Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar
Saada vihje

Maarja Vaino: neli tähelepanekut kenderiaanast (88)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Maarja Vaino
Maarja Vaino Foto: Tairo Lutter

Tõeline halb, mida praeguse Kenderi protsessiga võidakse teha, ei puuduta mitte ohtu sõnavabadusele, vaid ohtu murda lapse pornograafilise kujutamise tabu, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.

Kahju oli vaadata mõnda aega tagasi, et üleriigiliselt oluline ETV saade «Vabariigi kodanikud» oli pühendatud Kaur Kenderi isikuküsimusele. Just nagu ei oleks Eesti Vabariigis pärisprobleeme, millest rääkida. Jant Kenderi ümber on saanud ebaadekvaatselt palju tähelepanu. Emotsioonid teadagi ähmastavad selget mõtlemist ja emotsioonide tõukel kogu mäng ju käibki.

Kui rahulikult vaadata, kerkivad esile ainult mõned vastuolud, ja see puudutab rohkem kaitsjate ebajärjekindlust kui Kenderi juhtumit. Kenderi asjus on minu meelest kõik üsna lihtne ja selge. Et ka ennast lihtsalt ja selgelt väljendada, esitan mõtlemiseks mõned punktid.

Elustiil

Kender on oma kirjanikutee algusest saadik esitlenud ennast kui toughguy’d, karmi elu näinud, kogenud ja seal ellu jäänud – edukakski osutunud – kuju. Tema läbimõeldud mainekujunduses ei ole juhuslik ei keelepruuk, rõivavalik ega ka seaduste piiridel balansseerimine või neist üle astumine.

Kenderi raamatute tegelased on ikka pool- või täiskriminaalid, kirjanik ise võitleb kanepi legaliseerimise eest ega varja oma narkokogemusi. Sellised tüübid (nii kirjanik ise kui ka tema tegelased) on igal pool olemas, neis ei ole midagi uut ega šokeerivat. Õieti on Kender üsna täpselt kopeerinud USA gängsta-mehi. Ning kui pisutki nende päris gängsta-meeste elu vastu huvi tunda, siis on päris tavaline, et need mehed istuvad aeg-ajalt kinni. See on elustiili valik, käib asja juurde. Pärast tullakse jälle trellide tagant välja ja elatakse gängsta-elu edasi.

Seega Kender, kes igal moel manifesteerib sedasama elustiili, peaks võtma päris rahulikult seda, kui vahetevahel tuleb vanglas ära käia. Kuvand tuleb viia lõpuni, mitte hakata viimasel hetkel hädaldama.

Kirjanduse tõlgendamine

Palju auru on kulunud selle peale, et arutleda kirjanduse piiride üle. Väga armas, et ilukirjandus ja selle žanrid nii paljusid inimesi ühtäkki huvitama on hakanud! Kirjandusteadlasena võiksin selle üle ainult rõõmustada! Kuid paraku on rong juba läinud.

Kirjanduse piirid ja žanrid on ammu ära hajunud. Postmodernism tegi siin puhta töö. Tänapäeval võib igaüks nimetada ennast kirjanikuks, iga pikem tekst on romaan, igasugune loba võib kanda kirjanduse nime. Seega, kuna kirjandus ise on muutunud ebamääraseks olluseks, tulevad (žanri)piirid ette hoopis mujal.

Antud juhul põrkus hägusaks muutunud kirjandus kokku sellise žanriga nagu karistusseadustik. Seadused esialgu nii hägusad ei ole. On selged kriteeriumid, millest lähtutakse ja mille põhjal inimesi süüdi või süütuks mõistetakse. Nii et Kenderi juhtumi puhul ei ole põhjust rääkida kirjanduse tõlgendamisest, vaid seaduste tõlgendamisest. See on aga juristide, mitte kirjandusteadlaste töö. Selle juhtumi fookuses ei ole kirjanduse piirid, vaid seaduste piirid.

Sõnavabadus ja vihakõne

Juba kuulengi, kuidas öeldakse: küsimus ei ole ju seadustes, vaid kirjaniku loomevabaduses. Siin jõuamegi mainitud vastuoluni kaitsjate leeris. Mind on üllatanud see, kuidas Kenderi valjuhäälseimad kaitsjad on osutunud samadeks inimesteks, kes on häälekalt nõudnud nn vihakõne keelamise seadustamist ja kommentaariumide sulgemist. Tõepoolest. Kas ei ole tegemist sama mündi kahe poolega? Kui soovitakse seadustada karistused vihakõne eest, hakkab Kender veel palju sagedamini vanglas istuma. Andke inimesele ometi armu!

Veelgi rohkem tekitaks aga segadust asjaolu, kust võivad mingit kõnet vihakõneks pidavad inimesed teada, et teine ei soorita parasjagu performance’it, ei esine artistina? Veelgi enam, kommentaariumis võivad inimesed ometi kirjutada ka karmi proosat, väljendada end loominguliselt – kellel on õigus neid kirjatöid millekski muuks pidada?

Nagu öeldud, kirjanduse piirid on muutunud väga hägusaks. Minivormid, miniatuurid jms on moes. Ja nende minivormide viljelejad võivad samamoodi tahta ühiskonda päästa nagu Kender. Sageli toovad nemadki esile kitsaskohti, dramatiseerivad olukordi – kes otsustab, millal see ei ole loomeakt?

Tsiteeriksin siinkohal lõiku Ahto Lobjaka artiklist 28. detsembri Postimehes, kus on esitatud üleskutse kommentaariumid sulgeda. Soovitan lugejatele mõttemängu ja vahetada sõna «kommentaarium» sõnaga «Kender»: «Kaugel ei saa olla aeg, mil «kommentaariumis» igapäevaselt toimuvaid isiklikke rünnakuid, ähvardusi või üldist vihaõhutamist hakatakse viima Euroopa kohtuinstantsidesse. See on aga pikaldane protsess, mis ei paku aegsat kaitset «kommentariaadi» söövitava ja hävitava toime vastu Eesti väärtushinnangutele ja ühiskondliku debati kvaliteedile.»

Paratamatult jääb selles nn sõnavabaduse-küsimuses mulje, et sõnavabaduse alla kuulub kõik see, mis lihtsalt teatud seltskonnale meeldib. Ja vihakõne alla kõik see, mis ei meeldi.

Niisiis, eksisteerib tugev sisevastuolu. Paratamatult jääb selles nn sõnavabaduse-küsimuses mulje, et sõnavabaduse alla kuulub kõik see, mis lihtsalt teatud seltskonnale meeldib. Ja vihakõne alla kõik see, mis ei meeldi.

Ja kokkuvõttes pole sellel tegeliku vabaduse ega vihaga suuremat pistmist. On lihtsalt üks väike end Twitteri avangardina identifitseeriva klassi diktatuur nende üle, kes ei mõtle samamoodi kui nemad.

Tabud

Jõuame lihtsa järelduseni. Probleem ei ole kirjanduses ega sõnavabaduses. Tegelik probleem on ühiskonnas kehtivates tabudes. Üks nendest on lapse pornograafiline kujutamine ja seksuaalne ärakasutamine. See on seadusega keelatud. See on ühiskonnas tabu. Inimesi, kes seda ei taju, peetakse haigeks, väärastunuks ja/või kriminaalideks.

Tõeline halb, mida praeguse protsessiga võidakse teha, ei puuduta mitte ohtu sõnavabadusele, vaid ohtu murda see tabu. On raske mõista inimesi, kes selle nimel pingutavad. Õigem oleks lasta kohtutel teha oma tööd ilma pideva saatekoorita.

Tagasi üles