Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Emajõe Saadik: paavst Franciscus kui kultuurisõjas vaherahu sõlminud isepäine reformaator

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Paavst Franciscus | FOTO: Scanpix

Paavst Franciscuse sümboolsed žestid ja kultuurisõja doktriini hülgav retoorika on süstinud paljudesse lootust, et temast saab tõeline reformaator, kes viib Vatikani lõpuks 21. sajandisse, kirjutab Müürilehes Emajõe Saadik*.

Forbesi 2014. aasta maailma mõjuvõimsaimate inimeste tabelis on paavst Franciscus maailma liidrite Vladimir Putini, Barack Obama ja Xi Jinpingi järel neljandal ja ühtlasi kõrgeimal kohal, kus katoliku kiriku pea alates esimesest taolisest nimekirjast 2009. aastal olnud on. Kahtlemata on paavst kui formaalselt maailma rahvastikust kuuendiku vaimne juht äärmiselt oluline isik, kuid paavsti institutsiooni tähtsus ja arvamuslik jõud näib olevat omandanud viimaste aastate jooksul tähelepanuväärselt suurema autoriteedi ka mittekatoliiklaste ja mittekristlaste seas.

Franciscuse ootamatust populaarsusest laiemas avalikkuses annab tõestust näiteks tõsiasi, et popkultuuri kultusajakiri Rolling Stone on kirjutanud temast ainuüksi selle aastanumbri sees üle kümne korra, samas kui Franciscuse eelkäija Benedictus XVI jõudis oma pea kaheksa-aastase ametiaja jooksul ajakirja lehekülgedele vaid korra (märkuseks: vastava nupukese pealkiri oli „Pope Still a Douche”). Paavsti teemal pidas vajalikuks vestelda Madonna hiljutises intervjuus oma käimasolevast tuurist ja Russell Crowe ummistas Franciscuse Twitteri seina, kui palus fännidel aidata paavstil märgata säutsu, et soovib oma filmi „Noah” kirikuisale linastada.

Paavst poseerib noortega Püha Peetruse basiilikas.

Franciscus on külvanud oma lihtsuse, iseteadlikkuse ja iroonilise suhtumisega paavstivõimu traditsioonilisse pompoossusesse Vatikanis suurt segadust. Vatikani pressiesindaja Federico Lombardi on kirjeldanud oma äranägemise järgi kulgevat paavsti murelikul toonil, mis meenutab kangesti mõne nõutu lapsevanema oma, kelle võsuke on hakanud ühtäkki isepäisust üles näitama. Seekord ei ole aga ehmunud mitte ainult lähim perekonnaring, vaid närvis on kogu suguvõsa. Franciscuse kaks viimast eelkäijat Johannes Paulus II ja Benedictus XVI ei paistnud kunagi silma seda tüüpi isetegevuslikkusega. Franciscuse meediaimago on hakanud tema sõnade vabameelse tõlgendamise tõttu oma elu elama ning sotsiaalmeedia eufoorilised, hea maitse piiril mängivad käsitlused kirikupeast on samuti eelmistele paavstidele tundmatu katsumus.

Skandaalidest räsitud Vatikan

Ühe seletuse Franciscuse populaarsusele pakub välja katoliku preester ja National Catholic Reporteri vanemanalüütik Thomas J. Reese. Ta arvab, et nii Johannes Paulus II kui ka Benedictus XVI olid südames akadeemikud: olles õpetanud ülikoolides ja harjunud kuulma tudengitelt eksamil seda, millest nad loengus rääkisid, rakendasid nad taolist pedagoogilist meetodit ka kirikut juhtides. Johannes Paulus II, kuigi armastatud ja austatud, oli religioossetes küsimustes ootuspäraselt konservatiivne; tema mantlipärija Benedictus XVI ametiaega varjutas lihtsalt öeldes tõsiasi, et tema rigiidne ja ettekirjutav stiil mõjus nüüdisaja kontekstis arhailisena (näiteks kirjutas tulevane paavst 1986. aastal, siis veel Joseph Ratzingerina, et homoseksuaalsus on „sisemine moraalne kurjus”). Mõlema puhul on räägitud kultuurisõjast ehk paavstide püüdlustest juhtida järeleandmisi tegemata moraalselt kogu inimkonda eemale sellest, mida katoliku kiriku vaatepunktist võiks nimetada 21. sajandi kombelõtvuseks. Johannes Paulus II erakordne karisma kaalus usuleige avalikkuse jaoks tihti üles jäikuse moraaliküsimustes, kuid Benedictus XVI isiksusena eriliselt ei säranud ega suutnud seetõttu ka avalikkuse ja kiriku vahel osavalt laveerida.

