Marju Kõivupuu: maastik ja pärimus

Marju Kõivupuu. Foto: Arvo Meeks / Lõuna-Eesti Postimees

Maastiku ja pärimuse suhete uurimine on tänapäeva Eestis üks trenditeemasid, millega tegeleb palju huvigruppe, kes koguvad suulist ajalugu, kohapärimust, väärtustavad ja publitseerivad kohapärimust kajastavaid tekste, tegelevad omausu (taas)elustamise ja palju muuga, kirjutab Tallinna Ülikooli maastiku ja kultuuri keskuse vanemteadur Marju Kõivupuu.

Lisaks suulisele ja varasemate põlvede poolt kirja pandud pärimusele ning sotsiaalsete kogukondade tegevusele vahendab ja kinnistab tänapäeval nii kõnelev, kirjutav kui ka elektrooniline meedia maastiku ja pärimusega seonduvat: kohapärimust, maastiku sakraliseerimisega seotud praktikaid (näiteks andide viimine pühapaikadesse, hinge- või mälestusristi lõikamine puuse Kagu-Eestis jpm).

Kohapärimust kui osa suulisest pärimusest on võimalik siduda väga erinevate paikadega maastikul. Kohapärimuse hulka kuuluvad nii rahvusvaheliste motiivide kui ka lokaalse levikuga (koha)muistendid, mida paljudel juhtudel on räägitud kui tõestisündinud lugusid, samuti uskumused ja kombekirjeldused ning ajalooline pärimus, inimeste isiklikud mälestused jms.

Kohapärimust kui inimese ja paiga seotust osundavat pärimusliiki on väärtustatud peamiselt paikkondlikku identiteeti loova ja toetava aspekti tõttu (Kindel 2005), vähem pööratakse tähelepanu kohamuistendites leiduvate motiivide rahvusvahelisusele ja kohapärimuse dünaamikale.

Ka maastikuga seotud pärimus ulatub ajas ja ruumis määratult kaugemale või sügavamale (loodus)teadusliku geograafia tuumast ning geograafide poolt süstematiseeritud geograafilistest teadmistest, kui parafraseerida Wrighti (1947). Maastikus võivad kajastuda ja kajastuvadki võimusuhted, perekondlikud, etnilised ja sugukondlikud sidemed; keel ja selle areng; religioossed, poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed süsteemid; kunsti, arhitektuuri ja tööstuse traditsioonid; lähi- ja kaugem ümbrus ning ühised piirid naabritega.

Lähimaastikud peegelduvad inimeste materiaalses ja vaimses kultuuris: ehitistes, rahvariietes, uskumustes ja kommetes, poeetilises folklooris, (rahva)muusikas, kirjanduses, maastikumaalides, ajaloos ja poliitikas – kas või näiteks riigihümnis (Claval 2004).

Mitmesugused märgid ja pärimusmälestised maastikus toetavad sotsiaalsete või etniliste gruppide mälu, loovad narratiive, pannes omakorda aluse nn dialoogilisele ajaloole (history-in-dialogue) (Weiner 1991: 50). Kogukonda ümbritsev maastik ei ole staatiline, vaid dünaamiline ruum, milles tekivad või luuakse kogukonna elu peegeldavad uued tähendused ning need kajastuvad ka maastikuga seotud pärimuses.

Maastike kujunemine religioosseteks ja ajaloolist mälu kandvateks paikadeks sünnib suuresti inimkäitumise, sealhulgas nimetamise (ametlik ja pärimuspõhine mikro- ja makrotoponüümika), jutustamise (rahvaluule, sh muistendid jm kohapärimus) ja konkreetse märgistamise kaudu ning suuresti suulise traditsiooni abil või toel (Fox 1997: 8–9, Siikala 1998, Rønnow 2011: 225). Seega on maastiku rolli identiteediloome ja ajaloolise mälu kujundajana raske üle hinnata.

