Marti Aavik: loobuks feminismi-religioonist?

Marti Aavik Foto: Tairo Lutter / Postimees

Lugesin järjekordset juttu palgalõhest ja tekkis tahtmine nutta vähemalt pool pangetäit kibedaid pisaraid (Kristi Anniste «Palgalõhe kahjustab riiki», PM 4.02). Miks? 

Vaadake, mul on kaks tütart ja ma väga soovin sellist Eesti ühiskonda, kus neid ei takistaks mingid rumalad reeglid, eelarvamused või klaaslaed elamast just nii, nagu nad tahavad. Ma ei nori seda öeldes ühelegi järgnevale lausele hinnaalandust, aga vähemalt mu eesmärgi puhtuses võiks see teid veenda.

Nutma ajab aga ideede puudus, mis (Eestis) sellest diskussioonist vastu vaatab (ei ründa ma kuidagi eriliselt üht analüütikut). Kümme ja rohkemgi aastat kuuleme vaid jutlustamist, et palgalõhe on halb. Ideid, mida teha, võib mõõta nanogrammides. Viimane aeg oleks tunnistada, et moodsa poliitkorrektsuse ema «gender studies» on oma peavoolus (st halvemas osas) pigem usund ja eelkõige seda jutlustavad poliitikud siplevad täielikult tulemusteta. Ainus hea tulemus siiani on see, et meil on suurimal määral tänu statistikaametile, aga ka Kristi Annistele ja ta tööandjale Praxisele olemas arvandmed ja analüüsid, millest edasi mõelda. 

Kui me tõesti ütleme, et sooline palgalõhe on suur probleem, ja tõsiselt tahame seda lahendada, siis tuleb mõtte- ja tegutsemisviisi radikaalselt muuta. Keskpäraste eeskujude kopeerimise ja usukuulutuse asemel on vaja loomingulist vaadet. 

Esiteks laseme lahti väärast kujutlusest, et just Põhjamaad on ses asjas ideaal või et kõik/enamik seal tehtud asju on mõistlikud. Laseme mõttes, aga vast ka päriselt lahti Norra rahast. Vaadates sedasama 2013. aasta andmetega Eurostati palgalõhe tabelit, kus Eesti on «punane latern», näeme, et meie viis põhjala naabrit on ju keskmike, mitte ses mõõtmes parimate hulgas. Palgalõhe on suurim finantsvahenduses, ent pankadel on meil Rootsi omanikud. Lasteaiast «sugupoolte kaotamine» aitab palgalõhe vastu? Ja nii edasi.

Teiseks tuleb rääkida ka bioloogilistest käitumist, valikuid kujundavatest erinevustest. Kujutlus, et sisuliselt propagandaga on võimalik ja vajalik teha naistest mehi ja meestest naisi või hoopistükkis «uut inimest», on ühtaegu nii vale kui ka õõvastav – see ei arvesta, millised inimesed päriselt on ja mida nad ise tahavad. Sageli on bioloogiliste erinevuste jutust välja jätmise taga ekslik mõte, et kuna me neid muuta ei saa, siis ainus võimalus on väänata keskkonda (sh teisi inimesi). Unustatakse, et iga olend oma loodusest antud eeldustega kohaneb keskkonnas. Jah, me võime keskkonda väänata, aga me võime ka õpetada kohanemist viisil, mis juba arvestab keskmiste sooliste ja jõudumööda individuaalsete erinevustega. (Näiteks keskmine mees ja keskmine naine erinevad oluliselt riskivalmiduse poolest, nii heas kui ka halvas mõttes. Võib-olla siis õpetaks kõikidele sügavuti, mida riskimine tähendab?)  

Kolmandaks tuleb meil Eestis märgata ja tunnistada tohutut erinevust eestlaste ja mitteeestlaste vahel – viimaste sooline palgalõhe oli 2013. aastal enam kui 10 protsendipunkti võrra suurem. SDE esimees Jevgeni Ossinovskigi kirjutas väärtusilmas lääne poole liikumisest. Kuidas me jõuaks oma venekeelsete inimesteni, kes on kõigi näitajate järgi sotsiaalselt konservatiivsemad kui eestlased, seda ta kahjuks ei öelnud. Asi on aga tõsine. Kõige rohkem kogeb igas keskkonnas (s.o kodus, koolis jne) vägivalda vene tüdruk, kirjutati värskes noorte seksuaalvägivalla uuringus! Küsigem näiteks, miks Lätis on palgalõhe väiksem kui meil.

Neljandaks tegelgem õpetajate, lasteaaednike, meditsiiniõdede jne palkadega. Neil on Eestis sisuliselt ju monopoolne tööandja. Kust üldse tuleb mõte, et põhimõtteliselt ei või olla ameteid, mis meeldivad rohkem naistele või vastupidi, meestele (ka stereotüüpide abita)? Jah, ka vanemahüvitist saab paremaks mudida, aga see on detail. 

Punkte võiks lisada veel ja veel, aga tähtsaim on meeles pidada, et palgalõhe pole ainus maailma kirjeldav mõõde. Arukam siht on, et kõik inimesed Eestis saaksid oma potentsiaali arendada mitte ilmtingimata maksimaalsel võimalikul moel, vaid nii, nagu nemad ise tahavad, et nad oleksid õnnelikud! 

Kui me tõesti tahame selleks ja sellega ka palgalõhet vähendada, siis on eesmärk «saada Rootsi koopiaks» rumalalt madal.