Benedictus XVI aeg kirikupeana ei olnud lihtne. Segase ajalooga Vatikani pank sattus 2009. aastal rahapesuskandaaliga ebasoodsasse valgusesse, kuid see oli kõigest avapauk tema ametiaega varjutanud suurtele kriisidele. 2010. aasta – annus horribilis, nagu Benedictus XVI selle tabavalt ristis – möödus katoliku preestrite pedofiiliaskandaalide ja arvukate uurimiste tähe all. Järgnes VatiLeaks – konfidentsiaalsete dokumentide lekitamine pressile, mis paljastasid kirikuriigis toimuva korruptsiooni, võimuvõitlused ja väidetava homoseksuaalsete vaimulike võrgustiku. Vatikan vajus aina sügavamale sohu ning asi päädis Benedictus XVI tagasiastumisega 2013. aastal.

Ladina-Ameerikast pärit paavst Boliivias. Foto: Scanpix

Paavst Franciscuse, immigrandipere kasvandiku ja progressiivsema katoliikluse haru esindaja ametisse pühitsemine ajal, mil Vatikanis käärib ja Euroopa maadleb suurima immigratsioonikriisiga alates teisest maailmasõjast, näib vägisi märgiline. Vatikan vajas muudatusi ning Franciscus, eristudes oma tausta ja seisukohtadega selgelt kahest eelmisest paavstist, tundus olevat selle töö jaoks just õige mees. Thomas Reese on öelnud, et katoliku kirik on sümbolite kirik. Seetõttu on muutuste aimdus olnud õhus sellest hetkest peale, kui Franciscus verivärske paavstina traditsioonilise sarlakpunase paavstikeebita Peetri kiriku rõdule usklikke tervitama ilmus. Lisaks Franciscuse ebatraditsioonilisele jesuiidi taustale ja Ladina-Ameerika päritolule on ta asunud otsustavalt tegutsema Vatikani kriiside lahendamise ja kiriku nüüdisajastamise nimel ning näib, et suuremad leegid on sellega kustutatud.

Lõunapoolkera – kristluse uus kese

Katoliku kiriku ajaga kaasaskäimise kasvuvalud on kirjutatud osaliselt ajaloolise eurotsentrismi arvele, mis end praegu enam ei põhjenda. Pew Research Centeri statistika järgi elab 24% maailma kristlastest Ladina-Ameerikas – number, mille ületab vaid Euroopa 26%-ga. Põhja-Ameerikas elab kristlaste globaalsest koguarvust 12%. Kristlased moodustavad religioosse enamiku Ladina-Ameerikas 90%-ga, Põhja-Ameerikas määratleb end kristlastena 77% ja Euroopas 75% inimestest. Seejuures on huvitav, et USA 68 miljonist registreeritud katoliiklasest on kolmandik ladinaameeriklased, kuid kõigest 10% piiskoppidest ja olematu 7,5% preestritest on Ladina-Ameerika päritolu. Kuigi Euroopas ja USAs on kristlaste arv aina langemas, ei tähenda see sugugi ristiusu marginaliseerumist maailmas – ainuüksi Ladina-Ameerikas ja Aafrikas elab umbes miljard kristlast, mis moodustab maailma 2,2-miljardilisest kristlikust kogukonnast peaaegu poole.

Religioossel maastikul toimuvad globaalses plaanis suured muutused: ristiusu kese on nihkumas lõunapoolkerale, mida võimendab veelgi Aafrika rahvastiku hüppeline kasv. Alles Ladina-Ameerika päritolu mehe saamine paavstiks on selle tõsiasja esile tõstnud. Vatikani seisukohast on see kaval samm – leevendada kriise fookuse nihutamisega Euroopast eemale ning tuua haigusest tervenemiseks sisse värsket verd. Selline asjade käik võtab sihikule kaks probleemi korraga: ühelt poolt teadvustatakse kristlaskonna muutumist maailma mastaabis ja teisalt lahendatakse koduseid muresid.

Paavst on kommunist?

