Jari Pärgma: kurtide juurdepääs kõrgharidusele sõltub rahakotist

Jari Pärgma Foto: Margus Ansu

17. november on rahvusvaheline õppurite päev, mille raames pööratakse tähelepanu hariduse kvaliteedile ning perspektiivsetele arenguvõimalustele. Eesti kõrgkoolides tudeerib ligikaudu 10 kuulmispuudega tudengit, kelle eesmärk on omandada kvaliteetne kõrgharidus. Kuid kas ja millisel määral toetab riik erivajadustega tudengite ligipääsu kõrgharidusele, kirjutab Euroopa Kurtide Noorte Organisatsiooni juhatuse liige ja Tartu Ülikooli eestikeelse viipekeeletõlgi eriala tudeng Jari Pärgma.

Olen aastaid tegelenud viipekeelsete kurtide tudengite probleemidega ning rääkinud erivajaduse olemusest. Minu arvates on kurtusel kaks lähenemisviisi- meditsiiniline ja sotsiaalne.

Meditsiiniline lähenemine rõhutab pigem kehalisi näitajaid, pööratakse tähelepanu eelkõige suulise kõne omandamisele - selle käigus kasutavad kuulmispuudega inimesed vähem või mitte üldse suhtluskeelena viipekeelt. Ehk antud käsitlus püüab muuta kuulmislangusega isikut võimalikult sarnaseks kuuljaga.

Sotsiaalse lähenemise puhul on kriteeriumiks inimese enda hinnang. Siin käsitletakse kuulmispuudega inimesi pigem keelelise-kultuurilise vähemusrühmana. Nende jaoks on oluline oma traditsioonide, ajaloo, kogukondliku tegevuse ja ka oma keele - viipekeele - olemasolu. See käsitlus ei rõhu niivõrd sellele, mis on puudu - kuulmine- vaid sellele, mis on olemas.

Raske kuulmispuudega tudengil on võimalus taotleda riigilt erivajaduse stipendiumi, millel suurus on 510 eurot kuus, viipekeelsed - raske kuulmispuudega - tudengid kasutavad peamiselt kogu stipendiumi tõlketeenusele. Selle summa põhjal võib tunduda, et stipendiumi suurus on piisav, kuid kas ikka on?

Kui õpingutõlge akadeemilise tunni kohta maksab 26 eurot ning jagades see 510 euroga, siis on näha, et stipendium võimaldab tasuda vaid 20 akadeemilise tunni eest. 510-eurose stipendiumiga saab õpingutõlke tagada umbes 1-2 nädalaks, seda sõltuvalt tudengi õppekavast. Kui tõlketeenuse jaoks on raha otsa saanud, siis peavad tudengid ise muretsema, kuidas loengutes osaleda. Ehk teisisõnu- kuulmispuudega tudengite juurdepääs kõrgharidusele sõltub otseselt nende majanduslikust seisust ehk on justkui rikaste privileeg.

Mis takistab tudengitel kõrgharidust omandada?

Põhjus on lihtne, riigi koostöö Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooniga (EKNO) pole piisav. EKNO on korraldanud viipekeelsetele kurtidele ümarlaudu, koosolekuid, koostanud uurimustöid ja viinud läbi küsitlusi. EKNO teab läbi ja lõhki viipekeelsete kurtide tudengite vajadustest, paraku pole haridusministeerium pidanud oluliseks koostööd kuulmispuudega tudengite kõrghariduse juurdepääsus suurendamiseks. Isegi ajal, kui toimus kõrgharidusereform.

Kummaline on see, et kõrgharidusreformis otsustati kurtide eest, ilma nende käest küsimata ning haridusministeerium pani viipekeelsed kurdid ühe erivajadusega inimeste potti, millel vajadused võivad erineda seinast-seina. Kõrgharidusereformi otsused ei olnud viipekeelsete kurtidele jaoks positiivsed. Miks?

