Hoolimata juba poolteise aasta möödumisest Viktor Janukovõtši režiimi kukutamisest on Ukraina alles muutuste tee alguses ning reaalsed muutused ei alga enne, kui riiki juhib uus põlvkond, kes pole üles kasvanud Nõukogude Liidus, ütleb Ukraina kreekakatoliku kiriku endine kirikupea kardinal Ljubomõr Gussar. Eksklusiivintervjuu Kiievis tegi Jaanus Piirsalu.
Üsna religioosses Ukrainas on 82-aastane Gussar üks kõige respekteeritumaid usutegelasi, keda küsitluste põhjal austab ja respekteerib tunduvalt rohkem inimesi, kui kuulub Ukraina kreekakatoliku kirikusse.
Tänavu sügisel koostas mõjukas Kiievi poliitikaajakiri Novoje Vremja nimekirja Ukraina olulisematest moraalsetest autoriteetidest. Küsitletud mitukümmend eksperti paigutasid Gussari selles nimekirjas esikohale.
45 aastat, pärast Teist maailmasõda kuni Ukraina iseseisvumiseni eksiilis elanud kardinal Ljubomõr Gussar loobus vabatahtlikult Ukraina kreekakatoliku kiriku juhtimisest neli aastat tagasi ning elab pärast seda tagasitõmbunult oma residentsis Kiievi külje all. Kuna ta on sama hästi kui pime, siis kodust lahkub ta harva, kuid Maidani-revolutsiooni ajal tegi ta erandi ning esines kümnetele tuhandetele protestijatele.
«Käituda tuleb nii, justkui kõik oleneks sinust. Palvetada aga nii, justkui sõltuks kõik jumalast,» lõpetas ta oma kõne, mille peale pühameest seni haudvaikuses kuulanud väljak maruliselt aplodeeris.
Ukrainas ei taha asjad kuidagi edeneda. Et mõista protsesse Ukrainas, mis on see oluline, millega me peaksime ukrainlaste puhul arvestama, mida nende eripärast teadma?
Tuleb teada Ukraina ajalugu vähemalt viimased 200 aastat. 18. sajandil oli meil kasakate riik, mille järel Ukraina jagati Poola kuninga ja Venemaa tsaari vahel. Jagati sisuliselt pikki Dnepri jõge. 18 sajandi lõpus Poola oli kuningriik omakorda jagatud nii, et Lääne-Ukrainast sai Austria-Ungari osa ning väga väike piirkond Loode-Ukrainas jäi Preisimaa alla.
Kogu Ida-Ukraina jäi endiselt Venemaa osaks. Ukrainlased polnud iseseisvad, vaid okupeeritud. See okupatsioon jättis oma jäljed, oma tulemused. Sellest hoolimata ei kaotanud Ukraina oma eneseteadvust kui iseseisvast rahvast. Sel ajal olid meil Ida-Ukrainas, Vene poolel, suured poeedid nagu Tarass Ševtšenko. (Suurema osa oma elust elas Sevtšenko siiski praeguse Venemaa territooriumil – J. P.) Minu silmis on ta suurim Ukraina poeet läbi aegade, tema on saanud ukrainlaste mentaliteedist, identiteedist paremini aru kui keegi teine.
Lääne-Ukraina oli kuni I maailmasõjani Austria-Ungari impeeriumi osa, kuid pärast sõda sai osaks Poola riigist. Nii jäi kuni II maailmasõjani. (Gussar on ise sündinud Lvivis 1933. aastal, kui see oli veel Poola linn – J. P.) Ma räägin seda selleks, et näidata, kui kaua meie inimesed pole olnud harjunud olema ja elama kui iseseisev riik. (Pärast I maailmasõda üritas Ukraina ka iseseisvaks saada, aga see ei õnnestunud, Ukraina rahvavabariik eksisteeris 1918–1921. – J. P.) Mõlemal pool püüdsid inimesed jääda iseendaks. Nõukogude poolel mitte just väga edukalt, sest kommunistid üritasid luua erilist nõukogude inimest. Kedagi, kes oleks riigi poolt täiesti kontrollitav.
Te teate seda isegi, Eesti on kõik selle samuti läbi käinud, kuigi veidi lühema aja jooksul. Õnneks ei olnud nad selles väga edukad, näiteks ei suutnud nad hävitada inimeste usu jumalasse, ei suutnud hävitada inimestes seda teadmist, et nad on ukrainlased. Ma ütleks nii, et nõukogude süsteem ei suutnud meid hingeliselt tappa, vaid ainult haavata.