:format(webp)/nginx/o/2016/02/05/5015135t1heefe.jpg)
/nginx/o/2015/12/30/4840915t1haa5e.jpg)
Eestis tuleks olla enesekindlam, mitte võbiseda ja kõikvõimalikke asju karta. Vaja on rohkem mehemeelt ja julgust hullud ideed teoks teha, rääkis Mart Laar intervjuus Marti Aavikule.
Tellijale
Mart Laar aastalõpuintervjuus: ei tasu pehmoks muutuda
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
-Olete ajaloolase teelt läinud ilukirjaniku teele…
Ma üritaks ajaloo juurde tagasi tulla. Lõpetaks ilukirjaniku tee ära ja siis ajalukku tagasi.
-Kas ilukirjanduse juurde tulete ka tagasi?
Selles ma päris kindel ei ole. Kindlasti lõpetan «Sügissõja» ära. See ilmub vabariigi aastapäeval. Raamat on juba valmis ja läheb kohe trükki.
-Räägime nüüd Eesti ja Euroopa poliitikast. Eesti Panga nõukogu esimehena olete kindlasti väga hästi kursis eurotsoonis toimuvaga. Kui lähedal oli eurotsoon lagunemisele, kui Tsipras suvel Kreekas rahvahääletuse otsustas korraldada?
Eurotsoon polnud lagunemise äärel, kuid Kreeka minek oli ühel hetkel üsna reaalne. Hea, et niigi läks.
-Mis juhtus, et Tsipras pärast rahvahääletust kannapöörde tegi?
Nagu öeldakse, mõistus tuli pähe või mõnda teise kohta.
-Kui palju Eesti mõistuse tagasitulekule kaasa aitas?
Kindlasti mitte Eesti, vaid Euroopa koos. Kuna Eesti Pank on hoidnud üsna konservatiivset üldist hoiakut, siis vast mõnda inimest Kreekas on mõtlemises toetatud.
-Kas pagulaskriis veab Euroopat lahku või lõpuks rohkem kokku?
Alati ongi kaks teooriat. Üks on, et Euroopa areneb läbi kriiside. Võib ka ju nii olla, aga praegu küll tundub vastupidi. Kriisi tulek on näha olnud juba mõnda aega. Tegelikult on see aastakümnete poliitika tulemus – pole lahendatud kontrollimatu sisserände probleeme. Nüüd on tagajärjed lihtsalt näha.
Peaaegu kunagi ei muutu radikaalseks esimene sisserändajate põlvkond, vaid teine ja kolmas. Nemad ei mäleta enam, et need, kes tulid, olid hädas. Neile tundub, et neil pole nii hea elu, kui on põliselanikel, ja siis tekivadki konfliktid ning radikaliseerumine. Praegu on see väga ohtlik tendents, sest keegi ei tea täpselt, kui palju on Euroopas neid, kes on vabatahtlikena ISISe juures võidelnud ja tagasi tulnud.
-Kui 2011. aasta mais tuli Lampedusa saarele enam kui 35 000 immigranti Liibüast ja Tuneesiast, siis oli selge, et Itaalia ei suutnud nendega tegeleda, vaid viis nad lihtsalt Prantsusmaa piirile ja lehvitas: «Arrivederci!» Ilma igasuguse kokkuleppe ja reguleerimiseta. Miks EL ei suuda niisuguseid märke tõsiselt võtta ning liikmesriike distsiplineerida ja aidata, enne kui suur häda käes?