Maastikul asuvate pärimusmälestiste ja mälupaikade kaudu peegelduvad otseselt või kaudselt ka inimese ja looduse suhted ning avaneb mõiste «püha» (Rønnow 2011). On üldteada, et kogu maailmas on kogukonnad aegade jooksul omistanud sakraalse staatuse mitmesugustele loodusobjektidele (mäed, vulkaanid, pühad salud, puud, jõed-järved-allikad, koopad, kivid jm) ning enamik neist on jäetud seetõttu maakasutusest kõrvale.

Eraldi tuleb esile tõsta püha-kategooria tunnustena maastiku topograafilist anomaalsust ja liminaalsust, mis hõlmab erandlikke loodusmoodustisi, nagu näiteks kivihunnikud, kaljud, erandliku välimusega puud ning nende sümbolväärtusi tähenduslike piiride osutajana.

Topograafiline anomaalsus või liminaalsus laieneb lisaks eespool loetletutele ka maapinnast kõrgemal või madalamal asuvatele kohtadele, samuti allikatele ja muudele maapinna katkematust rikkuvatele õõnsustele, aukudele ja avaustele ning nende paikade arvatavale kuulumisele ka «püha» esiajaloolisse mõistealasse (Anttonen 1992: 2527).

Maastik on alati olnud dünaamiline, muutlik ja kaduv ning ta jääb selliseks nii kujutlustes kui ka materiaalse keskkonna poolest. Muutumise üle elanud tunnismärgid ja nende mõistmine on mineviku- või maastiku-uurimise sügavaim huvi ja eesmärk (Clark et al. 2003: 16).

Nüüdisaegses globaliseeruvas maailmas muutub üha tähtsamaks maastike mitmekesisuse säilitamine, kohavaimu ja -tähenduste otsimine ning kohaliku ja omapärase rõhutamine, mis on otseselt või kaudselt seotud tänapäevase kohaturunduse ja turismiga ning rahvusliku identiteedi (re)konstrueerimisega. Nii on ka mõni huvigrupp (RMK, Maavalla Koda jt) huvitatud, et maastikul väärtustataks esmajoones paiku, mis lähtuvad nende maailmvaatelistest seisukohtadest ja väärtushinnangutest.

Kui huvigruppide väärtushinnangud põrkuvad või vastanduvad, tekib konfliktsituatsioon. 1990ndate lõpus ja nn nullindate alguses oli teemaks ristipuude mahavõtmine RMK-le kuuluvates majandusmetsades või teede laiendamine ristipuumetsatukkade arvelt (nn Rosma juhtum, vt Kõivupuu 2009), samuti looduslike pühapaikade kasutamine mõneks selliseks otstarbeks, mis ei sobi maausuliste vaadetega (nn Paluküla hiiemäe juhtum) jpt.

Ka looduslikud pühapaigad ei ole ses suhtes erandid – kuigi paljude pärimusmälestiste ja pühapaikade tähtsus ja tähendus on ajalooline, ei ole nad jäänud ajas ja ruumis muutumatuks. Tingimuste ja ümbruse muutumine võib kaasa tuua ka uute pühapaikade tekke ja vanade unustamise. Seejuures tasub aga alati meeles pidada, et maastikus leiduvad sakraalpaigad on ainult üks paljudest viisidest või võimalustest, kus usundid või religioonid suhestuvad looduse ja maastikuga (Verschuuren et al. 2010: 2–3).

Paikade religioosne, sümboolne ja sotsiaalne tähtsus ja tähendus maastikul avaneb aga maastiku kui idee diskursuse kaudu, mille järgi maastikul leiduvate paikade iseloomustamine ja väärtustamine on pigem tõlgendamise ja ettekujutuse, kui faktide küsimus.

Seega võime tõdeda, et vaieldamatult on maastik üks huvitavamaid vahendeid, viise ja võimalusi meid ümbritseva kultuuri mõtestamiseks. Väites, et maastikul on mälu, personifitseerib inimene maastikku ning maastik saab seeläbi inimeste suulise ja kirjutatud ajaloo lahutamatuks osaks. Maastiku inimlik aspekt avaldub ka definitsioonis, mille kohaselt tähendab maastik inimeste poolt tajutavat maa-ala, mille tunnusjooned on kujunenud välja looduslike ja/või inimlike tegurite toime ja koostoime tulemusel.