Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/09/21/5867217t1h7774.jpg)
/nginx/o/2015/11/09/4679253t1h587b.jpg)
Nähtus, mida nimetatakse uussiiruseks, uusaususeks ja uuslihtsuseks on jõudnud poliitikasse. Kölni sündmused näitavad, et lapselik naivism ühiskondlikes asjades on hukatuslik, kirjutab kolumnist Maarja Vaino.
Kes mäletab veel, et 2009. aasta kevadel tegi USA vastne demokraadist president Barack Obama Iraanile videoläkituse farsikeelsete subtiitritega, pakkudes Teheranile kahepoolsetes suhetes uut algust? Mitmel pool maailmas tervitati seda kui oodatud muutust USA poliitikas. Mõnel pool aga hoiti kahe käega peast kinni, sest midagi nii lihtsameelset ühelt Ameerika presidendilt ei oleks siiski oodanud. Seda Obama käiku tasub meenutada, sest see oli otsekui avang järgnevale märkimisväärselt sinisilmse poliitika ajajärgule, mida on edendatud nii USAs kui ka Euroopas.
Meenutagem sellega seoses veelgi kaugemat minevikku. 1930. aastate keskel kirjeldas Tammsaare sõber August Hanko oma ajastu optimistide meelelaadi järgnevalt: «Inimene on oma loomult vooruslik, mõistusest juhitav olend, kellel puudub õelus. Kui tal leidub mõningaid nõrkusi, siis on selle põhjuseks kultuuri puudus. Kui kõrvaldada teadmatus ja eelarvamised ning kaotada ühiselulise korralduse ebatäielikkus, siis saab inimesest jälle täiuslik olend, mida ta on oma loomu poolest. Kurjus ei ole inimeses endas, vaid väljaspool teda. Antagu inimesele teine, parem ümbrus, ja vaesus, kuritöö, ülekohus, rumalus, sõda kaovad.»
Tundub tõene? Ega vist. Paraku kehtib Hanko kriitiliselt mõeldud kirjeldus heausklike inimeste soovmõtlemisest ka tänapäeval. Enamgi veel, tundub, et poliitikasse on laienenud nähtus, mida nullindate alguses kultuurisfääris tunti kui «uussiirust», «uusausust» või «uuslihtsust».
Idee poolest postmodernistlikule iroonilisele ja lõhestunud maailmatõlgendusele vastanduv uuslihtsus sooviks maailma näha elulise, inimliku, lihtsana. See vaateviis tahaks välistada keerulised, mitmekihilised ja selge lahenduseta häirivad probleemid, uskuda üle kõige inimlikku headusesse. Vaadata maailma nagu laps.
Mis on võimalik kunstis, ei ole alati võimalik elus. Naivism on sümpaatne kunstivool, aga naivism ühiskondlikes sfäärides võib olla hukatuslik. Seda näitavad meile muuhulgas aastavahetuse just nagu ootamatud vägivallatsemised Kölnis ja mujal. Probleemina nähakse peamiselt seda, et midagi ei ole ühiskonnas piisavalt seletatud – eurooplastele sisserändajaid ja vastupidi. Kõik «erimeelsused» ja tõsisemad probleemid kaovad niipea, kui kõrvaldada teadmatus ja eelarvamused?
Lapsemeelne usk maailma ja inimeste headusesse on asi, mis ei tohiks inimhingest kaduda. Aga seda peaks tasakaalustama terve mõistus. Lapsemeelne loovus ja spontaansus on isiksuse arengu seisukohalt positiivsed ja vajalikud omadused, aga ainult juhul, kui neid tasakaalustab täiskasvanulik enesevalitsemine ja vastutustunne.
Mida me aga poliitikas aina enam näeme, on silmatorkav lapsemeelsus ilma igasuguse vastutusvalmiduseta. Veelgi enam, selles lapsemeelsete maailmas elatakse mineviku ja tulevikuta hetkes, kus toimuv eksisteerib otsekui iseenesest, ilma eelduste ja tagajärgedeta.