Otsustati, et uues ja kehtivas süsteemis tudeng ei pea õppekoha eest tasu maksma, kui suudab tasuta õppekoha tingimuse, 30 EAPd, täita. Samas jääb kurt ilma vajaduspõhisest õppetoetusest, kui ei suuda 30 EAPd täita. Selline otsus ei ole loogiline kurtide jaoks.

Lisaks on küsimus, miks on erivajadusega stipendiumi suurus 510 eurot. Millise analüüsi põhjal leiti, et taoline toetussumma võimaldab kuulmispuudega tudengil ülikoolis hakkama saada?

Meile öeldakse tihti, et puuduvad ressursid võrdse kommunikatsiooni tagamiseks. Raha on olemas, kuid riigil puudub plaan, kuidas luua toimiv tugisüsteem kuulmispuudega noorte hariduse omandamiseks. See on süsteemitus.

Tõsi, kurt saab rohkem toetust kui liikumis- või nägemispuudega inimene, aga see ei ole parandanud hetkel olemasolevat sotsiaalset probleemi. Hea näide Tallinna Ülikoolist, kus kõrgkoolis on loodud tingimused liikumispuudega inimestele, kuid jätkuvalt on kurtide õpivõimalused peaaegu olematud.

Millised muutused, regulatsioonid soodustaksid erivajadustega tudengitel kõrgharidusele juurdepääsemist?

Esmalt on muidugi oluline koostöö nii riigi kui ka Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni vahel- tahe ning koostöövalmidus aitavad probleemi adekvaatselt selgitada ja mõista, seejärel leida sellele mõistlik lahendus, mis tagaks kõikidele kuulmispuudega inimestele paremaid võimalusi kõrghariduse omandamiseks.

Aga mida tuleb muuta?

Esmalt tuleb üle vaadata rahastamissüsteem: erivajaduse stipendiumi summa ei peaks olema fikseeritud iga kuu vaid semestri kohta. See kergendaks oluliselt rahakasutamisvõimaluste selgemat planeerimist.

Teisalt vajab lahendamist probleem, kus riik ei taga kommunikatsioonivõimalusi õpingute jooksul. Hetkel ei pea kuulmispuudega tudeng maksma täiskoormusel õppides sooritamata jäänud EAPde kulusid (kõrgharidusreformis on sõnastatud kohustus läbida aastas 60 EAP selleks, et õppida täiskoormusel tasuta riiklikul kohal). Mõistagi on tegemist riigipoolse vastutulekuga ning see on väga positiivne, kuid tuleb mõista, et sooritamata EAPd ei ole mitte selle pärast, nagu kuulmispuudega tudeng oleks teistest rumalam vaid sellest, et neil puudub ressurss vajalike kommunikatsioonide ostmiseks õpinguperioodi vältel.

Ning kolmandaks tuleb senisest enam teha koostööd riigi- ülikoolide- kuulmispuudega tudengite vahel. Süsteemi kergendaks ning looks paremad tingimused teadmine, et riik finantseerib otse kõrgkoolidele tõlketeenuse osutamise tasud. Ühtlasi tooks see endaga kaasa ülikooli ning kurtide tudengite koostöö õpingute planeerimises ja tõlketeenuse korraldamises- kõrghariduse omandamise juurdepääsu tagamine on siiski osapoolte ühine huvi, mitte tudengi üksiküritus.

Näen, et nende otsuste taga on jõud muuta kurtide kogukonna jaoks kõrghariduse omandamine kergemaks. Ühel momendil tõstatub sotsiaalfilosoofiline küsimus: kas riigi huvides on toetada kurtide kõrghariduse omandamist, et nad saaksid olla tööturul konkurentsivõimelisemad partnerid ja tuua lisandväärtust riigile või jätta kõrghariduse omandamine kurtide eralõbuks, millest ei võida kumbki osapool. Loodan siiralt, et ühise koostöö najal suudame luua uusi lisandväärtusi Eesti ühiskonnas.