Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aro Velmet: viisakuse poliitika

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Aro Velmet | FOTO: Hea Kodanik

Eelmist aastat jäi avalikus ruumis iseloomustama nähtus, mida Sten Tamkivi ja Marek Tamm on Memokraadis nimetanud mõtteruumi ussitamiseks ning Aare Pilv oma Postimehe essees nüansimeele kriisiks, kirjutab ajaloolane Aro Velmet Õpetajate Lehes.

Diagnoos on lühidalt kokku võttes järgmine: avalik arutelu on radikaliseerunud, meedias domineerivad üksikud teemad (kooseluseadus ja pagulaskriis), mille puhul külm, kaalutletud ja viisakas arutelu on üha enam välistatud.

Piisab vaid inimesel suu lahti teha, kui juba lahterdatakse teda kas liberastiks või natsipäkapikuks, nõutakse, et ta valiks poole, või üritatakse teda verbaalselt, aga teinekord ka füüsiliselt hirmutades vaikima sundida.

Ajakirjanduses ja sotsiaalmeedias domineerib apokalüptiline retoorika, levivad vandenõuteooriad, inimesed reageerivad mõtteavaldustele mitte kaasamõtlemise, vaid solvumise või vihastamisega. Avalik arutelu meenutab üha vähem debatti ja üha rohkem külma sõda.

Kõik see, mida Tamm, Pilv ja teised kirjeldavad, on õige. Ka nende soovitused on täpsed: rohkem kannatlikkust, rohkem enesekontrolli, rohkem empaatiat vastaskõneleja suhtes, vähem solvavate ja sildistavate kujundite taastootmist meedias. Ometi ei lähe nad oma diagnoosi ja väljapakutud raviga piisavalt kaugele.

Püüe liikuda habermasliku ideede turuplatsi poole, kus kõik osalejad jätavad oma soo, seksuaalse orientatsiooni, rassi ja rahvusliku kuuluvuse, oma isikliku mineviku ja sotsiaalse identiteedi ukse taha, on tänuväärne, ent ühtlasi võimatu missioon. Analüüsi ideaaltüüpilisest avalikust ruumist, mille poole Tamm ja Pilv meid suunavad, peab tasakaalustama meie igapäevast keskustelu kujundavate võimu­suhete mõistmine. See on reaalsus, kus ühed inimesed võivad olla kindlad, et nende argumendid kuulatakse alati ära – ka siis, kui nad väljendavad neid reljeefselt või demagoogiliselt –, ning teised kogevad, et nende arvamust marginaliseeritakse ka siis, kui nad väljendavad seda kõigi väitlusreeglite kohaselt ja piiritu viisakusega.

Sellises maailmas võib juhtuda, et ka liialt üldistav, emotsionaalne hüüatus on demokraatlikku arutelu arendav ning et pealtnäha (rõhutan, pealtnäha) viisakas, nüansseeritud ja argumenteeritud arvamus osutub ebamõistlikuks. See ei ole Tagurpidi-Antsu maailm, vaid analüüs, mis arvestab võimusuhete ja poliitikaga arutelude taga. Seletan selle loogika lahti nelja väitega.

Lapsepeksmise pealt­vaatamine pole veel viisakus

Jutud avalikkuse ussitamisest ja arutelukultuuri kriisist eeldavad, et tegemist on järsu pöördega halvemuse poole, millele eelnes periood, kus ühiskonnas valitses vähemalt suhteline harmoonia ja viisakas keskustelu.

Ent ühiskonna avaliku ruumi tervist ei näita ainult see, kas üksteisega räägitakse viisakalt, vaid ka see, millest jäetakse rääkimata. Kui perekonna üks liige on alkohoolik ja peksab oma last, pole see, kui laps midagi ei ütle ja alkohoolikuga keegi ei räägi, märk mitte harmoonilisest pereelust, vaid probleemide eitamisest. Nii ka ühiskonnas: kui «viisakas arutelukultuur» on saavutatud sootsiumi ühe osa marginaliseerimise teel, ei ole see terve, demokraatlik arvamuskultuur.

