/nginx/o/2015/11/19/4713595t1h0744.jpg)
Anonüümse kommentaariumi sulgemisega ei püüa keegi meilt sõnavabadust võtta – enda nime all arvamust avaldada ja päevakajalistes diskussioonides kaasa lüüa saab huvi korral endiselt igaüks. Oma sõnade eest vastutuse võtmine eeldab muidugi teatavat julgust. Kas seda just kõigil jagub, on juba iseküsimus, kirjutab arvamusportaali kolumnist Andra Siibak.
Elas kord lambakarjus Gyges. Ühel päeval sattus ta oma rännakutel kummalise koopa juurde. Koopast leidis ta mehe surnukeha. Mehe sõrmes helkis kuldsõrmus. Gyges võttis sõrmuse endale ja avastas peagi, et tegemist ei ole mingi tavalise sõrmusega. Hoopiski mitte! Sõrmust keerates võis ta end nähtamatuks muuta. Ja oh millised ahvatlused ja võimalused talle nüüd avanesid! Gyges leidis peatselt tööd kuninga juures, kuid sellest võimalusest jäi talle peagi väheks. Võlusõrmuse abiga võrgutas ta kuninganna, tappis kuninga ja hakkas ise kuningriiki valitsema.
/nginx/o/2016/01/07/4856221t1hea7a.jpg)
Internetiajastul pole niisuguseid võlusõrmuseid nagu Gygesel Platoni «Vabariigis» siiani vaja olnud. Arvuti kaitsev ekraan pakkus meile juba isegi piisavalt varju, aidates meid soovi korral muutuda nähtamatuks, anonüümseks. Üsna rahuliku südamega sai uudiste kommentaaritumites pritsida valimatult sappi, õhutada vaenu, levitada valeväiteid ja moraalipaanikat, külvata hirmu või lihtsalt reageerida rõveda sõimuga serbohorvaadi keeles.
Vajaduse korral oli anonüümsus ka sellises situatsioonis näiline, kuid vabadusetunne, mis seesuguse anonüümsusega kaasnes, tundus enamikule ikkagi piiritu. Aga igal õigel vabadusel on tegelikult piirid.
Gygese sõrmuse lugu pani Platoni küsima, kas võimalus olla nähtamatu, olla anonüümne, muudab muidu õiglase, väärika ja moraalse inimese olemust? Kas me oleksime oma tegudes ja sõnades sama väärikad ka siis, kui me teaksime, et neid pole meie isikuga kuidagi võimalik siduda?
Platoni jaoks oli asi ilmne. Tema leidis, et inimese käitumine ja olek muutub anonüümses kontekstis kindlasti. Ja mitte paremuse poole. Ehk kui inimene jääb oma tegudes, käitumises ja arvamusavaldustes anonüümseks, siis on suurem võimalus, et nad unustavad seaduse-, normi-, moraali- ja hea tava piirid, millest lähtuvalt nad tavaolukorras enamjaolt lähtuksid. Unustavad, et igal õigel vabadusel, sh sõnavabadusel, on samuti piirid.
Anonüümsetes netikommentaarides ületatakse neid piire sageli. Õigupoolest tundub mulle, et anonüümsetes kommentaariumites domineerib peamiselt destruktiivne meelsuskultuur. Vihakõnest on saanud uus normaalsus. Ah et pingutan üle? Vaevalt küll, sest kui anonüümsetes kommentaariumites toimuks tsiviliseeritud debatt ja sisukas arutlus, siis me ei viitaks neile kui peldikuseinale, kas pole?
Rahvusvahelised uuringud (nt Santana 2014, Papacharissi 2004) näitavad, et on kindlad teemad, mille kergitamine mõjub anonüümsetele kommentaatoritele nagu punane rätik härjale.
Näiteks nähtub Papacharissi (2004) uuringust, et mingist tsiviliseeritud keskustelust ei saa kommentaariumis juttugi olla, kui teemaks on immigratsioon. Kui immigrantide ja pagulaste temaatika ajas kommentaatorid vihast puhevile juba enam kui kümme aastat tagasi, mis siis veel rääkida praegusajast, mil kõik pagulastega seonduv on iga päev uudisväärtuslik?
