Avo-Rein Tereping: poisid ja tüdrukud (mehed ja naised) ongi erinevad (34)

Avo-Rein Tereping
, psühholoog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avo-Rein Tereping
Avo-Rein Tereping Foto: Postimees.ee

Loomulikult tuleb palgalõhe vähendamisega tegelda, kuid ei piisa administratiivsest mängust soorollide ümberkujundamise ja kvootidega, kirjutab psühholoog Avo-Rein Tereping.

Eesti ei tahaks olla Euroopa punase laterna osas üheski küsimuses. Kaua sa kannatad seal Brüsselis kolleegide küsimisi ja etteheiteid! Sestap siis häirib kõige enam meie tublisid eurosaadikuid ja teisigi avaliku elu tegelasi see häbiväärne fakt, et sooline palgalõhe on küll vähenenud, kuid statistikaameti andmetel oleme 22,5 protsendiga endiselt Euroopa nimekirja lõpus. 

Tehtud töö eest tuleb tasuda võrdselt, kui töö maht ja kvaliteet on samad. See on elementaarne. Ometi pole võrdsusprintsiip «võrdse töö eest võrdne tasu» tööandjate poolt üheselt omaks võetud, väidab Praxise uuring (http://www.praxis.ee/tood/vordoiguslikkuse-seaduse-rakendamine/). Muidugi on see taunitav ning niisuguseid juhtumeid tuleks käsitleda täie rangusega. Ometi mõistan Marti Aaviku soovi nutta vähemalt pool pangetäit kibedaid pisaraid seoses soolise palgalõhe käsitlusega (PM 6.02), sest endiselt pakutakse pigem ideoloogilisi, mitte tõenduspõhiseid lahendusi. Või teiste sõnadega – otsitakse usinasti laternaposti alt, kus on valgem, mitte aga sealt, kus kadunud asi võiks olla. Endiselt peetakse ideaaliks olukorda, kus naine oleks kõiges samasugune kui mees.

Jättes kõrvale naistele erineva tasu maksmise samaväärse töö eest (see ebaõiglus tuleb lahendada seaduse jõuga), nähakse nii poliitikute kui mõne analüütiku väljaütlemistes ühe olulisima põhjusena iganenud soorolle ja nende pidevat taastootmist nii lasteaias kui koolis. See on ärgitanud mõnel pool korraldama üsna kummalisi eksperimente, näiteks sooneutraalsed lasteaiad, traditsioonilisest beebiriietusest (tüdrukud roosad, poisid helesinised) loobumine jne. Ehk tasuks loobuda mitmest armsaks saanud lasteraamatust, muinasjutust või luuletusestki? Spordisaate «Mehed ei nuta» pealkiri tuleks kindlasti ümber teha. Ah soo, ühel kultusfilmilgi on sama, 21. sajandisse kõlbmatu pealkiri!

Need katsetused meenutavad sotsialismi teoreetikute unistusi. Kommunismiehitamise haleda läbikukkumise fundamentaalne põhjus oli väär eeldus inimese olemusest. Usuti, et sotsialismi võidule pääsemiseks tuleb lihtsalt elimineerida need, kes ei ole niisugused, kui peaksid olema, tuleb kasvatada «uus inimene». Paraku selgus, et inimeses on parasjagu individualismi, küllaga võistluslikkust, soov olla vaba sunnist, sekka ka omakasupüüdlikkust, naudinguhimu, laiskust ja muid toredaid inimlikke omadusi. Nõnda see lugu lõppeski.

Muidugi mõjutavad soorollid inimese käitumist, kuid see mõju ei ole fataalne, eriti kui lapsel on vaba võimalus valida nii mänguasju kui tegevusi. Tänapäeva peredes ja ka lasteaedades üldiselt ei sunnita tüdrukuid mängima nukkudega ning poisse autode, püsside või tankidega.   

Üks soolise palgalõhe põhjusi on nn tööturu tegevusalapõhine segregatsioon, st meestel ja naistel on kalduvus eelistada teatud erialasid. Näiteks on õpetajate seas vaid 15 protsenti mehi. Samuti on ülekaalukalt naistöötajaid meditsiiniõdede, sotsiaaltöötajate ja veel mõne madala palgatasemega töötajate kategooria hulgas. Siit tuleneb üsna tõhus palgalõhe vähendamise võimalus – tõsta nende töötajate (õpetajad, meditsiiniõed jne) palka. Kuid palgalõhe probleemiga tegelejaid häirib teadmatus, miks siis ometi naised kipuvad eelistama just neid madalapalgalisi ameteid. Lahendusena pakutakse kvoodisüsteemi. Muide, ka üks Nõukogude Liidu personalipoliitika aluspõhimõtteid olid kvoodid ja tõesti, ENSV Ülemnõukogu (ja teistegi liiduvabariikide «seadusandlikud» kogud) olid soolises mõttes märksa rohkem tasakaalus kui meil (või näiteks ka USAs) praegu.