Aeg, mil Eestis valitses teatud teemadel viisakas üksmeel, ei olegi nii kaugel. 2011. aastal toimetasin Eesti inimõiguste keskuse välja antud LGBT-teemalist lehte (LGBT – lesbi-, gei-, bi- ja transseksuaalsuse teemaline uuring – toim), mis ilmus meie suurima päevalehe vahel. Kui läksin lehetoimetusse kujundajaga rääkima, tervitas üks vanem keskealine meestoimetaja kujundajat hüüatusega: «Noh, kas sa ikka tegeled selle pedevärgiga vä?», millele järgnes toimetusest heakskiitev naer. Mõni ime, et sel ajal LGBT-teemasid ajakirjanduses (mõne erandiga) praktiliselt ei käsitletudki.

Samuti ei eksisteerinud sel ajal avalikkuse jaoks pagulasi ja need, kes integratsiooni ja kodakondsuspoliitika teemal kriitiliselt sõna võtsid, tembeldati kiiresti kas punaprofessoriteks või keskerakondlasteks. Et toonased arutelud ei paisunud nii emotsionaalseks kui praegu, ei tähenda, justkui oleks me olnud kõik mõistlikumad ja rahulikumad, vaid et viisaka tooni nime all vaikiti teatud küsimused avalikkuses lihtsalt maha.

On loomulik, et nüüd, kus rohkem erineva taustaga inimesi saab ideede turuplatsil sõna võtta, tunnevad need, kes on harjunud oma arvamust õigeks arvamuseks pidama, oma positsiooni ohustatuna. Siit ka üks polariseerumise põhjusi. Lihtsalt arvestades, kui ühekülgne oli meediaruum veel mõne aasta eest, on arvajate ringi mitmekesistumisest tingitud polariseerumine pigem edasiminek kui probleem.

Identiteet ei ole king

Avaliku sfääri loogika eeldab, et kõik arutlejad jätavad oma isiklikud huvid vestlusse astudes nagu kingad ukse taha ja väitlevad, lähtudes üldisest, ühiskondlikust huvist. See on ideaal, mille poole on põhjust püüelda, ent arvata, et me oleme kuskil selle ideaali lähedalgi, on võimalik ainult siis, kui oled valge heteroseksuaalne mees.

Teised arvajad peavad arvestama, et ideede turuplatsil tuletatakse sulle su grupikuuluvust pidevalt meelde, öeldes, et sa kaagutad, pole õige eestlane, et vene ajal oli see kriminaalselt karistatav või midagi muud «toredat». Või siis jäetakse su argument – näiteks soolise võrdõiguslikkuse olulisusest – lihtsalt tähelepanuta, aga kui sama asja ütleb Raul Rebane, kutsutakse teda «Vabariigi kodanikesse».

Me peame arvestama, et reaalselt eksisteerivas avalikus ruumis ei saa kõik ühtviisi lihtsalt oma identiteeti ukse taha jätta. Sellest lähtuvalt tuleb ka mõista, et inimesel, kelle elukaaslane ei saa Eestis elamisluba, sest riik välismaal sõlmitud geiabielu ei tunnista, võib olla teha midagi olulisemat, kui oma Facebooki seinal seletada, et tema armastus ei olegi tegelikult haigus.

Isegi kui tema vestluskaaslane on igati heatahtlik ja viisakas ning lihtsalt veidi ignorantne inimene. Ning vastupidi: need, kellel on ametist, haridustasemest või identiteedist lähtuvalt suurem autoriteet, on sedavõrd ka rohkem kohustatud oma keele­kasutust jälgima ja paksu nahka kasvatama. Voltaire’i kõrval tuleb meeles pidada ka teise suure filosoofi Ämblikmehe sõnu: «Suure võimuga kaasneb ka suur vastutus.»

Ka viisakus võib olla relv

Mulle meenub üks alkoholipoliitika teemaline jutusaade, kus õllefirma juht heitis saate alguses Jevgeni Ossinovskile ette, et too läks liiga isiklikuks, kui ütles, et alkoholitootjad teenivad kasumit inimeste tapmise pealt. Saate lõpus aga nimetas ta naissoost terviseeksperdi laitmatult argumenteeritud põhjendusi alkoholi rangemaks reguleerimiseks üleüldiseks hüsteeriaks.