/nginx/o/2016/01/07/4856467t1h2c6c.jpg)
Arthur Santana 2014. aastal ilmunud uuringust nähtub ilmekalt, et ka niivõrd emotsionaalsel teemal kui immigratsioon arvamust avaldades, on registreeritud kasutajate kommentaarid võrreldes anonüümsete kommentaaridega tunduvalt tsiviliseeritumad.
Siinkohal on oluline mainida, et anonüümsete kommentaaride ärakeelamine ei ole mingi võlutrikk, mille abil õnnestuks kommentaariumitest vihakõne ja kõik sarnased pahed täielikult välja juurida. Ka registreeritud kasutajate hulgas on neid, kelle eneseväljenduse kirjeldamiseks see sõna kenasti sobib – Santana kohaselt langesid sinna kategooriasse 29 protsenti registreeritud kasutajate kommentaaridest vs. 53 protsenti anonüümsetest kommentaatorite kommentaaridest.
Küll aga viitavad Santana uuringu tulemused üheselt, et anonüümsete kommentaaride keelustamine aitab kommentaariumis toimuvat keskustelu tõepoolest hulka tsiviliseeritumaks muuta. Nii et Platonil on taas õigus, kas pole?
Kindlasti ei ole vaid immigratsiooni, pagulaste, ksenofoobia, rassismi, äärmusliku natsionalismi ja islamofoobiaga seonduvad teemad ainsad, mis on ajendanud paljusid maailma meediaorganisatsioonide ja online-uudisportaalide juhte endalt viimastel aastatel küsima, kas anonüümne kommentaarium on tõepoolest selline väärtus, mida me peaksime iga hinna eest säilitama.
Ka Eesti lõikes ei ole Postimehe otsus midagi uudset või erandlikku – 2010. aastal võttis Eesti Päevaleht vastu otsuse, et uudiste kommentaare saavad kirjutada vaid ID-kaardiga registreerunud kasutajad. Poolteist aastat hiljem pääsesid registreeritud kasutajate kõrval taas (küll mitte veel kõiki) artikleid kommenteerima ka anonüümsust ihkavad kommentaatorid.
/nginx/o/2016/01/07/4856603t1h4a10.jpg)
Rootsis tuli anonüümsete kommentaariumite sulgemise teema aktiivsemalt päevakorrale 2010. aastal, mil kohalikel parlamendivalimistel sai märkimisväärse häältesaagi uus paremäärmuslik partei, kelle valjuhäälsete pooldajate vaated ei ühtinud sugugi Rootsi ühiskonnas (ja ka kommentaariumites) senini pühaks peetud väärtustega. Provokatiivsete kommentaaride arvu kasvu kommentaariumites, on muide ka Eestis kontekstis seostatud EKRE eduga valimistel.
Nii mitmed Norra (nt Dagens Nyheter) kui ka Rootsi (nt Aftonbladet, Expressen) meediaväljaanded otsustasid anonüümsed veebikommentaariumid sulgeda vahetult peale Anders Behrig Breiviki Utöya saarel ja Oslo kesklinnas toime pandud terroriakti, 2011. aasta juulis. Suurbritannias kerkis anonüümsete kommentaariumite sulgemise küsimus esile samuti 2011. aasta suvel, Londoni tänavarahutuste aegu.
Mainitud riikides, aga ka näiteks Soomes, Taanis, Hollandis, on paljud meediaväljaanded läinud just Postimehega sama teed ning lubavad uudiseid kommenteerida vaid registreeritud kasutajatel, või neil, kes on keskkonda sisse loginud Facebooki kasutajanimega. Viimase puhul võib eeldada, et kommentaator esineb suure tõenäosusega siiski enda pärisnimega (Emil Protalinski 2012. aasta uuringust nähtub, et vaid 8,7 protsenti Facebooki kasutajatest esinevad seal valenime või pseudonüümi alt).