Franciscus on öelnud, et tema visioon katoliku kirikust on sarnane sõjahaiglaga, mis võtab vastu kõik haavatud. Selle nägemuse üheks manifestatsiooniks on katoliku kiriku ajaloolisest eurotsentrismist eemaldumine – näiteks moodustavad sel aastal Euroopa päritolu kardinalid esimest korda vähemuse. Lisaks peab Franciscus eriliselt oluliseks vaesuse küsimust, majandusliku imperialismiga võitlemist ja keskkonnaprobleeme. Kas kõlab tuttavalt? Küsimustele, kas paavst on ehk sotsiaaldemokraat, on ta diplomaatiliselt vastanud, et tema missioon on kiriku ja kristliku õpetuse oma ja ta ei lähtu ühestki poliitilisest teooriast. Publik ei paista aga taolise neutraalsusega rahulduvat – julgemad kriitikud on pidanud paavsti marksistiks, mõned lausa kommunistiks.

Olukorrast näivad olevat kõige enam häiritud parempoolsed parteid – nii need, kes senini agaralt kristlike väärtuste edendamise lipu alla on kogunenud, kui ka need, kes kirikuga ühiste konservatiivsete vaadete tõttu teatavat ühtekuuluvustunnet on tundnud. Euroopa kontekstis on ehedaim näide lõhestumisest polariseerumine pagulasküsimuses. Paavst tegi oma seisukoha teatavaks 2013. aasta suvel Lampedusas peetud kõnes, milles ta ärgitas kõiki kristlasi pidama silmas ligimesearmastuse printsiipi, ning rõhutas hiljutises kõnes USA kongressi ees universaalseid õigusi elule, vabadusele ja õnneotsinguile. Taolised seisukohad on pannud mitmed parempoolsed end ebamugavalt tundma.

Võib vaielda, et katoliku sotsiaaldoktriin on iseenesest vasakpoolse loomuga, ja kiriku roll nüüdses maailmas ongi heategevus ja kristliku ligimesearmastuse propageerimine ühiskonnas – seetõttu ei ole tõsiasi, et paavst põhjendab oma väidetavaid vasakpoolseid veendumusi kirikudoktriini järgimisega, midagi ebaloomulikku. Samuti ei ole paavsti sekkumine poliitilistesse küsimustesse midagi enneolematut – keskajal olid paavstil poliitilised huvid ja suur diplomaatiline võim. Johannes Paulus II oli eriti poolakatele kommunismivastases võitluses oluline sümbol ja tundis suurt huvi Ladina-Ameerika diktatuuririikides toimuva vastu.

Miks siis kostub parempoolsete parteide suunast hädakisa, justkui oleks neile varvastele astutud? Itaalias populaarsust koguva natsionalistliku suunitlusega Põhjaliiga juht Matteo Salvini on avalikult väljendanud, et paavst ei seisa itaallaste huvide eest, ja küsis provokatiivselt, kui palju pagulasi on Vatikan oma riiki vastu võtnud? USA senati keskkonnakomitee esimehe James Inhofe’i sõnul peaks paavst jääma enda ametikohustuste juurde ja laskma asjatundjatel oma tööd teha. Vabariiklaste ridades leidub teisigi, kelle arvates on paavsti seisukoht, et keskkonnaolude halvenemine on inimtegevuse tagajärg, kinnitamata teadusteooria lubamatu propageerimine.

Doktriini reformimine või „arenemine”?

Üks võimalik seletus parempoolsete valulikele reaktsioonidele on see, et kuni kiriku tegevus piirdub sotsiaalsfääriga või toetab nende poliitilisi huvisid, ei jääda üksteisele jalgu ja igaüks tegutseb rahumeelselt omal rindel. Demokraatia laienemine itta on lääne poliitilise mõjuvõimu kinnistumisele ainult kasulik ning seetõttu ei olnud Johannes Paulus II missiooni ja lääne poliitiliste huvide vahel konflikti. Paavst Franciscuse sõnavõtte imperialistliku majanduse vastu ja immigratsiooni pooldamise teemadel tõlgendavad mõned parempoolsed poliitikud omadele kaigaste kodaratesse loopimisena ja nad näivad pidavat seda reeturlikkuse märgiks.

