Kõnesolev ühekraadine tõus on praeguseks määratletud vähemalt 95-protsendilise tõenäosusega. Teisisõnu, mängida sellele, et tegelikult ei ole midagi muutunud, tähendab hasartmängu loodusega, võiduvõimalus on üks 20 vastu. 19 juhul 20st saabuvateks tagajärgedeks on targem valmistuda.
Selles kontekstis ei ole põhimõtteliselt vahet, kas muutusi on põhjustanud inimtegevus või on need osa kogu looduse keerukusest. Aga kui on olemas päris suur tõenäosus, et meie ise oleme probleemi allikad, on ju tark püüda oma käitumist muuta. Kui selgub siiski, et loodus meiega naljatab, oleme vähemalt saanud puhtama õhu ja südamerahu, et oleme teinud, mis suudame.
Energiajulgeolek kliimamuutuste vastu
Kuigi Eesti on üsna pisike täpp maailma kaardil, oleme ühed suurimad panustajad kasvuhoonegaaside lisandumisse ühe inimese kohta. Mis parata, meie argument on, et energiajulgeoleku eest tuleb maksta; ja seda teeme me põlevkivi põletamisel süsihappegaasi õhku paisates. Ainult et selle eest maksavad need kauged rahvad, kelle jalgealust meri sööb.
Õnneks oleme väikesearvuline rahvakild ning seetõttu on Eesti summaarne panus kasvuhoonegaaside tekitamisse siiski tagasihoidlik. Kui aga tahame olla vastutustundlikud, tuleb investeerida süsihappegaasi kinnipüüdmisse või tuumaenergiasse. Täielikult taastuvenergiale tuginemine ei tundu praegu reaalsena.
Ühekraadine temperatuuri tõus võib tunduda pisiasjana. Meil tähendab see veidi sandimat suusatalve ja vaid natuke soojemaid suvesid. Probleem on aga kogu Maa kliimasüsteemi inertsis. Isegi kui inimmõju kohe praegu taanduks möödunud sajandi alguse tasemele, tõuseb Maa temperatuur veel vähemalt poole kraadi võrra. Et inimmõju vähendamine võtab aega, on isegi meie kõigi väga mõistliku käitumise puhul eeldatav temperatuuri tõus kokku kaks kraadi. See on tase, mille puhul muutused jäävad inimkonna kui terviku jaoks mõistlikesse piiridesse. Väga kuumad piirkonnad ei muutu veel inimestele talumatuks ja mereäärsed maad suudavad kohastuda ookeani veetaseme tõusuga.