Mihkel Mutt kirjutab sellest tabavalt eelmise aasta oktoobrikuu Loomingus: «Üha enam elatakse absoluutses olevikus. Minevik on irrelevantne. Muidugi teatakse, et osa sündmusi on toimunud enne teisi, aga seeläbi ei tajuta aja kulgu ega seda, kuidas praegune eelnevast on välja kasvanud. Ka tulevikust mõeldakse täiesti konkreetselt, näiteks isikliku elu ning karjääri raamistikus. Tulevik on oleviku jätkumine pluss tehnilised detailid, nagu kiiremad arvutid ja iseliikuvad autod. Üldiselt aga seisab aeg paigal. See on väga tähendusrikas, sest ka lapsepõlves näib aeg paigal seisvat.»
Mind huvitab väga, kas Saksa valitsus mõtles Kölni sündmuste valguses, mis juhtub siis, kui tuhanded noored mehed ühel hetkel ei soovi enam naisi ahistada, vaid hoopis Riigipäeva hoones lõbutseda. Politseivõimud on Reutersi andmetel tunnistanud, et Saksamaal leidub linnaosi, kus kehtivad šariaadiseadused ja kuhu üksik politseipatrull ei sisene. Kuhu see autoritaarsuse sisseimbumine tasapisi välja viib? Või ei maksa muretseda, sest põhiolemuselt on inimesed head ning piisab sellest, kui neile silma vaadata ja nendega rääkida?
Mulle tundub, et on üsna hästi nähtav see sündmuste trajektoor, mida mööda diktatuurid ja terrorijüngrid on saanud maailmas juurde mõjujõudu pärast Obama uussiira poliitika alustamist. Ja ma arvan, et ei ole ka ainus, kes kujutab elavalt ette, kuidas diktaatorid ja autokraadid erinevates maailma punktides õelalt naeravad (on juba tükk aega naernud) Euroopa ja USA «hinnangutele», «manitsustele» ja «reageeringutele». Tundub, et Euroopa ja USA ei ole nende silmis enam tõsiseltvõetavad täiskasvanud, vaid uussiirad noorukid, keda ikka ja jälle sama trikiga haneks tõmmatakse.
Aga me ei räägi ju lapsepõlve süütutest, muretutest mängudest. Me räägime inimeste, rahvaste ja riikide ajaloost, elust, tulevikust. Siin ei tohiks olla kohta lapsemeelsele sinisilmsusele ega totaalsele (postmodernistlikule) künismile. Aga need kaks äärmust tunduvad meie üle valitsevat. See äärmustesse kaldumine on muide samuti igati lapsik. Niimoodi, äärmuslikke järeldusi tehes, käituvad puberteedieas noored, kes vanemate manitsusele vastavad karjatusega «Te ei ole mind kunagi armastanud!» ja jooksevad kodust ära. Just nii reageerivad lapsemeelsed ka praegu nende inimeste kriitikale, kes leiavad, et Euroopa arusaamades ja arengutes on midagi tõsiselt viltu.
Kui ma vaatan mitte ainult meie valitsust, vaid ennekõike neid, kellest otseselt sõltub Euroopa käekäik, sealhulgas pisut švipsis Junckereid ja teisi, kangastub mulle 1990. aastate keskpaigas käiatud õnnis heaoluhümn: «I’m a Barbie girl in my Barbie world; life is plastic, it’s fantastic!»
Muidugi on lapsepõlv (üldiselt) armas aeg, kus kõik tundub turvaline ja kui mängukaaslasega ka tülli minnakse, saab ikka ära lepitud ja edasi mängitud. Aga ei maksa unustada, et selle maailma teevad turvaliseks täiskasvanud, kes hoolitsevad, muretsevad ja vastutavad. Kus on meie maailma täiskasvanud? Ei tahaks uskuda, et nad on lõplikult lahkunud, nagu Tuglase novelli põhjal tehtud Riho Undi katastroofifilmis «Isand».