Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/03/06/2877456t1h9571.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2016/02/02/4999373t1h9838.jpg)
Eesti Euroopa Liidu eesistumise sättimine samale ajale vabariigi 100. aastapäevaga 2018 oli halb idee. Rutiinne üleeuroopalise haldussuutlikkuse eksam saduldati kõikvõimalike ebarealistlike ootuste koormaga, mis on poliitikuile kutsuv mänguväli. Nüüd on Siim Kallas poliitilistele mängudele avapaugu andnud ja võib arvata, et need enne eesistumist ei vaibu – ega ilmselt mõnda aega hiljemgi, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas
Võimalus need kaks asja lahus hoida oli täiesti olemas. Leedu tegi oma eesistumise ära 2013. ja Läti 2015. aastal. Sealgi oli riigisisest rabelemist, aga palju väiksemate panustega palju lühemal ajateljel. Eesti samas on maleterminoloogiat kasutades aplalt rabanud laualt kerge saagina näiva atraktiivse viguri, taipamata manöövri tegelikku lõpphinda. Aastapäev rikub mängu kahel olulisel ja seotud moel: esiteks, nagu juba näeme, kasvatab ta eksponentsiaalselt poliitikute kiusatust müütiliseks kasvanud eesistumisest sümboolset profiiti lõigata ning teiselt poolt on kaikaks kodarais ametkondlikul masinavärgil, mis tegeliku töö peab ära tegema.