Ka paljud USA meediaväljaanded on viimasel paaril aastal hakanud anonüümse kommenteerimise võimaluse pakkumisest loobuma. Arthur Polanski (2014) analüüsist näitab, et ligi pooled (48,9 protsenti) 137st USA suurimast ajalehest (päevane tiraaž 50 000 või enam) ei võimalda oma võrguväljaandes anonüümselt artiklite kommenteerimist. Kommentaariumid puuduvad sootuks 9,4 protsendil suurimal USA ajalehel.
Eeltoodust nähtub, et anonüümselt uudiste kommenteerimise võimalusest on saanud pigem erandlik nähtus. Kindlasti ei ole tegemist vääramatu inimõigusega, nagu paljud praegu Postimehe otsuse valguses püüavad näidata.
Sõnavabadust ei püüa meilt keegi võtta – enda nime all arvamust avaldada ja päevakahalistes diskussioonides kaasa lüüa saab huvi korral endiselt igaüks. Oma sõnade eest vastutuse võtmine eeldab muidugi teatavat julgust. Kas seda just kõigil 155 000 (AEF uuringu andmed, 2014) kommentaare kirjutaval internetikasutajal jagub, on juba iseküsimus.
Samas ei tohiks meediaväljaannete otsuseid anonüümsed kommentaariumid sulgeda siiski võtta kui meediaorganisatsioonide märterlikku ristiretke õilsama, võrdsema ja õiglasema ühiskonna arengu hüvanguks. Suurte ideaalide poole püüdlemise ja missioonitundele rõhumise kõrval ei tohiks kindlasti unustada selle sammu puhtmajandusliku külge – kommentaariumite modereerimiskuludelt kokku hoitavat raha.
Selleks, et Postimehe tehtud otsust mõista, tuleks ehk pisut laiemalt vaadelda meediaväljaannete kommentaariumite modereerimise konteksti. Ühest küljest on iga meediaväljaande eesmärk ja huvi pakkuda inimestele võimalust päevakajalistel ja ühiskonnas olulistel teemadel kaasa mõelda, enda arvamust ja meelsust avaldada. Teisalt peavad kõik väljaanded hea seisma selle eest, et kommentaariumis toimuvad arutelud oleksid kooskõlas seaduste ning organisatsiooni enda väärtuste ning missiooniga.
Kommenaatriumi «puhtuse» hoidmiseks on järelikult kaks teed – 1) kas modereerida kõiki kommentaare, enne kui need avaldatakse; või 2) modereerida kommentaare peale avaldamist. Mõlemad praktikad eeldavad vägagi ulatuslikke ajalisi ja rahalisi ressursse. Olgugi et Eesti Meedia juhatuse esimees Sven Nuutmann rõhutas «Vikerhommikule» antud usutluses, et Postimehe jaoks võib anonüümse kommentaariumi sulgemise näol olla tegemist kahjumliku otsusega, kuna see võib kaasa tuua lugejaarvude vähenemise, hoitakse kindlasti kokku muidu kommentaariumi modereerimisele kulutatud rahalt.
Olgu kuidas on, anonüümsete kommentaaride keelustamisega võtab Postimees kasutusele juba arvukates maailma meediaorganisatsioonides käibivad toimimispraktikad. Me muidu ju alati kangesti tahame edumeelsetele ja innovaatilistele Põhjamaadele ning Lääne-Euroopale järele jõuda; selles küsimuses oleme nüüd jõudnud. Näib, et piiramatu kauboivabaduse aeg kommentaariumites hakkab tõesti lõpuks ometi mööda saama!
Andra Siibak on kaitsnud filosoofiateaduste doktorikraadi meedia ja kommunikatsiooni erialal Tartu ülikoolis ning tegelenud sotsiaalmeediat puudutava temaatika uurimisega enam kui kümme aastat. Praegu töötab Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudis meediauuringute vanemteadurina.
/nginx/o/2019/09/22/12584441t1h3407.jpg)