Kalev Sepp: maastike kaitsekorraldus vajab paindlikumat lähenemist

Professor Kalev Sepp Foto: Margus Ansu

Kaitsealade asustuse tühjenemine ja hõrenemine on traditsiooniliste maastike seisukohalt suur probleem. On reaalne oht, et kaitstavate objektide ja kohtade väärtus püsiasustuse kadumise tõttu kaob jäädavalt, kirjutab Eesti Maaülikooli professor Kalev Sepp.

2014. aasta novembris toimus Sydney’s VI kaitsealade maailmakongress. Rahvusvahelise looduskaitseliidu (IUCN) poolt korraldatud ülemaailmsed kokkusaamised said alguse 1962. aastal. Suurfoorumitel on tehtud kokkuvõtteid kaitsealade olukorrast maailmas ja on seatud loodushoiu uusi strateegilisi arengusuuniseid, keskendudes eelkõige kaitsekorraldusele kaitsealadel.

Kõige uuema 2014. aasta kaitsealade ülevaatest selgub, et maailmas on tänaseks päevaks moodustatud üle 200 000 kaitseala, mis hõlmavad 15,4 protsenti maismaast ja siseveekogudest ja 8,4 protsenti rannikumerest. Bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni kaitsealade katvuse eesmärk aastaks 2020, 17 maismaast ja 10 protsendini rannikumerest, on kindlasti praeguste arengutrendide taustal saavutatav.

Ava- ja plenaaristungitel Sydney kongress juubeldas, kuuldes erinevate regioonide ja riikide kaitsealade statistiliste näitajate edulugusid. Riikide delegatsioonide juhid kuulutasid kõnepuldist suure uhkusega uutest ulatuslikest merekaitsealade loomisest, millest mõni on pindalalt suurem kui Prantsusmaa või siis Hollandi suurustest uutest rahvusparkidest.

Vaatamata esimeste istungite eufooriale, kogunes päevade jooksul hulgaliselt murepilvi, mis seostusid nii kaitselade majandamise ja valitsemisega kui ka poliitiliste tagasilöökidega kaitselade kaitsekorralduse rahastamisel ja loodusväärtuste kaitsmisel.

Kaitsealade pindala ja arvu kiire kasv viimastel aastatel on mitmed valitsused pannud keerulisse olukorda. Kui heaolukasv on riigis pidurdumas, leiavad mitmed poliitikud süü olevat kaitsealadel, kus tavapärane majandamistegevus – maavarade kaevandamine või piiramatu kalastamine – on keelatud.

Majandussurvet ja poliitilist lühinägelikkust on pidanud taluma mitte ainult tavapärased kaitsealad, vaid ka UNESCO maailmapärandi objektid: ülekalastamine Suur Vallrahul või õlipalmi istanduste laienemine Sumatral Gunung Leuser rahvuspargis. Need ja mitmed teised probleemsed juhtumid leidsid kongressil laialdast tähelepanu.

Kui veel 30 aastat tagasi katsid kaitsealad keskmiselt vaid 3 protsenti riigi territooriumist, võis neid vaadata kui otsesest inimtegevusest puutumatuid alasid, kus valitses eelkõige Yellowstone’i rahvuspargist alguse saanud range kaitse. Tänaseks on kaitsealade osatähtsus mitmekordistunud ja riigi sotsiaal-majanduslik vastutus ja koormus on märkimisväärselt suurenenud.

Loodushoidjad vajavad uut lähenemist kaitsealade tõhusaks valitsemiseks ja uusi argumente dialoogiks ühiskonna ja poliitikutega. Poliitika kujundajatega tuleb osaliselt rääkida nendele arusaadavas keeles ja neid kõnetavate faktidega.

Kaitsealad ei ole üksnes elurikkuse säilitamise alad, kus hoitakse ohustatud liike ja haruldasi elupaikasid. Lisaks loodusväärtuste ja elurikkuse olemasolule pakuvad nad laialdaselt ökosüsteemiteenuseid, mis on heaolu ühiskonna olemasoluks ja arenemiseks vajalik alus.

Sydney kongressil ettekannetes oli rohkem kui kunagi varem majanduslikke termineid ja keerukaid analüüse – looduskapital, elurikkuse ja ökosüsteemiteenuste majandusväärtus jne. Rõhutati erasektori ja kohaliku kogukonna suuremat kaasamise vajadust.

Kas Eestimaa täitub kaitsealadega?

Mõned ringkonnad Eestis on süüdistanud loodushoidu ilmses laiutamises ja peavad kaitselade olemasolu mõnes piirkonnas, või ka kogu Eesti majanduse arengu põhiliseks piduriks. Enamasti ei ole kriitikud viitsinud endale selgeks teha loodushoiu arengu laiemat pilti Euroopas või on nad tõlgendanud Eesti kaitstavate loodusobjektide statistikat ühekülgselt neile sobivamas suunas.

