Allar Jõks, Carri Ginter: 2016 – eestlase piitsaga kasvatamise aasta

Soraineni vandeadvokaadid ja partnerid Allar Jõks ja Carri Ginter. Foto: Kadi Kotka

Inimestes mõtlemisvõime ja vastutustunde arendamise asemel püüame õigusloomes tihti edasi liikuda hoopis keelde ja käske jagades. Tänavu valitaval riigipeal on ees lai tööpõld ühiskondliku liidrina, kirjutavad vandeadvokaadid Allar Jõks ja Carri Ginter.

Eestlaste kohta millegi hea ütlemine nõuab praegusajal julgust. Selline mulje jääb eestlase eurooplaseks kasvatamise käiku jälgides.

Meie ei karda tunnustada riigivõimu kandjaid, kui selleks mõnikord põhjust antakse. Kooskõlastamisele saadeti haldusreformi eelnõu, mida on oodatud nagu Godot’d. Majandus- ja taristuminister on loobunud riigikogu liikmeid riigiettevõtte nõukogusse nimetamast. Keelati maksuseaduste muudatuste jõustamine kiiremini kui kuue kuuga. Riigikogu võttis vastu väikeettevõtja aruandekohustust kergendava seaduse ja lihtsustas väikeettevõtjatel väärtpaberitega börsil kauplemist.

Seadusloome näitas pisteliselt lausa paranemise märke. Justiitsministeerium on õigusloome ohjeldamise raames pilbasteks lasknud läbimõtlemata algatused ja takistanud seeläbi värdseaduste sündi.

Tagatipuks moodustas riigikogu väikeettevõtjate toetusrühma, mille eesmärk on toetada ja kaitsta väikeettevõtjate huve ning seista ettevõtlust soosiva majanduskeskkonna eest. Viimast silmas pidades ei olegi ehk lihtsameelne loota, et valitsuse majanduspoliitika lisaks tulude ümberjagamisele panustab soosiva ettevõtluskeskkonna kujundamisse.

Eelmine aasta oli valimiste aasta. See selgitab, miks valimistest möödunud üheksa kuuga lõi valimislubaduste raskuse all kõikuma koalitsioonilepingus uhkelt seatud eesmärk lähtuda seaduste loomisel hea õigusloome tavast. Hea õigusloome tähendab ka truudust põhimõttele, et rangeid lahendusi kasutatakse ainult siis, kui leebemad ei anna oodatud tulemust.

Selleks et järgmisel aastal ei peaks paha õigusloome näiteid kokku võtma kolme S-iga – sõnamurdlik, sihitu ja silmakirjalik –, tuleb õiguseloomist ja tõlgitsemist kaitsta pelgalt usul või veendumusel tuginevate otsustajate eest.

Juuni keskel surus riigikogu enamus kobarseadusena läbi ulatuslikud maksutõusud. Lühikese aja jooksul teist korda valitsus sõi sõnamurdlikult lubadust aktsiiside tõstmisel järgida kokkulepitud tempot. Majutusasutuste käibemaksutõusu mõjud jäid hindamata, nagu ka see, kui suur osa meie maksulaekumistest seondub põhjanaabritest turistide tarbimisharjumustega. Ehk püüdis vihjeid anda samal päeval Postimehe võrguväljaandes avaldatud uudis, et uuringu tulemusena on soomlaste seksiisu kahanenud?

Äramärkimist väärib eksperiment firmaautode käibemaksustamisega, mis ei toonud loodetud tulemust. Jällegi otsiti silmakirjalikult ettevõtjate käitumise suunamise ettekäändel eelarvelisi lisavahendeid. Kui soov oleks olnud muuta hoiakuid ühiskonnas, tulnuks näidata eeskuju ja sarnaselt maksustada ka riigikogu liikmete autode kasutamine.

Uuest aastast soovib valitsus suurendada kordades erinevaid trahve [valitsus otsustas, et 1. märtsist on väärteotrahvide eest ette nähtud arvestuslik päevamäära ühik, mis praegu on 4 eurot, saab olema 8 eurot - toim]. Üldsusele tundub mõte ahvatlev – kes on pättide karistamise vastu? Kuid kas rangeim karistus annab alati parima tulemuse?

Soov elatustaset mittearvestavate ülikõrgete trahvidega käitumist muuta on nagu lapse kasvatamine piitsaga. Seda lubavad endale ainult need vanemad, kes on kergemate vahendite suhtes lootuse kaotanud.

Täna ütleme nutikalt «porgand põske ei punnita» ja teeme oma panused inimeste mõtlemisvõimele ja vastutustundele. Selle suhtumisega on otseses vastuolus mõte suhkru- ja rasvamaksu kehtestamisest. Tuleviku lapsed ei vaja paragrahvi teadmaks, et «kaalikas kanni ei kasvata».

Raskused eurooplasteks kasvatamisel ei ole uus nähtus. Nii oli Peeter I sunnitud kehtestama habememaksu, et kangekaelseid härrasid kiiremini tsiviliseerida. Ühiskonnas vahepeal toimunud muudatused annavad alust arvata, et habeme kandmist enam ebaeuroopalikuks ei loeta.

