Priit Salumaa: Tartu kui Eesti Silicon Valley

Priit Salumaa Foto: Erakogu

Mis see siis õige on, mis on teinud Tartust silmapaistva kasvupinnase edukatele ettevõtmistele ja, mis veel tähtsam – kuidas teha nii, et me seda kogemata ära ei rikuks, küsib Eesti suurima mobiiliarendaja Mooncascade kaasasutaja Priit Salumaa.

Sügis on Tartu jaoks hea olnud. Aasta ettevõtjaks valiti just Tartust alguse saanud ZeroTurnaroundi asutaja Jevgeni Kabanov. Siin asuva Eesti suurima mobiiliarendusettevõtte Mooncascade üks asutajatest Indrek Ulst pälvis aasta noorettevõtja tiitli ning Playtech pärjati aasta vastutustundliku ettevõttena. Sügisel avasime siin Garage48 HUBi ning isegi Tartu Muusikanädal tutvustab tänavu Tartut kui elust pulbitsevat tehnoloogiapealinna, kus väledamateis idufirmades saab külastada hoovikontserte, start-up hommikusööke ja music meets tech ettevõtmisi.

Ajal, mil Tartu paistab ilma tegevat nii kodu- kui ka välismeedias, võiks ehk korraks peatuda ja küsida: mis see siis õige on, mis Tartust edukatele ettevõtmistele niivõrd silmapaistva kasvupinnase on loonud? Ning mis veel tähtsam – kuidas teha nii, et me seda kogemata ära ei rikuks?

Ajude kapsamaa

Rääkides Tartust, ei saa üle ega ümber ülikoolist. Hoolimata sellest, et paljud IT tudengid jätavad kooli pooleli ja lähevad kohe tööle, on vähemalt 95 protsendil idufirmade asutajatest bakalaureusekraad. Ilmekas näide sellest on Jevgeni Kabanov. Ülikooli veebist võib lugeda, et kui Kabanov poleks Tartu ülikoolis õppides kokku juhtunud oma tulevase juhendaja, programmeerimiskeelte semantika professori Varmo Venega, ei oleks tema tarkvaraettevõtet ZeroTurnaround ka ilmselt sündinud.

Kuid hüppelauaks ei ole mitte ainult ülikool. Näiteks kunagisest Tartu Noorte Tehnikamajast (praegune Anne Noortekeskus) on välja kasvanud Skype’i esimene töötaja ning miljardiäri TransferWise asutaja Taavet Hinrikus, kõrgtehnoloogilise piirikaitsesüsteemi Defendec looja Tauri Tuubel, kahe särava IT-ettevõtte Fraktali ja Voog kaasasutaja Tõnu Runnel ning paljud teisedki tehnoloogiasektoris ilma tegevad inimesed. Minagi sain oma esimesed programmeerimistunnid ning inspiratsiooni hiljem ülikooli informaatikat õppima minna just sealt.

Arvestades, et Eestil pole peale metsa, põlevkivi ja magevee märkimisväärseid looduslikke ressursse, on meie ainukeseks eduvõimaluseks paljuräägitud teadmistepõhine majandus. Selline majandusmudel aga põhineb teadmisi ja tehnoloogiad valdavatel inimestel ja just inimestel mitmuses. Kui rääkida kas või statistikast, siis idufirmal, mille asutavad näiteks kaks inimest, on 30 protsenti suurem tõenäosus saada investeeringuid ning kolmekordne kliendibaasi kasvatamise šanss võrreldes ühe asutajaga ettevõttega.

Ülikool ja inimsõbralik elukeskkond on need, mis paljuski selliseid inimesi Tartusse toovad ja siin hoiavad.

Korilusest otse digiajastusse

Seejuures on selliste inimeste täispotentsiaali välja toomiseks ja kasutamiseks meil ka digitaalselt sobivaim keskkond – kogu riik hingab nn digirütmis. Meie e-residentsuse projekt on tõeliselt start-up’ilikult elluviidav riigitasandi ettevõtmine. Ka on meil Wall Street Journali andmetel idufirmasid ühe inimese kohta rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. 

See muidugi on pikaajalise töö tulemus. Eesti IT-sektorit on strateegiliselt arendatud alates 1996. aastast, kui Tiigrihüppe projektiga algust tehti. Selle raames suunati suuremahulised investeeringud arvutusvõimsuste suurendamisele ja andmesideühenduste arendamisele. Just tänu Tiigrihüppele suutsime mitmekümneaastast mahajäämust trotsidest n-ö otse vaskkaablist fiibrisse hüpata. Ning minusugused põnnid nägid oma esimest arvutiklassi.

