule»; «pärast jäämäega kokkupõrget algas Titanicu veepealse osa kestlik kahanemine». Kuidas võtta, Titanic püsis veepeal peaaegu kolm tundi ja kindlasti rääkis keegi, et see natuke vett ja kaldusolemist ei tee midagi; kindlasti oli mammutite generatsioonidega mõõdetavas hääbumises õnnehetki ja väikesi tõusegi.

 «Sallivus» – «... meie ajastu au, mõistus ja südametunnistus». Milline sisuline vahe on küsimustel «kas sulle ei meeldi /teisest rahvusest/ /teise seksuaalse orientatsiooniga/ inimesed», «kas sulle ei meeldi nõukogude võim» ja «kas sina ei tunnista ainsat jumalat»?

Sallivuse eest võitlejate lipul võiks olla käsn – see on ju kõige sallivam eluvorm, imeb kõik valikuta endasse. Küsimus ei ole siin enda isoleerimises, vaid et kiskja hammaste vahelt tema makku sattumine ei olnud kindlasti see meetod, millega inimene toitumisahela tippu tõusis.

Ka mina kutsun siiralt üles mitte halvustama kedagi, kes on pisut teistmoodi, ja hoopis toetama juhul, kui tal on tõsine tahtmine siinseid reegleid järgida, kuid samavõrra olen valmis vajadusel relvajõul kaitsma oma väärtusi ja õigust siin maal rahvana igavesti kesta.

Ära kuula, mida nad räägivad, vaata, mida nad teevad

Mis argument on «kriminaalne taust», kui isegi tõestatud korruptsioonijuhtumeid on juba nii palju, et ei jõua üles lugedagi, ja tegelikult nõuaksid psühhiaatri sekkumist ettekujutused, et Autorolloga käis kõik ausalt, Keskerakond ei rahasta oma propagandat Tallinna rahadest, parvlaevad saadakse parimatel tingimustel ja Eesti Energia ümberkäimine meie ühise rahaga ei pane taga igatsema kuulsat ENSV kriminaalkoodeksi §93 primi.

Mis on õieti «aegunud mõtteviis», kui kõik mõtted ja suhtumised on aastatuhandete jooksul mitu ringi peale teinud ja praegustel pole muud viga, kui et need sarnanevad kahtlaselt hävingueelsetega? (See ei ole üldse originaalne tõdemus, pigem on kummastav, kuidas inimesed seda ignoreerida suudavad.)