See juhtum näitlikustab kahte probleemi viisakuse kui universaalse väärtusena. Esiteks kasutatakse viisakust sageli mitte heas usus, vaid poliitilise relvana, juhtimaks tähelepanu eemale vastaspoole argumentidelt, rõhutades selle asemel nende väljendamise tooni. Ossinovski postitus polnud kahtlemata viisakas, ent selles ei puudunud oma iva – olukorras, kus alkoholitarbijate hulk (Eesti täiskasvanud elanikkond) paratamatult väheneb, tähendab tootjate kasumite suurenemine ka rohkem tervisekahjusid. Terviseekspert Riina Raudne oli jutusaates lõpuni viisakas ja lahke, aga ikka nimetati teda hüsteerikuks. Argumendi asemel ründas õlletootja vastaspoole tooni – siis, kui see talle kasulik oli.

Teiseks, viisakuse ja argumenteerituse hindamine ei ole sageli neutraalne tegevus, vaid seotud kõneleja identiteediga. Jürgen Ligi võib otsesaates sõimata ja jaurata, palju tahab, nimetada naispoliitikut kaagutajaks ja vene juurtega poliitikut sisserändaja pojaks, aga teatud inimeste jaoks jääb ta alati otsese ja konkreetse ütlemisega väitlejaks, kelle peamine väärtus on, et ta valdab oma teemat.

Samamoodi peab ka naissoost arvaja arvestama, et ta võib olla kui tahes nüansseeritud, tasakaalukas ja viisakas, ikka võidakse teda nimetada hüsteerikuks või kaagutajaks. Võimuhierarhiatest lahti ei saa, isegi Habermas on seda praeguseks tunnistanud.

Ka vihapurse võib olla argument

Viimaks, kui nõustume, et mitte kõigi inimeste hääled ei kõla ideede turuplatsil võrdselt, siis muutuvad utreerimine, emotsionaalsus ja reljeefsus väärtusteks, mis võivad rikastada arutelu, juhul kui nad aitavad tuua esile avalikkuses marginaliseeritud inimeste vaatepunkte.

Kui Mari-Liis Lill tahtis juhtida tähelepanu avaliku võimu võõrandumisele tavakodanike huvidest, siis ei öelnud ta, et ühelt poolt võiksid poliitikud senisest enam arvestada rohkemate inimeste huvide ja häältega, teisalt on loomulikult efektiivsuse seisukohalt vajalik ajuti langetada kiireid otsuseid. Ta küsis, emotsionaalselt, poeetilise kontrasti jõuga: «Mis on sellel pildil valesti?»

Kui Risto Kübar kirjutas Memo­kraadis, et Varro Vooglaid tahab teda tappa, sest ta on gei, siis tuletas ta meelde, et küsimused kooseluseaduse ümber, millest valdavalt räägiti juriidilises keeles või siis SAPTK-i konservatiiv-kristlikku retoorikat kasutades, olid paljude inimeste jaoks sügavalt isiklikud ja emotsionaalse kaaluga probleemid.

Õhustikus, kus osa kommentaatorite jaoks oli kooseluseaduse näol tegu väikese grupihuviga või Eesti ühiskonna jaoks mitte just kõige olulisema probleemiga, aitas Kübara kiri mõista, miks pealtnäha väike juriidiline muutus võib ühe inimese jaoks kohutavalt suure kaaluga olla. Nii siin kui ka Lille puhul oli poeetiline hüperbool põhjendatud, sest aitas nihestada avalikkuse perspektiivi nende inimeste suunas, kelle häält rahulikult rääkides tähele ei pandud.

Veelgi rohkem tööd

Olukord on veelgi keerulisem, kui Pilv oma AK essees kirjeldas. Me ei vaja mitte ainult hobuse kannatust kogu aeg edasi arutlemiseks, vaid ka pidevat tähelepanu, eristamaks olukordi, kus viisakus rikastab, olukordadest, kus tasakaalukusele kutsumine võib hoopis arutelu tappa ja kus südamest lausutud vandesõna, olgu selleks «nats» või «libedast», võib olla hoopis kasulik.

Tehkem oma parim, loomaks maailma, kus võrdsed partnerid saavad pidada rahulikku intellektuaalset vestlust, aga ei maksa unustada, et malelauaga poksiringi ronimine võib olla küll väga õilis, aga verist mokka õilsusega ei ravi.

Tagasi üles