Teine oluline aspekt, mis Eestit kindlasti teistest postsovetlikest riikidest eristab, on ühiskonna soosiv suhtumine idufirmadesse. 

Eelmisel aastal käisin Garage48 meeskonnaga Lvivis Ukrainas. Seal töötab enamik tarkvaraarendajaid Lääne ettevõtetele allhankeid tegevates suurtes firmades. Korporatsioonis ja mitte start-up’is töötamine on turvalisem ja sellega ühiskondlikult soositum valik. 

Selline suhtumine ei soodusta aga oma ettevõtete loomist ega kasvata julgust oma ideega maailma minna. Just innovaatilised ideed ning võime neid teostada on meiesuguse maavaravaese riigi jaoks nüüdisaegsest ja jätkusuutlikust majandusarengust lahutamatud.

Uue põlvkonna ettevõtjad

Selleks, et täna midagi maailmatasemel teha, ei pea kolima Londonisse või olema ilmtingimata kraadiga majandusteadustes. Vaadates ennast ja oma kaasaegseid noori ettevõtjaid, siis keegi neist pole 1990ndate kuldketiga Siberi rahaboss või raua-Robert, vaid, nagu Sten Tamkivi on osutanud, nad on pigem inimesed, kelle jaoks on olulised väärtused, keskkond ja kogukond. 

Me ei vaja poliitikutest sõpru või rikkaid vanemaid, vaid ideed ning, mis kõige tähtsam, teovõimet seda ellu viia. Me ei ehita endale maja Viimsisse või Ihastesse, vaid elame pigem Supilinnas või Kalamajas.

Lisaks pole tänapäevase ettevõtja eesmärk ainult kasumi maksimeerimine, vaid oma tegevusega ka ühiskonnale millegi tagasiandmine. Hea näide on GrabCAD-i looja ning projekti Eesti 2.0 vedaja Hardi Meybaum, kes kinkis kevadel 50 Eesti koolile 3D-printerid. Või «Teeme ära!», mille taga on olnud mitmed Eesti uuema aja ettevõtjad nagu Ahti Heinla.

Tähtsad otsused

Nii nagu töötajad ei otsusta enam ammu töökohta valides vaid palgasumma järgi, on ka elukeskkonnast saanud määrav faktor, mille põhjal inimesed oma tulevikuotsuseid langetavad.

Tartu kontekstis tähendab see nii tehnoloogiasektorisse uute töökohtade juurde tekitamist, inimsõbraliku avaliku ruumi säilitamist kui ka avalike teenuste kättesaadavuse tõstmist. 

Ettevõtjatel on vaja, et Tartul oleks normaalne lennuühendus. Samuti, et ülikooli IT-haridus oleks meile jätkuvalt lähedal – see tähendab kesklinnas, sest enamik Tartu start-up’e on Ülikooli tänaval, mida just sellepärast naljatlevalt Silicon Alleyks kutsutakse.

Nii nagu me peame säilitama ülikooli kohalolu Tartu linnapildis, peame strateegiliselt panustama Eestis ka laiemalt noorte huvitegevuse suurendamisesse – et meil oleks järelkasvu ja saaks tekkida järgmised Runnelid ja Hinrikused.

Siin on hea, teeme paremaks

Sellel, et Tartust on pärit nii palju värskeid ja edukaid idufirmasid, nagu Fortumo, ZeroTurnaround, Voog, Toggl, VitalFields või Plumbr, on oma põhjus. Meil on siin terve hulk ettevõtteid ja inimesi, kes paiknevad siin, aga tegutsevad globaalselt. Nad muudavad maailma, luues samal ajal töökohti ning väärtust kohalikul tasandil. 

Neile meeldib Tartus nagu ka mulle, sest siin on ülikool ja andekad inimesed, siin on, mida õhtuti teha ning kus käia, siin on mõnus ja hubane. Siin saab ennast teostada ning pere luua ja lapsi kasvatada.

Meie asi, ja meie all mõtlen inimesi, kes me Tartus elame, aga ka ülikooli, ettevõtjaid ja linnavõimu, on teha nii, et Tartu oleks koht, kus olla ja kuhu tulla. Kes teab, ehk tulla isegi Silicon Valleyst.