/nginx/o/2016/05/24/5429389t1hdf2f.jpg)
Kiidan heaks Postimehe otsuse lubada alates veebruarikuust kommenteerida vaid ainult selleks eelnevalt registreeritud kasutajatel. Mitte sellepärast, et ülemuste ees lipitseda ja pugeda, vaid sellepärast, et millestki sarnasest olen ise korduvalt unistanud.
Mulle on alati valmistanud nalja, kuidas mõned Eesti meediategelased üritavad kujutada anonüümseid kommentaare kui mingit fundamentaalset inimõigust ja sõnavabaduse ülimat ilmingut. Kui rahvas tuleb kokku arvamust avaldama, siis sünnib nende kollektiivsest ajusünteesist uut väärtust, väidavad nad. Justkui Vana-Kreeka linnriigi elanikud agoraal, arutamas tähtsaid riigiküsimusi võrdsete seas.
Kahjuks on kaheldav, kui palju saaks tänapäeva kontekstis kasutada tegusõna «arutama». Täpsem verb oleks enamikul juhtudel ehk «roojama». Vähemalt on kommentaaridest tõusev lehk piisav selleks, et lämmatada eos juba nii mõnigi potentsiaalne teisitiarvaja ning tema mõtted. Neid inimesi on kindlasti rohkem kui üks, kes just sel põhjusel ei julge avalikus ruumis sõna võtta. Kuigi võiks. Ja nii jääbki väärastunud mulje, mille järgi koosneb eesti rahvas peaasjalikult vandenõuteoreetikutest, kõikvõimalikest -foobidest ja ekrelastest.
Oleksin valmis maksma preemia mõne näite eest, kus selline «rahva hääl» on reaalselt midagi ära arutanud või korda saatnud. Olgu, möönan: võib-olla on tänu kommentaaridele leitud üles keegi kadunud inimene. Või on tehtud lõpp mõnele alatule ebaõiglusele, päästetud Lihtne Inimene Suure Süsteemi küüsist. Ent säärased õnnestumised on promill meres.
Needsamad meedianäod ei taha tegelikult avalikult tunnistada – mingisugune müütiline rahva vaba hääl ja sõnavabadus ei huvita neid karvavõrdki. Need on vaid ilusad ettekäänded selleks, et õigustada klikimajandust, seda tänapäeva meediale nii elutähtsat hapnikku.
Kui Eesti Päevaleht tegi kümmekond aastat tagasi otsuse muuta kommentaarid nimelisteks, oli tulemuseks tragikomöödia. Alles jäi paar üksikut püsiveidrikku, kes said omavahel virtuaalpeldiku kõlakambris möllata.
Elaksime me Sudaanis või Zimbabwes, oleks mõistagi teine lugu. Sellisel juhul kehtiks romantikute ideaal sajaprotsendiliselt. Väikene inimene kasutab türannia vastu võitlemiseks ainsat ahtakest kanalit, mis talle jäänud. Ent me elame Eestis ning meie riik on türanniast kaugel. Ka liberastlikust reformikommunistide türanniast, kui teatud segmendi kõnepruuki kasutada.
Vaikiv ajastu ei ole uuesti ligi hiilimas. Mitte keegi ei keela ju oma näo ja nimega tulla kõnelema juutidest, vabamüürlastest, Eesti rahva reeturitest ja sellest, kuidas valitsus omaenda inimesi põlgab. Ometi ei näe ma kätemerd.