Sama hämmastav on see, kuidas paanika on nakkav. Kuidas toimida, kui kuuled pauke, inimeste kiljumist ja aina lähenevat sammude madinat? Kõik paar päeva pärast seda, kui terroristide kuulid tapsid vaid mõne tänava kaugusel ligi poolteistsada inimest.
Loomulikult alistud hirmule. Lähed vooluga kaasa. Mis siis, et tead: avalik ruum on relvastatud mundrimeestest pungil ja pikne tõenäoliselt kaks korda samasse kohta ei löö. Ikka jooksed. Jooksed ja tunned adrenaliini kõrvus kohisemas. Kui äkki päriselt tulistavadki…
Veelgi hämmastavam on, kuidas sellised hetked inimesi ühendavad. «Tulge muidugi sisse,» kutsub keegi trepikoja ukse avanud pariislane hirmunud varjupaigaotsijaid. Need konutavad esmalt all liftiukse juures, seejärel põgenevad igaks juhuks kõige kõrgemale, neljandale korrusele. Kus avaneb omakorda uks ja keegi noor prantslane laseb nad oma korterisse. Korterisse, mille kuuüür on kindlasti rohkem kui kaks Eesti keskmist palka kokku panduna. Ent prantslane sellest ei hooli – ta lukustab ukse, pakub kõigile vett ja rahustab. Kõik on korras, ohtu ei ole. Ligi viisteist hirmunud võhivõõrast – prantslased ja üks eestlane – samal ajal tema toa põrandal kükitamas, mobiile näppimas ja uudiseid ootamas.
Mis siis, et tead: pikne tõenäoliselt kaks korda samasse kohta ei löö. Ikka jooksed. Jooksed ja tunned adrenaliini kõrvus kohisemas.
Hämmastav on ka, et nõnda tärkab lootus inimese põhiolemuse headuse suhtes. Et meie liigi pärisosaks polegi ainult üksteist tappa; olla rumalad, küündimatud ja lühinägelikud. Et on mingi ühine tase, mida mõistavad kõik, hoolimata rahvusest.