Kuigi põhiseadus sõnaselgelt ei keela rumalaid otsuseid, tuleb sellised ideed lasta läbi peenhäälestatud terve mõistuse filtri.

Läbimõtlemata üleregulatsioonide puhul on tihti raske mõista, kas tegemist on naljaga või mitte. Miks kirjutas Maalehe rubriik «Naeris», et tanklates keelatakse bensiinimüük, kuna bensiin on kaup, mille ostmise järel võib sattuda liiklusõnnetusse? Humoristid üritasid asjaga seotud ametnikele anda vihje, et ka poodi alkoholi järele minnakse sõiduautoga. Paistab, et tulemuseta.

Selmet parandada alkoholiseaduse eelnõu, mille eesmärk vähendada alkoholitarbimisega kaasnevat pahelist mõju on üllas, tellis ministeerium avaliku arvamuse uuringu, kus paluti väljendada oma suhtumist konkreetsetesse ettepanekutesse alkoholireklaami ja -müügi piiramiseks. Loomulikult pooldas valdav osa küsitletuid kõiki piiranguid. Nimetatu julgustas ministeeriumi eelnõuga uuele ringile minema.

Avaliku arvamuse uuringutele tuginev õiguseloomine on ohtlik tee. Sama ettenähtav oleks küsitluse tulemus näiteks küsimuses, kas makse peaks oluliselt vähendama. Kuidas suhtuks ministeerium sellesse, kui avaliku arvamuse uuringut kasutataks kooseluseaduse rakendusaktide vajalikkuse üle otsustamisel?

Avalik ruum oli tiine manitsustest olla eurooplane ja olla sallivam. Sõna «salliv» muutus sõna «euroopalik» sünonüümiks. Mart Laarilt sõnu laenates – kui sa ikka nii kõvasti sallid, et oled valmis ära kägistama kõik need, kes ei salli, siis on tulemus sama. (PM 31.12.15)

Euroopaliku kultuuri osaks on nii õigus toetada kui ka õigus olla vastu samasooliste kooselu registreerimisele. Samuti õigus tunda hirmu seoses piiritu põgenike sisserändega või väljendada neile kaastunnet ja valmidust nende vastuvõtuks. Samamoodi kaitseb sõnavabadus «Tujurikkuja» õigust kõike eelmainitut naeruvääristada, isegi kui pila meile ei meeldi. Euroopasse ei peaks aga kuuluma need, kes oma väljendusvabadust vägivallaga ellu viivad – pagulaskeskusi ründavad või homoparaadi kividega loobivad. Enne sildistama asumist tasub need piirid lahti mõtestada.

Siltide kleepimine peegeldub ka Eesti õigusmaastikult. Enam ei suudeta eristada vastust õigusteoreetilisele küsimusele, millistel tingimustel jõustub kooseluseadus, sellest, kas arvaja toetab või ei toeta kooseluseadust. Mitte sellest, kuidas põhiseadus seaduse jõustumist reguleerib. 

Olulist hulka kodanikke vaevab küsimus, kas eurooplaseks saamise teel peame loobuma olemast eestlane. Professor Mati Heidmets on joonistanud kaks vastandlikku pilti unistuste Eestist – edasi Euroopasse ja tagasi Eestisse. (PM AK 12.12.15) Pingutused majutada nad taas ühte Eestisse on põhiseadusriigi tuleviku seisukohalt kriitiline.

Tugev on ühiskond, kus teistsuguse talumise kohustust peetakse inimeseks olemise osaks. Vaatamata sellele tuleb jaatada erinevate arvamuste õigust olla esindatud parlamendis ja avalikus mõtteruumis. Vastupidisel juhul võime saada äärmusliku valitsuse. Vaatame, mida meil on õppida Poolalt ja Ungarilt.

Lähenev presidendivalimise kampaania aitab otsida vastust küsimusele, miks on inimestel olnud raske samastuda poliitilise eliidi sõnumitega ja kuidas vähendada reljeefsete ja lihtsustatud seisukohtade atraktiivsust. Rahvas vajab liidrit, kes räägib veenvalt, samas keeles ja arutab läbi muret tekitavad teemad. Uus president peaks olema nõudlik valitsuse ja riigikogu suhtes. Põhiseadus ei takista rahva manitsemist ega valitsuse noomimist.

Valitava presidendi väljakutseks saab olema ühendada kahte vastandlikku pilti unistuste Eestist. Seejuures ei tohi unustada, et rahvas on ELi liitumisega nõustudes andnud mandaadi saada eurooplasteks, aga seda nõudega jääda samas eestlasteks.

Muidugi võib teha ka samamoodi ja mitte teisiti. Või paremini.

---

Autoritest. Allar Jõks on endine õiguskantsler, advokaadibüroo Sorainen partnerina on ta nõustanud Eesti kütusemüüjaid tanklakeelu küsimuses. Carri Ginter on Tartu Ülikooli Euroopa Liidu õiguse dotsent.

Toimetuselt. Artiklis on pärast avaldamist täpsustatud väärteotrahvide poliitika lõiku.