Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kristi Anniste: palgalõhe kahjustab riiki

10
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kristi Anniste | FOTO: Praxis

Lahendusi soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ja palgalõhe alandamiseks on mitu, kuid tegutseda tuleb süsteemselt – pelgalt teavitamisest enam ei piisa, kirjutab mõttekoja Praxis analüütik Kristi Anniste.

Kord aastas, aprillis, võrdse palga päeval, kirjutavad soolisest palgalõhest kõik suuremad ajalehed, et pärast seda teema taas mõneks ajaks kalevi alla panna. Seda lihtsalt ei peeta probleemiks. Miks?

Peamised argumendid, mis seda arvamust toetavad, on järgmised. Eestis on naistel ja meestel võrdsed võimalused haridusvalikutes, kandideerimises tööle, parlamenti jne. Eestis on üks Euroopa heldemaid vanemahüvitise süsteeme, mis tagab naistele, kes valdavalt lastega pärast nende sündimist koju jäävad, samaväärse sissetuleku kui tööl käies.

Palgalõhe näitab soolist ebavõrdsust

Eurostati andmetel on Eestis küll Euroopa suurim palgalõhe – naised saavad meestest 30 protsenti vähem palka –, kuid see räägib vaid keskmisest palkade erinevusest ega kajasta palgaerinevust samadel ametikohtadel. Naised ja mehed teevad erinevaid töid ning n-ö naiste tööd ongi sageli madalamalt tasustatud.

Meeste erialad eeldavad sageli rohkem füüsilist jõudu ja ka rohkem vastutust, mistõttu ongi õiglane n-ö meeste töid kõrgemalt tasustada. Naised ise valivad erialad, mis viivad nad madalamalt tasustatud töödele ning on teadupärast oma palgaootustes tagasihoidlikumad, seega ei saa midagi enne muutuda, kui naised ise muutuvad. Tundub loogiline, eks ole?

Selles loogikas on mitu kitsaskohta, mille tähelepanuta jätmine ei võimalda riigil oma inimressurssi võimalikult tõhusalt ära kasutada ning viib mitmesuguste ühiskondlike probleemideni, näiteks süvenenud ebavõrdsuseni naiste ja meeste vahel ning suurema vaesusriskini naiste seas.

Palgalõhe on indikaator, mis näitab meeste ja naiste keskmiste brutopalkade erinevust ning statistikaameti täpsematel arvutustel ei ole see mitte 30, vaid 22,5 protsenti (2013. aasta andmete alusel). Probleem justkui kahanes veelgi? Samas, kui natuke sellesse näitajasse süveneda, on näha, et tegelikult väljendab see näitaja soolist ebavõrdsust päris mitmes aspektis.

Soopõhistest erialavalikutest

Tuleb nõustuda, et tüdrukute ja poiste haridusvalikud on Eestis erinevad, mis kajastub hiljem ka palgalõhes. Seda kinnitab ka Praxise 2015. aasta uuring Eesti üliõpilaste seas, mille tulemustest joonistusid selgelt välja soopõhised erialavalikud: tütarlapsed eelistasid rohkem n-ö pehmeid humanitaar- ja sotsiaalvaldkonna alasid, noormehed loodus- ja tehnoloogia erialasid. Kuid kas need valikud on ikkagi nii vabad, kui arvame?

Uuringud on kinnitanud, et soopõhised erialavalikud on osalt kantud ühiskonnas levinud soorollidest ja -stereotüüpidest, mis kirjutavad ette erinevad ootused tüdrukutele ja poistele, naistele ja meestele. Näiteks kinnitavad soolise võrdõiguslikkuse monitooringu 2013. aasta andmed taas, et eestlased peavad poistele ja tüdrukutele eluks vajalikuks erinevaid oskusi.

Kui rahaga peavad meie hinnangul ühtviisi hästi ümber käia oskama mõlemast soost inimesed, siis sellega ühisosa ka piirdub. Poistele peame vajalikuks õpetada eelkõige ettevõtlikkust, autojuhtimist ja tehnikaga toimetamist, tüdrukutele aga käitumis- ja suhtlemisoskust ning söögitegemist. Valikuid kujundavad ka kool ja õpetajad, kellega nad iga päev kokku puutuvad, ning eeskujud meediast, popkultuurist ja mujalt.

Samas on reaalne elu 21. sajandil juba ammu meile sisse juurdunud soorollidele jalgu jäänud. Mehed ei pea teadma tehnikast rohkem kui naised – katkiläinud raadio visatakse tänapäeval minema ja auto viiakse parandusse. Suurem osa naisi töötab sama palju kui mehed, neil on vaja meestega sama palju ettevõtlikkust ning neil ei ole meestest rohkem aega söögitegemiseks.

Iganenud soorollide murdmisest

Mis võiks olla riigi lahenduseks ajale jalgu jäänud soorollide murdmiseks? Kustkohast alustada? Esiteks tuleks tegeleda koolihariduse sooteadlikumaks muutmisega. Lasteaiakasvatajaid, üldhariduskoolide õpetajaid ning tulevasi õpetajaid ülikoolide õpetajakoolituste erialadel tuleks õpetada soolisi stereotüüpe märkama, neid analüüsima ja nendega võitlema.

Näiteks milliseid? Et Eesti lasteaedades ei korraldataks tüdrukute nädalat ja poiste nädalat, kus tüdrukute nädalal keskendutakse söögitegemisele ja poiste nädalal tegeletakse tehnikaülesannetega. Et tüdrukutele ei sisendataks koolis alandlikkust ega õpetataks end madalamalt väärtustama, mis võib olla üks põhjustest, miks neil hiljem tööturul on madalamad palgaootused. Samasuguseid näiteid leiab hulganisti veel üldhariduskoolidest.

