:format(webp)/nginx/o/2015/12/15/4800167t1h9704.jpg)
Kolumnist Olev Remsu kirjutas lennuka loo, kus kõrvutas kooseluseaduse vastaseid esimese öö õiguse kaitsjatega. Olgu kooseluseadusega, kuidas on, ent kirjeldatud kujul esimese öö õigust keskaegses Euroopas ei eksisteerinud, kirjutab ajaloomagister Kristjan Kaljusaar.
Oma mõtteavalduses Postimehe veergudel tuli Remsu välja ootamatu analoogiaga. Autor kirjeldas väidetavalt kunagi «esimese öö õigust» kaitsnud feodaale ning praegu rakendussätete järele ootava kooseluseaduse vastaseid konservatiive ideoloogiliselt sisuliselt samastena. Olgu kooseluseadusega, kuidas on, kuid lugedes Remsu mahlakaid kirjeldusi ius primae noctis'e kohta, ei saa ajaloolane mitte vaiki olla, kui kolumnist väidab: «Fakt jääb faktiks, esimese öö õigus eksisteeris, ja seda veel mitmel kujul.»
Ma ei söanda vaidlustada kõiki Remsu värvikaid näiteid erinevatest defloreerimistavadest igas maailma nurgas (kuigi paljudele neist peaks minu teada siiski mitmesuguseid vastuargumente leiduma, kuna tegu on müütidest pakatava teemaderingiga). Siiski julgen sõna võtta keskaegse Euroopa küsimuses, mille puhul valitseb ajaloolaste seas juba pikemat aega üldine konsensus, et «esimese öö õigus» (ius primae noctis või droit de seigneur, nagu see tavaliselt tuntud on) pole sel viisil, kuidas artikli autor seda kirjeldab, kunagi eksisteerinud. Sarnasele tavale ega praktikale ei leidu allikates kinnitust – film «Braveheart» pole teaduslik tõendusmaterjal.
Jah, pärisoristel talupoegadel oli abielludes enda maahärra ees tõepoolest teatavaid kohustusi, aga seda peamiselt erinevate maksude näol, olgu naturaalandamis või rahas. Neist koormistest on vast kõige tuntum prantsuse formariage, mida nõudis senjöör reeglina sisse siis, kui noorik mehelemineku tõttu maahärra valdustest minema kolis. Siiski ei sanktsioneerinud seadused ega tavad kunagi aadliku õigust astuda abielluva neiuga seksuaalvahekorda – seda ei Vana-Liivimaal ega ka kusagil mujal keskaegses Euroopas. Kuidas saanukski selline traditsioon olla valdav maailmas, mida juhtisid katoliku kiriku moraalinormid?
Kooseluseadus pole siinpuhul üldsegi teemaks: probleemiks on müütide esitamine vaidlustamatute faktide pähe.
Ajaloolased on veenvalt demonstreerinud, et «esimese öö õigus a la Remsu» on müüt, mis on konstrueeritud eeskätt valgustusaegse antifeodaalse poleemika ja 19. sajandi poliitpropaganda ning fantaasialennulise legendiloome võrestikule. Hoolimata sellest pajatab autor arvamusloos antud õigusest kui ajaloolisest tõsiasjast ja toetab väljamõeldud postulaadile oma lööklausete arsenali. Remsu retoorika võib sedaviisi küll efektselt mõjuda, aga on johtuvalt oma vigasest teoreetilisest vundamendist lõpuks ju täiesti sisutühi. Kooseluseadus pole siinpuhul üldsegi teemaks: probleemiks on müütide esitamine vaidlustamatute faktide pähe.
Igasugune tõe küsimus on ajaloos küll alati keeruline, kuid kui kolumnist esitleb teaduslikult kõigiti kummutatud fiktsiooni möödaniku reaalsusena, et seada seeläbi kujundatud fantaasia kõverpeegliks omaenda mõtteavaldustele, ei peaks selline vildakas sõnavõtt võib-olla täiesti kriitikavabalt leheveergudele jõudma. Faktid võiks siiski eksisteerida ka mujal kui ainuüksi kirjutaja arvamuses. Naljakal kombel on iroonia omamoodi kahekordne, sest teatud mõttes ei erinegi Olev Remsu tekst väga 18.–19. sajandi ideoloogide omadest, kus ius primae noctis'e müüti kunagi kujundati, et tühjast tuulest võetud seisukohadele kaalu lisada.