Kaitsealade osatähtsuselt maismaal jääb Eesti oma umbes 19 protsendiga oluliselt alla Euroopa Liidus keskmisele (25 protsenti) ja riikide järjestuses jääb Eesti viimase kolmandiku piirimaile (Euroopa Keskkonnaagentuuri 2015. aasta ülevaade). Tõsi, kaitstud territooriumide pindala on viimasel tosinal aastal eelkõige seose Natura alade nimetamisega peaaegu kahekordistunud, kuid kaitselade arv (rahvuspark, looduskaitseala, maastikukaitseala, uuendamata kaitsekorraga ala) on tõusnud vaid 10 võrra (2005. a - 391 kaitseala ja 401 kaitseala 2014. aastal.

Parkide ja koosluste arv on selle perioodil hoopis viie võrra vähenenud – 2014. aastal ulatus see 538 (EELIS 2015). Mingit pöörast kasvu kaitsealade pindalas ja arvus ja Eestimaa täitumist kaitsealadega ei võimalda ennustada üksi andmekogu!

Kaitsealade kultuurmaastike elujõulisus

Sydney kongressi suuniste valguses vajab Eesti kaitsealade kaitsekorraldus, eriti kultuurmaastike osas, mitmekesisemat ja uuendatud lähenemist.

Aleks Lotman on kirjutanud, et Eestis on üldiselt omaks võetud looduslike ja poollooduslike koosluste kaitse eristamine. Esimesel juhul on eesmärk koosluse looduslik areng, teisel aga koosluse ilme ja liigilise koosseisu säilitamine või taastamine. Siia tuleks juurde lisada kultuurmaastike kaitse eristamine, mis ilma kohaliku kogukonna toetuseta ega püsielanike olemasoluta ei paista väga jätkusuutlik olema ei kaitsealal ega väljaspool.

Esimese sammuna on mõistlik lihtsate näidikute (rahvastiku andmed, eluruumide kasutus, elamuehitus) abil hinnata külade elujõulisust kaitsealadel. Vaatluse alla tuleks võtta eelkõige kaitseala piiranguvöönd, kus kaitse-eesmärgid seostuvad maastikuilmega, traditsioonilise maastiku või pärandmaastikuga.

Esimesed uuringutulemused näitavad, et kaitsealadega seotud piirangute mõju regionaalarengule Eestis ei ole seni olnud märkimisväärne. Ääremaastumisega seotud rahvastiku vähenemine ja – vananemine, suure osa maamajandusest moodustunud põllumajanduse järsk langus jm protsessid on kahtlemata olnud domineerivad põhjused. Samas pole piirangud kaitsealade elukeskkonna atraktiivsusele mõjunud negatiivselt.

Elujõulisuse indeksi alusel võib öelda, et 30 protsendil kaitsealadel asuvatest asulatest on tühjenemise ja sealt tuleneva võsastumise risk suur, osad külad ongi juba püsiasustuseta. Milline on nende kaitselade kultuurmaastike tegelik olukord ja milline on kohalike elanike meelestatus loodushoiu suhtes, peab näitama edasine analüüs.

Kui kultuurmaastike ulatuslik hääbumine kaitsealadel leiab kinnitust, tuleb leida meetmeid nende säilitamiseks või taastamiseks. Kui ideid ja vahendeid napib, tuleb teha otsus kaitseala piiride ja kaitse-eesmärkide muutmiseks.

Edaspidi oleks mõistlik võimalikult varajases staadiumis välja selgitada alad, kus kultuurmaastiku hääbumise risk on suur ja võtta kasutusele ennetavad abinõud. Loodushoiu ja kohalike jaoks parimad meetmed peavad selguma avalike arutelude käigus. Siin kohal vaid mõned ideed, mille üle võiks algatada arutelu:

1) Vähendada ehituspiiranguid rahvusparkides ja maastikukaitsealade piiranguvööndites demograafilises mõttes probleemsetes asulates, v.a. kruntide ja eluhoonete suuruse osas (vältimaks suvituskohtade teket) ning arvestades võimalusel ajaloolist asustust.

2) Kaasata kohalik elanikkond aktiivselt kultuurmaastike taastamisse ja maastikuhooldusse.

3) Soodustada väikepõllumajanduslike tootmisvormide laienemist kaitsealustes asulates.

4) Aktiivse meetmena saaks korraldada arhitektuurikonkursse individuaalsetesse miljöödesse sobivate hoonete rajamiseks.

5) Rakendada kaitsealade sotsiaal-majandusliku elujõulisuse hindamise metoodikat, et välja selgitada väärtuslike kultuurmaastike hoolduspotentsiaal.

Kultuurmaastike säilitamine ja taastamine vajab kohapõhist lähenemist ja uusi lahendusi. Kohaliku kogukonna kaasamine ja osalemine on kultuurmaastike säilitamisel ja taastamisel on esmatähtis ning see peaks tagama kultuurmaastiku kestvuse.