Eesti Naisteühenduste Ümarlaud ja Praxis on juba alustanud Norra toetuste rahastusel õpetajate koolitamisega soo teemal, kuid nagu sageli ikka juhtub, on see tegevus olnud projektipõhine ja vajaks süsteemset ja laiemat koolijuhtide ja haridusvaldkonna ametnike toetust.

Soopõhised haridusvalikud viivad olukorrani, kus naised ja mehed teevad erinevaid töid, mis on ka erinevalt tasustatud. Seda nähtust nimetatakse tööturu tegevusalapõhiseks segregatsiooniks. Eesti tööjõuturu tugevat segregeeritust kinnitavad ka uuringud. Segregatsioon on probleem, kuna naised on koondunud peamiselt madalamalt ja mehed kõrgemalt tasustatud töökohtadele, mistõttu on see ka üks soolise palgalõhe oluline põhjustaja.

Kuidas selgitada erinevat tasustamist?

Siit tekib küsimus, miks neid n-ö naiste tegevusalasid vähem väärtustatakse. Miks saavad kõrgharidusega medõed ja lasteaiaõpetajad enamvähem sama palju palka kui bussijuhid? Sageli tuuakse siin põhjenduseks, et meeste bioloogilised erinevused, st füüsiline jõud, õigustabki meeste tööde kõrgemat tasustamist. Samas on tänapäeva tehnoloogia niivõrd arenenud, et suurema osa neist füüsilist jõudu eeldavatest töödest teevad ära masinad.

Samuti on töökohti, milles väidetavalt on naised meestest keskmiselt osavamad, näiteks käsitöölised, kuid neid töökohti naiste füüsilisest eripärast tulenevalt kõrgemini ei tasustata. Ja lõpuks, kui määravaks on bioloogilised erinevused, siis kuidas seletada meeste ja naiste erinevat tasustamist tegevusaladel ja valdkondades, mis füüsilist jõudu ei eelda?

Eestis 2004. aastast kehtiv soolise võrdõiguslikkuse seadus võimaldab võtta kahe võrdse eri soost kandidaadi puhul tööle sellest soost kandidaat, kes on töötajate seas alaesindatud. Paraku selgus Praxise hiljutisest uuringust, et tööandjad tegelikult ei mõista, mis kasu tooks soolise tasakaalu järgimine nende organisatsioonile. Samuti ei ole tööandjad pahatihti teadlikud sellest seadusest ega sellest tulenevatest võimalustest oma organisatsioonis soolist tasakaalu  edendada (kaheksa protsenti tööandjatest pole seadusest kuulnud ning 46 protsenti on kuulnud, kuid ei tea selle sisu). Seega – seadus ei tööta ja vajalik oleks õiguste ja kohustuste parem selgitamine nii tööandjatele kui töötajatele.

Peale selle, et naised ja mehed koonduvad eri tegevusaladele, põhjustab palgalõhet ka naiste ja meeste koondumine erinevatele ametikohtadele. Seda nimetatakse ka ametialapõhiseks segregatsiooniks. Sealjuures on naised enamasti ülekaalus madalamatel ametikohtadel, kus saadakse ka madalamat palka, mehed kõrgema palgaga kõrgematel ametikohtadel.

Vanemapalga süsteem suurendab samuti palgalõhet

Ametialapõhine segregatsioon Eestis on eriti kõnekas, kui kõrvutada meeste- ja naiste palgaandmed omandatud haridustasemega. Nimelt on Praxise arvutused näidanud, et samaväärse palgataseme saavutamiseks peavad naised omandama kõrghariduse, samal ajal kui meestel piisab kenasti keskharidusest.

Üks olulisi ametialapõhise segregatsiooni põhjuseid on naiste tööturu katkestused. Eesti ühiskonna murekoht on rahvastiku vananemine ja küsimus, kes hakkab väikese sündimuse puhul tulevast pensionäride armeed ülal pidama. Selleks et Eesti naised ei jätaks majanduslikel kaalutlustel lapsi sünnitamata ega lükkaks laste saamist määramatusse tulevikku, on Eestis kasutusel helde vanemahüvitise süsteem.

Paradoksaalsel moel õõnestab seesama helde, kuid jäik süsteem naiste olukorda tööturul, suurendab palgalõhet ning naiste majanduslikku toimetulekut tulevikus. Kuna Eestis kasutavad vanemahüvitist peamiselt naised, on naised lapsi saades enamasti pikalt tööturult eemal. Hiljem tööle naasmine ja samaväärse palgataseme saavutamine, mis oleks saavutatud ilma pausi tegemata, osutub sageli keeruliseks.

Uuringud nii Eesti tööandjate kui ka töötajate seas kinnitavad, et töötajate perekonnaseisu ja laste olemasolu uurimine tööle värbamisel on üsna levinud, ning tööandjad kinnitavad, et lapsesaamiseas naised on töölevõtmisel n-ö riskigrupp. Ka tööotsijate endi teadlikkus, et sellist infot ei tohiks neilt küsida, on kesine.

Lisaks pärsib naiste karjäärivõimalusi naiste suurem koormus kodutöödel võrreldes meestega. Kui Eesti naised teevad statistikaameti järgi nädalas keskmiselt 190 minutit koduseid töid, siis mehed 110 minutit.

Meil tuleks sarnaselt Põhjamaadega muuta osa vanemahüvitisest kättesaadavaks vaid isadele. Teiseks tuleks mitmekesistada lastehoiuteenust, tõsta selle kvaliteeti ja kättesaadavust. Kolmandaks aitaks naisi kiiremini tööturule tagasi see, kui tööandjad võimaldaksid töö- ja pereelu paremini ühitada. Võimalusi on mitu, alates paindlikest töövormidest kuni lastetubadeni töökohtades.

Tagasi üles