/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)
Lääne tsivilisatsiooni hukust päästmiseks lõid keskpangad 2008-2009 vägagi kunstliku keskkonna, kus peamised intressimäärad tulistati nulli ning kui sellest ei piisanud, lükati käima eepiliste proportsioonidega rahatrükk. Selle sammuga lendas prügikasti paraku suur osa teadmisest ja kogemusest, mis maailmal tsüklitest, turgudest, riskist ja varaklasside omavahelistest seostest oli, kirjutab arvamusportaali kolumnist Peeter Koppel.
Kogenud varahaldur teab, et tema tegevuse edukus taandub varem või hiljem allokatsioonile – ehk sellele, millisesse varaklassi on suurem osa hallatavatest varadest paigutatud. Kogemus ja raamatutarkus ütlevad selgelt, et majandustsükli eri faasides toimivad (ehk toovad tootlust) eri varaklassid. Tähtis on vaid tsükli faasi murdepunktile enam-vähem (isegi mitte täpselt) pihta saada ning oledki olulisel hetkel varaklasse vahetades pikemas perspektiivis edukas.
Kui aktsiad ei toimi, toimivad võlakirjad. Ja loomulikult ka vastupidi. Vahepeal võib portfellile muidugi ka vürtsi lisada nii kinnisvara, toormete kui erakapitali (private equity) investeeringutega.
Selle kogemuse ja raamatutarkusega on aga üks väga suur probleem – nimelt Lääne tsivilisatsiooni hukust päästmiseks lõid keskpangad 2008-2009 vägagi kunstliku keskkonna, kus peamised intressimäärad tulistati nulli ning kui sellest ei piisanud, lükati käima eepiliste proportsioonidega rahatrükk. Selle sammuga lendas prügikasti paraku suur osa teadmisest ja kogemusest, mis maailmal tsüklitest, turgudest, riskist ja varaklasside omavahelistest seostest oli.
Selgeks sai reaalsus, et lõppnõudluse kasvuga on maailmas halvasti ning arenevad riigid polegi nii (kiirelt) arenevad, kui harjutud oldi.
Uus reaalsus (turgudel) oli varahindade inflatsioon. Kõik, mis sisaldas riski ja/või tootis rahavoogu, läks kaubaks. Alguses sellepärast, et sisse oli hindadesse hinnatud maailmalõpu lähedane stsenaarium. Pärast juba sellepärast, et investoritel puudus igasugune tahtmine n-ö raha (kui varaklassi) hoida. Seda kas siis intressi teenimise võimatuse või siis kartuse pärast, et ohjeldamatu rahatrükk tekitab ühel hetkel ka «päris» ehk tarbijahinna tasandi inflatsiooni.
Iga pidu aga saab ükskord otsa ning 2015 on aasta, mida võib pidada selle keskkonna lõpuks. Enamus tahaks ehk öelda, et seda sellepärast, et maailma olulisim keskpank USA Föderaalreserv hakkas maailma olulisima valuuta peamist intressimäära väga tasapisi ülespoole liigutama. Aga mitte ainult. Selgeks sai reaalsus, et lõppnõudluse kasvuga on maailmas halvasti ning arenevad riigid polegi nii (kiirelt) arenevad, kui harjutud oldi. Sellega seoses said pihta nii toormed kui arenevate riikidega seotud varad.
Need arenevad riigid, mis elasid toormeekspordist, olid sunnitud taas kord nentima, et oleks vist pidanud kõrgete hindade perioodil ka innovatsiooni investeerima. Praegu avastatakse end lihtsalt taas lootusetu ja vaesena. Lisaks sellele jõudis kätte ka aeg, kus nii mitmegi vara puhul muutus riski ja oodatava tootluse suhe pehmelt öeldes ebasoodsaks ning otseselt odavate (ostmiskõlbulise) varade nimekiri sisuliselt ammendus.
See kõik ei tähenda seda, et riskantsete varade hinnad laiemalt koledal kombel kukkuma hakkaks. See, et raha on oma akumulatsioonivahendi ja (pikaajalise) väärtuse mõõdu funktsiooni investori jaoks kaotanud, jääb paratamatuseks. Seda enam, et Euroopa ja Jaapani keskpangad jätkavad rahatrükiga.
Selle investori jaoks, kes oma piima ja leiba euros ostab, on riskivaba tootlus täna negatiivne ning soov tootlust teenida eeldab riski võtmist. Paraku tähendab ühe ajastu lõpp seda, et selle tootluseni jõudmine toimub edaspidi suurema volatiilsusega ning see tootlus võib jääda kesiseks.
Peeter Koppel on SEB panga privaatpanganduse strateeg. Ta on töötanud mitmel finantsturgudega seotud ametikohal, muu hulgas kaubelnud valuutade ja aktsiatega. Koppel õpib ka Estonian Business Schooli executive MBA programmis.
/nginx/o/2015/11/12/4694047t1ha659.png)