Selgitamaks eelistusi töö valikul, võtan appi tuntud Kanada psühholoogiateadlase ja ajakirjaniku Susan Pinkeri (abielus, kolm last) raamatu «Sugude paradoks. Miks poisid on teistsugused kui tüdrukud». See raamat on saanud Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioonilt 2009. aastal William Jamesi raamatuauhinna. Soovitaksin seda lugeda kõigil, kes vähegi sooviksid teada fundamentaalsetest erinevustest poiste ja tüdrukute vahel ning sellest tulenevatest erinevustest nii käitumises kui ka valikutes.

Nagu selgub autori tsiteeritud rohketest teadusuuringutest, samuti ta enda uurimistöödest, on tüdrukud sünnipäraselt kõrgema empaatiavõimega. Samuti areneb tüdrukutel kiiremini kõne. On teisigi olulisi erinevusi, huviline leiab need raamatust. Sünnieelne ja hilisem kokkupuude meessuguhormoonidega kujundab poiste eelistusi – nad on enam valmis riskiks ning agressiivseks käitumiseks. Tüdrukud, kellel on kaasasündinud neerupealiste hüperplaasia (kes on sünnieelselt kokku puutunud ebatavaliselt kõrge meesuguhormoonide tasemega), eelistavad rohkem metsikuid ja riskantseid mänge. Võrreldes teiste tüdrukutega, isegi oma õdedega, on nad võistluslikumad, agressiivsemad ja enesekindlamad. Need omadused on statistiliselt rohkem omased poistele.

Need kaasasündinud soolised (hormonaalsed) erinevused mõjutavad inimeste eelistusi nii töökoha kui ka hariduse valikul. Paar tsitaati Pinkeri raamatust: «Töörahulolu hinnanud majandusteadlased on leidnud, et naised on tööga rohkem rahul kui mehed. /---/ Kui naiste töötunnid ja töönõudmised lähenevad meeste standardile, väheneb nende töörahulolu. /---/ Majandusteadlased nimetavad seda sooliseks paradoksiks. /---/ Võimalus järgida oma kalduvusi, selle asemel et teha tööd, mida sa teiste arvates peaksid tegema, on vaba ühiskonna tunnus. /---/ Lühema tööaja või suuremat rahuldust pakkuvate, kuid väiksema palgaga töökohtade valimine ei tähenda, et nad on soolise eelarvamuse ohvrid, isegi kui nende valikud aitavad kaasa palgavahe suurenemisele» (Pinker, 2008, lk 322–323). Siit saab ehk osaliseltki selgeks, miks töötab naisi rohkem hariduses, meditsiinis, sotsiaaltöös jm.

Loomulikult tuleb palgalõhe vähendamisega tegelda, kuid ei piisa administratiivsest mängust soorollide ümberkujundamise ja kvootidega. Need muutuvad aja jooksul ilma administratiivse sunnita.

Kuid täpselt samuti tuleks tunduvalt rohkem väärtustada ja tõsta tunnustatud eneseteostuse staatusesse laste sünnitamine ja kasvatamine. Millegipärast loetakse eneseteostuseks vaid ametialast tegevust äris, spordis või mujal ametis. Minu arvates on laste kasvatamine, lasterikkus ühiskonna jaoks üks olulisemaid eneseteostuse võimalusi. Igasuguse soovita pöörduda tagasi nõukaaega märgin siiski, et tollal oli riikliku tunnustusena emamedal. Oli isegi orden «Ema-kangelane». Sellega kaasnesid ka mõned privileegid. Jah, tollal oli see poliitiliselt motiveeritud, nagu suurem osa nõukaaegseid asju, kuid siiski riiklik tunnustus. Eesti riik tunnustab heldelt teadlasi, kultuuritegelasi ja teisi ühiskondliku elu tegelasi. Kuidas tunnustab riik neid naisi, kelle põhiline panus ühiskonnale on olnud tublid lapsed?

Kommentaarid (34)
Copy
Tagasi üles