Bangui Koudoukou mošee imaam Tidiani Moussa Naibi ja paavst Franciscus. Foto: Reuters/Scanpix

Niisiis on tekkinud olukord, kus paavst on ajanud tagajalgadele parempoolsed, kuid ei ole põhjendanud veel piisavalt laiema avalikkuse ootusi seoses kirikudoktriini reformimisega, et teenida näiteks liberaalide ja vasakpoolsete kindel toetus. Arvestatav osa nii positiivsetest kui ka negatiivsetest reaktsioonidest sünnib tegelikkuses tõsiasjast, et ei olda katoliku kiriku toimemehhanismiga kursis. Franciscuselt oodatakse (ja kardetakse) mägede liigutamist, kuid seejuures ei mõisteta tihti, kui kaugele paavsti käsi tegelikkuses ulatub ning kuivõrd on kirikudoktriin üleüldse muudetav.

Franciscust seostatakse küsimustega, mis puudutavad abielu annulleerimist, tsölibaati, aborti ja homoseksuaalsust. Nendest on näiteks tsölibaat kirikupraktika – see järgib inimeste sisseseatud tava, mitte jumalikku õpetust, ning on seega vähemalt teoorias reformidele avatud. Kirikudoktriiniga on asi keerulisem. Ametlikult ei ole isegi paavstil autoriteeti kirikudoktriini muuta, kuid seejuures võivad doktriinid aja jooksul „areneda”. Mida see täpselt tähendab ja kui kaugele võib algupärasest versioonist liikuda, on küllalt hägune. Siiski on selge, et paavstil ei ole vabadust kuulutada näiteks aborti või homoseksuaalsust katoliku tõdedega kooskõlas olevaks, ning paavsti „kes olen mina, et geisid hukka mõista?” on küllalt hea näide sellest, mida doktriini arenemine võib tähendada. Franciscus ei vaidle end nii väljendades vastu kiriku tõekspidamistele, vaid rõhutab kaastunde printsiipi – ta ei muuda mitte doktriini ennast, vaid oma suhtumist sellesse.

Kirik keset küla

Franciscuse katsed leida kuldne kesktee tänapäevase moraalirelativismi ja jäiga katoliku doktriini vahel on toonud kaasa süüdistusi, et paavst on saamatu ega tule doktriini reformimisega toime. Siinkohal oleks vast paslik küsida, kuivõrd on kiriku põhitõdede reformimine üleüldse Franciscuse eesmärk. Paavsti senist tegevust hinnates tundub, et pigem on sihiks kirikut universaalsemaks muuta ja loobuda kultuurisõja taktikast, millega püüti katoliku kiriku arusaamu intensiivselt ainuõige toimimisviisi pähe serveerida. Selle tagajärjena tekkis selge eristus: kes ei seisa Vatikaniga, on tema vastu. Franciscus on leebema suhtumisega kiriku õpetusse püüdnud seda eraldusjoont kui just mitte kustutada, siis vähem märgatavaks muuta.

Õhku jääb ometi küsimus, kas Franciscusele pandud ootused end tulevikus põhjendavad ja kas tema peaaegu kuldvasikalik positsioon meedias jääb püsima, kui esialgne vaimustus vaibub. Kuidas reageerib meedia siis, kui selgub, et Franciscus on kõigest hoolimata katoliku kiriku pea, kes nõustub üldjoontes kiriku õpetusega, mitte uljas revolutsionäär? Paavst, kutsudes avali kätega kiriku rüppe neid, kes seni kas Vatikani eurotsentrismi või konservatiivsuse tõttu tähelepanu alt kõrvale on jäänud, on maksnud avalikkuse heakskiidu võitmise eest parempoolsete vaikiva toetuse kaotamise hinda. Seejuures ei ole sugugi kindel, et liberaalsemate vaadete esindajate toetus püsima jääb. Franciscus tundub olevat jõudnud punkti, kus mõlemad pooled ootavad Vatikani suunast kinnitust, et paavst just nende maailmavaadet heaks kiidab. Mis saab edasi, sõltub suuresti sellest, kas Franciscus jätkab rahulikku lepitustaktikat, asub julgemalt reformima või loobub suurte muudatuste plaanidest täiesti.


*Emajõe Saadik on Tartu Ülikooli Rahvusvaheliste Suhete Ringi (RSR) liikmete loodud pseudonüüm, mille alt kirjutatakse ühisloominguna valmivaid välispoliitilisi teemasid käsitlevaid artikleid.

Tagasi üles